Neljapäev, 7. november 2013

„Varjuline ja Meediatola“ (1999)

Varjuline ja Meediatola

Mind on kaua kummitanud (keda poleks?) kaks Betti Alveri 1942. aastal kirjutatud värssi:

Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi on tühine.

Mis on sündmus? Ja mis on suur? Ja kuidas ollakse varjus? Kas inimene on sündmus? Või looja loodud teos? Ning kas varjusolek tagab ka suuruse? 1936. aastal kirjutas Alver veelgi „perfektsionistlikumalt“:

kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.

Alveri kohta on muu seas arvatud ka, et tema kõrk vaikimine, ajakirjanduse eiramine ja avalikkuse vältimine oli viimse vindini kruvitud luuletajaedevus. Ent „me suuri surnuid ei kamanda keegi“.

+++
Ja ometi sisendab meile Kristus: ei saa varjule jääda linn, mis seisab mäe peal.
Kas Uku Masing või Madis Kõiv valmisid varjus? Kas kadusid parisnike purjus salgust Arvo Pärt, Jaan Tooming, Lembit Peterson, Johnny B. Isotamm, Ilmar Vene? Kas saavad varjule jääda säärased mäe peal seisvad linnad nagu Gunnar Aarma, Toomas Paul, Olav Maran, Andres Mustonen või Tõnis Mägi?

+++
Kirjutan siia mõned eesti kirjanikud: Mari Saat, Mari Vallisoo, Peep Ilmet, Nikolai Baturin, Mats Traat, Jaan Kruusvall. Teate te midagi Baturini vannitoast? Millised plaadid tal seinas on? Või millises voodis Traat magab? Veega täidetud madratsitel või bambusmatil? Või mida sööb Ilmet hommikueineks? Ja kas ta ikka atleetvõimlemist teeb? Ei tea. Ja ei saagi teadma.

+++
Eks parisnike eest ole varjunud ka Rein Sander, Sulev Kübarsepp, Aado Lintrop. Ent kuhu ja kauaks? Ja kas nad tulevad veel tagasi? Kas valmivad suured sündmused?

+++
Kui trendikad olid/ on poeedid Rein Sepp, Laur Tamm või Pent Nurmekund? Kõrvutada neid Alliksaare või Sangaga ei ole tark tegu, ent samas ei maksaks neid kui luulekirjutajaid siiski alahinnata. Sest mõne lihtsa lugeja jaoks võivad nende värsid ka suured olla.

+++
Kui mõne mehe kunsti (ja tihti ka tema enda) puhub suureks meedia, kas see on siis ka tegelikult suur?

+++
Jeesus kinnitab meile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad rääkinud on. Mõnel meediamehel saab see päev küll vaevaline olema.

+++
Saadi seni viimane raamat „Võlu ja vaim“ ilmus 1990, Kruusvallil („Nokturn järve ääres“) ja Vallisool („Sünnisõnad ja surmasõnumid“) 1991. aastal. Jah, kindlasti on nad ajast maha jäänud. Mingi rong on ära sõitnud. Aga see vaade on väga petlik ja vildak. Sest tegelikult võivad nad ajast palju ees olla. Või üldse ajavälised. Näib, et neil pole enam kuhugi kiiret. Kõigi maade mahajääjad, ühinege!

+++
Kas Õnnistegija on trendikas ja popp? Kuidas intervjueerinuks Juudas Iskariot Jeesus Kristust, kui viimane Ketsemanis palvetas?!

+++
Kuidas see oligi? „Kui sind pole siin, pole sind olemaski!“ Tundub tõesti, nagu Kruusvalli, Saati ja Vallisood polekski enam olemas. Nende napp tekst (näiteks „Loomingu“ vahendusel) ilmub nagu kusagilt teispoolsusest. Nagu oleks kirjanikud ise ammu (füüsiliselt) surnud. See pole ka ime. Kui Juhan Liiv varju kadus, peeti teda ju korduvalt jäävalt lahkunuks. Kuigi mees elas – ja kirjutas.

