Esmaspäev, 16. detsember 2013

Palve kõige kõrgemale Jõulumehele

Kõige kõrgem Jõulumees!

Ära kingi mulle miskit
viina, veini ega viskit,
kuigi elu puhta pees.

Rahva endamõrva ööks
piparkoogest, jõulusaiust
magusamat anun maiust –

kotitäie meelerahu
korraga ma ära sööks...


(Tekst ilmunud – „Tartu Postimees“, 22. detsember 2006.)

Teisipäev, 10. detsember 2013

PÜHA, ENT VÄGA PIME ÖÖ

Kallis jõulutaadike!

Väljas külmakraadike,
sestap viinavaadike
Eesti põlve surnuks joodab,
nõrgamõistuslikke toodab.

Kas Sa äkki uueks aastaks
mõnegi neist kaineks taastaks?

Põssad kõik on maha löödud.
Saavad pepupolstriks söödud.

Rahvas aruraasikese
kaubamaja taha visand.
Ostmise ekstaasikese
üle rõõmustab poeisand.

Kullakallis jõulumees!
Küll on siiber! Kopp on ees!

Ainult Sinust pole savi.
Kui Sa tuled, too mul havi,
kelle käsul ime juhtuks,
muutuks hinnaklassike!
Carmenilik kassike
sängis musse hästi suhtuks!

Veel too mulle kaval kiiker,
mis võiks näidata, kui vaja,
et ma – luuser luuletaja –
olen Riigikogu spiiker...

Kas ma samuti kui pööbel
ihkan liha, võimu, raha?
Jõul kui puuder hinge lööbel,
mis ju nääriks kulub maha...

Sestap jõulutaadike,
kõigil pirnikene too,
mille hõõguv traadike
öösse kiirgaks valgusvoo!


2003


(Tekst ilmunud:

1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 229–230;
2) „Eesti Ekspress“, 24. detsember 2003.)
 

Kolmapäev, 4. detsember 2013

PÜHA ÖÖ 2002

Püha öö 2002


Ei täida minu rinda õnnis rõõm.
Ma üksi jäises kuuris siin.

Beib ruttab reivile. Suus veinisõõm.
Ja keele all amfetamiin.

Võlvaknaist eemalt kumab küünlaloit.
Ponks pere jõuluvana sööb.

Kui isukalt! Ei lõppe pidutoit.
Vend õdedega tantsu lööb.

Kuid mind ei oota kamina truu lõõm.
Ei külmakapis härmas viin.

Vaid lumi pudeneb kui Looja kõõm.
Kuu – läpatama läinud pliin.

All hämarduval tänaval üks tomp.
Mu ligi liipab luider koer.

Ah! Tallegi on kurku tõusnud klomp.
Ja pulstund karvalt venib roe.



(Tekst ilmunud:

1) J. Kaldmaa „Lapsevaev“, 2004, lk. 35;
2) „Vikerkaar“ 2004, nr. 9, lk. 27–28.)