Gunnar Aarma 1. (vaikuse kuulamine)

Gunnar Aarma:



Vaikuse kuulamine


Teiseks soovitan ma kõigile mõtlevatele inimestele, aga mõtleme me ju kõik, kuulata iga päev üks tund vaikust.

[---]

Aga kui me vaikust kuulatame, tund aega ruumis, mis ei ole pime ega ka valgustatud, silmadega, mis ei ole suletud ega avatud, siis sel ajal, kui me seda vaikust kuulatame, me hingame, me kõik oleme sunnitud hingama, tsiviliseeritud inimene keskmiselt 15–17 korda minutis. Siis iga uus hingetõmme toob meile jälle uue uitmõtte. See vaikuse kuulatamine ei ole meditatsioon, see ei ole ka keskendus, see ei ole ka lõõgastus. See on vaikuse kuulatamine. Püüame igaüks endale selle mõiste lahti mõtestada. Ärge pingutage, ärge ponnistage, vaid tundke ennast hästi. Ja olge uudishimulik. Öeldakse, et uudishimu on negatiivne, kuid mõningatel juhtudel võib ta ka positiivne olla. Olge uudishimulikud oma mõtete suhtes. Jälgige, missugused mõtted teile tulevad. Tähendab antud hetkel on teil üks mõte, kui te vaikuse kuulatamisest alustate. Kontrollige, jälgige ja analüüsige, kust see mõte tuli. Ja mõne aja möödudes ta kaob ära. Püüdke jälgida, kuhu ta läheb. Siis, kui te tund aega olete sääraselt oma mõtteid analüüsinud, näiteks negatiivse-positiivse osas, kas te võite antud mõtte liigitada positiivsete või negatiivsete hulka.

Kui me nüüd neid mõtteid analüüsime, siis seejuures peame rangelt endale selgeks tegema, et kõik mõtted tulevad igale mõtlejale 5/6 osas tagasi, ainult 1/6 läheb sinna, kuhu me ta saadame. Näiteks, kui me oleme kadedad kellegi peale või kui me kedagi vihkame või kui me soovime kellelegi halba, siis me peame arvestama, et esmajoones me lõhume ennast 5/6 osas kogumõjust ja ainult 1/6 läheb sinna, kuhu me ta saadame.

[---]

Maailm saab paraneda ainult lähtudes indiviidist. Kui inimene ennast ise sisemiselt hakkab parandama, siis tema kaudu paraneb maailm. Ja meie praegune peamine viga selles kalpas, selles ajaloolises väga pikaajalises protsessis on see, et me tegeleme kogu aeg teistega, selle asemel, et tegelda endaga.


Gunnar Aarma. „Saada õnnelikuks” (1996), lk. 27–28.