+++
Kruusvalli „Hullumeelse professori“ puhul räägiti autori come-backist. Vabandage, mis see on? Päkakamm või? Justkui oleks dramaturg vahepeal kuhugi kadunud. Ta on kogu aeg olemas. Ainult igaühe lühinägelik silm ei pane teda tähele. Olen veendunud, et Kruusvalli, Saadi ja Vallisoo järgmised teosed jätavad sügava mustri mitte ainult kirjanduslukku, vaid eelkõige lugeja hinge. Ja seda olenemata minu arvamusest või meedia huvist.

+++
Või võtame Madis Kõivu. Ajal, mil nn. ametlikud kirjamehed ponnistasid näidenditekste teha, kirjutas tema äärmiselt lõdva käega, sundimatult ja süüdimatult justkui lapselikult lalisedes omi metafüüsilisi luulusid. Neid millekski pidamata ning kuhugi pakkumata. Ja nüüd selgub, et klassika! Ja veel milline!

+++
Kafka määras surma eel kogu avaldamata loomingu põletamisele. Kõiv ei käi ühtki oma näidendi lavastust vaatamas. Mis on selle taga? Võimalusi on muidugi mitmeid. Ent üks on kindel – kirjutatud on ennekõike iseendale. Soovimata teoseid müüa või nendega kuulsaks saada. Rääkige seda praegu kellelegi ja teid naerdakse välja. Kuigi mõlemaga on risti vastupidi läinud.
Kes annaks meile tänasel päeval seesugustest loojatest aimu?

+++
Uurigem Kruusvalli „Autsaideri ülestähendusi“ (Jaan Kruusvall „Nokturn järve ääres“, 1991, lk. 54–67). Küllap oleks see kasulik lektüür nii mõnelegi laineharjal surfajale. “[---] nagu seisneks loominguline elu pidevalt vaateväljas olemises, nagu peaks kunstiinimene oma olemasolu pidevalt enesereklaamiga, oma mina kuulutamisega õigustama. Sellest nii palju viimistlematust, läbimõtlematust, rutakust, hoovustesse kinnijäämist...” Siia on raske midagi lisada. Ja veel: „Kunstiga on meeldiv tegeleda seni, kuni sa ei tunneta võidujooksu selles.“ Aga ta ju on sport ja see on kole küll. Mõõdulinditunnet ja higihaisuhetki jagub häirivalt palju. Kumb siis ikka jookseb kiiremini – kas Kross või Valton? Kumb hüppab kõrgemale – Pärt või Tormis? Kumb maalib paremini – Arrak või Mudist? Inimene võiks võrdlemisest vabaneda. Ent juba sünnitusmajas kinnitatakse igaühe randme külge sildike ja nii see algab...

+++
Aga lõppude lõpuks ei käsi keegi meil meedia lõas rippuda. Sest lisaks soonimisele ähmastab see silmus pilgu ja tuhmistab meeled. Auditiivse ja visuaalse psühhoterrori eest saab kõrvale hiilida. Aga selleks peab olema tugev inimene.

+++
Kultuurireportereid ja -korrespondente saab üha vähem usaldada, kuna paljud neist on totaalses trendivangis. Out ja in. Down ja up. Miinus ja pluss. Must ja valge. Varjuline ja meediatola.

