Mitu rumalat raamatut me kirjutasime?

Ilmalikule kirjanikule

*
Sa oled kirjutanud palju sõnu, isegi väga palju.
Jeesus lausub: „Ent ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud. Sest su sõnust arvatakse sind õigeks ja su sõnust mõistetakse sind hukka.” (Matteuse 12:36–37.)^[1]
Mida sa kavatsed Jeesusele öelda? Et olid suur ja (au)hinnatud kirjanik ning hoidsid keelt ja kultuuri...? Arvad, et sinu teeneid võetakse arvesse?

*
Me ei jää maa peale igaveseks. Oleme „suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub” (Jakoobuse 4:14). Küsimus on – kus veedame oma igaviku... Mõtle selle peale.

*
Pärast klassiku surma peame peensusteni teada saama, milline enesekeskne alkohoolik ja kurjast vaimust vaevatu ta oli.
Kas Jeesuse silmadega vaadates pole tema elu ja töö mitte nonsenss? Kas tema nimi on kirjutatud Eluraamatusse? Või heidetakse ta tulejärve? Kes suudab tema hinge enam päästa, kui ta eluajal Jeesust ei valinud?

*
Tänu Jeesusele olen 22 aastat ja 8 kuud järjest kaine olnud. Kraadiga joogid jätan sulle. Alkoholism on deemon, kes tahab inimest tappa.

*
Kas poleks aeg oma elu ja süda Jeesusele anda? Saaksid joomisest lahti ja tervise korda, lõpetaksid kolekirjanduse tootmise ja hakkaksid tegema Jumalale meelepäraseid tegusid. Tallinnas on häid kogudusi.

*
Kutsun sind Elava Jeesuse juurde. Jeesus elab, õpetab ja tervendab täna. Võid teha elu parima otsuse.

*
Jeesuse saavad kahtluse alla seada need, kellel puudub Püha Vaimu kogemus. Mõistetav. Kellel on see kogemus, ei pea enam kahtlema. Jeesus armastab ja ootab sind.

*
Paraku Taara ei jätnud meile Trööstijat Püha Vaimu. Ammugi ei loonud ta maailma, ei lunastanud inimkonda pattudest ja ei kinkinud inimestele igavest elu.

*
„Jehoova kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine on mõistus!” (Õpetussõnad 9:10.) Enne Kõigepühama tundmist mõistust ei olegi. Lepi praegu sellega, et oled juhmivõitu. Ma ei ülbitse. Enamik kristlasi on enne Kristuseni jõudmist valusat ja pimedat rumalust oma nahal kogenud. Ka mina. Tarkuse ja valguse toob üksnes Üks.

*
Kodutud tulevad kirjanikega ja kultuuritegelastega võrreldes kergelt usule. Kultuur segab.

*
Prohvet Karl Reitsi üle naerdaks täna veel rohkem kui 90 aastat tagasi. Sest eestlane on jumalakaugem kui toona. Kas jälle on tulemas häda? Ja Eesti rahvas pillutatakse laiali ja lakkab olemast?

*
Eesti juudi koguduse pearabi Efraim Shmuel Kot ütles 2002. aastal kaks kuldset lauset, mis kehtivad loomulikult ka täna: „Ma ei saa endale lubada ebapuhtaid asju. Paraku peab teater [loe: kirjandus] publikule mõeldes ahvatlema inimesi atraktiivsete, kuid ebaõigete dramaturgiliste olukordadega ning nendest hoidumine ei ole ainuüksi rabi, vaid iga inimese probleem.” („Ugala” muusikali „Deemon ja ingel” kavalehelt.)^[2]
Mõistagi on ilmalikul inimesel ebapuhtaid asju väga vaja: kultuuri, meediat, poliitikat jne. Ta ei tule ebapuhtuseta kuidagi toime. Jeesus on hirmutav, sest Ta võib tuua rahu.
Hea näide ebapuhta ja puhta kohta on Arvo Pärdi looming enne tintinnabulit (ebapuhas) ja alates 1976. aastast tintinnabuli (puhas). Eesti kirjandus on puhta osas üsna vaene. Proovi kirjeldada puhaste inimeste puhast elu. Ilma irooniata.
Kirjuta näiteks kütkestav romaan harmoonilisest kristlikust perekonnast, nende palveelust. Kus tegelased ei piinle ja ei lange. Kus poleks intriige, konflikte, depressiooni, joodikuid, homoseksuaale, perverte, rockmuusikat ja kõikvõimalikke muid „atraktiivseid ahvatlusi”. Säärase teksti suudab kirjutada ainult puhas inimene. Ebapuhas ei kanna välja. Pärt läbis pika kriisi. Tundub, et meil on arenguruumi.

*
Ehk kainestab sind fakt, et Arvo Pärt ei ole oma kellukeste muusikas poole sajandi jooksul kasutanud mitte ühtegi eestikeelset luuleteksti...

*
Aega ei pruugi enam palju alles olla. Mari Vallisoo, kelle luuletused mulle vanas elus meeldisid, jäi 62-aastaselt ülekäigurajal auto alla. Ja oligi kõik. Ma ei taha, et sinuga samamoodi läheks. Palun alistu Jeesusele enne sebrat.

*
Suur ime, et meil on Albert Ruutsoo (1913–1999) kogud „Astangud” ja „Tunniskirjad”. Neid luuletusi loen ma nüüd – oma uues elus. Ja hakkad lugema sinagi.

Sina, Issand

Näen Su palge paistust igas pilveääres,
Sinu valgus voolab-valgub üle maa.
Sinu kutse kaikub kuski kõrgeis sfääres –
siit mu süda vastab valulise „jaa”!

Õnneõndsuski on siin kui lein – liig valus:
minust mõrata ei möödu maine rõõm.
Ja mu süda palub, nagu ammu palus,
et SU altarilt mind läidaks püha lõõm!

Raugematus rahus käia siis Su rada,
tundes Sinu tugevat ja hella kätt.
Maale võõras, seda siiski armastada,
hinges alatine jumalagajätt.

13. veebruar 1945^[3]

*
Igaviku ees maksavad kõigest kaks asja –
kui palju me Jeesust kuulutasime
ja kui palju inimesi meeleparandusele tõime.

Ja mitte see, mitu rumalat raamatut me kirjutasime,
kui palju nendega inimesi tüütasime
ja Jumalast eemale juhtisime.


Aprill 2025


------------
^[1] Vt. Jüri Kaldmaa. „Isa kasvab pojaks” (2009), lk. 244.
^[2] Vt. Jüri Kaldmaa. „Isa kasvab pojaks” (2009), lk. 96.
^[3] Albert Ruutsoo. „Tunniskirjad” (1998), lk. 113.



Ilmunud: Blogi „Jeesuse oma”, 21. september 2025.
https://kaldmaajyri.blogspot.com/2025/09/mitu-rumalat-raamatut-me-kirjutasime.html