+++
Rajaks siis ühe kindla kanali, mis järjepidevalt varjulisi musti lambaid ja punaseid laternaid valgustaks. Selleks, et nii mõnigi huvitav raamat, näitus, lavastus, film jne. üles leida, tuleb teinekord hulga vaeva näha. Või pooljuhtumisi peale sattuda. Leidkem autsaideritele oma pressiesindaja! Selline, kes mõne liiga populaarse tegelase tagasi lükkaks, malbelt naeratades, et te olete meie jaoks liiga kuulus või trendikas. Praegu on asjad liiga vastupidi. Seda mõtet on korduvalt väljendanud Juhan Peegel. Varjulistele endile seda vaevalt et vaja on. Aga n.-ö. tarbijale küll. Teadmaks, et luule ei piirdu Kivisildniku ja kunst Kurvitzaga. Pakun välja rubriigiidee. (Ei tea, kellele see nüüd maha müüa?! Olen vaesusega harjunud, aga kasutamise korral palun mulle heldelt maksta.) Pealkirjaks näiteks „Marginaal“. Või „Perifeer“. Või toosama „Autsaider“. Või „Rohkem vähemat!“ (Lause, mille poetas vist Märt Väljataga 1991. aastal, kui proosapreemiate jagamisel eelistati Viivi Luigele siiski Mari Saati.) Säält võiks ammutada adekvaatset infot ja ülevaadet teostest/ tegijatest, mis/ kes ei ole tuhandete lemmikud, ent mõne võib-olla siiski.

+++
Vahetevahel õnnestub mul linnast ära käia. Täielikus pärapõrgus. Ilma elektrita, muust rääkimata. Kui astusin pärast nädalapikkust eksiili varahommikul taas bussi, anti raadiost parajasti päevalehtede ülevaadet. Küll see oli naljakas! Palju koomilisem kui järgnenud naljaminutid. Lõkerdasin kohe kõva häälega. Ja bussijuht pidas mind napakaks. Püha Taevas! Kui tähtsaid asju inimkond vahepeal ajanud on! Ja veel kord Alver:

Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?

Kujutage ette, et homme ei ilmu ükski seitung, ei edastata ainsatki raadio- ega telesaadet. Te alustate päeva päiksetõusu jälgimise ja Vana Testamendi Õpetussõnadega või vihmapiiskade loendamise ja „Bhagavadgītāga“... Ja tegelete varjulisega. Ja ümmardate valgust. Selleks ei pea olema suur, ammugi mitte laulik.

+++
Saint-Exupéry pidas tähtsaimaks silmale nähtamatut. Sama soovitas Bunyan: uskuda vankumatult asjadesse, mida silmaga näha pole. Nemad pidasid silmas muidugi Jumalat. Usun minagi Loojasse, ent usun ka loojaisse, kes iga päev mu silma all ei vehkle ja kõrva ääres ei sumista, vaid ajavad rahulikult ning kindlameelselt oma joont. Toimivad toimimata. Sest suured sündmused valmivad...


1999

Tekst ilmunud –

1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 243–247;

2) „Sirp“ 22. oktoober 1999.

http://www.sirp.ee/archive/1999/22.10.99/Kirjand/kirjand1-1.html

 

Teisipäev, 5. november 2013

Kõhn pihlak nukralt nurmel veretab... (sonett + laul)

+++

Kõhn pihlak nukralt nurmel veretab
ja vahtra õlule vaob pruun pastell.
Arg kääbusmoon veel tuules eretab
ja kurgedele kirikus lööb kell.

Pea liugleb lumi taas, ja teretab
ja lesima jääb süütuil samblikel,
ning jää, mis taeva jätab mereta,
on nagu surm – õrn, armulik ja hell.

Kui oskaks külma eest nüüd hoida Sind
all alatu ja julma akvarelli,
kus nuukseid igavikku pillub rind!

Vaid piisad langevad me vahele kui trellid.
Mul öhe raugeb raev ja vaibub ind.
„Ju lõpp on ligi! Ligi!“ kriiskab toonelind.


(Luuletus ilmunud – Jüri Kaldmaa. Passioon, 2000, lk. 16.
Belka laul „Kõhn pihlak“ ilmunud – The Belka. Mehega II planeedilt, 2005.)

„The Belka“ laiv – http://www.youtube.com/watch?v=E14Tu_QoJ84
Laulu saab kuulata siit (48.24–51.44) – http://arhiiv.err.ee/vaata/r2-live-r2-live-belka