Kirik on vangla

„Häda teile, kirjatundjad ja variserid,

te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna.”

(Matteuse 23:13.)


Eesti Evangeelne Luterlik Kirik meenutab siinkirjutajale nõukogude sõjaväge, kus kehtib kindel hierarhia ja jäigad alluvusvahekorrad. Marssaleid, polkovnikuid, majoreid, leitnante, jefreitoreid ja sõdureid kehastavad kirikus piiskopid, assessorid, praostid, õpetajad, diakonid ning koguduseliikmed. Konsistoorium on staap, kogudused üle Eesti laiali pillutatud väeosad. Vene kroonus käinud poisid räägivad armeest kui absurdsest vanglast. Sama lugu on ka luteri kirikuga, kus direktiiv ülevalt on vanem kui meie ja vastu vaidlemine ning iseseisev mõtlemine välistatakse eos.

Pole eriline saladus, et kildkondadeks jagunenud eesti luteri õpetajate hulgas on omad haiged, valetajad, vargad, abielurikkujad ja -lahutajad jne. (Loomulikult ei puudu ka arukad ja vähem roojased.) Milline seltskond! Ja nemad arvavad, et kuulutavad meile Kristust ning söödavad-joodavad meid Kristuse ihu ja verega...

Ühiskonnas toimuvat võib inimlikult mõista. Pastorid aga peaksid ühiskonnast kõrgemal seisma, ometi pole see nii. Mustakuuemees võib meid ristida, laulatada ja matta, kuid nende kolme toiminguga saab toime iga ärksam pereisa. Häda seisneb muus – õpetajate vaimulik tase on madal. Vaatamata teoloogilise stuudiumi läbimisele tunnevad kirikuõpetajad pühakirja ühekülgselt ja pinnapealselt. Täpsemini öeldes ei valda nad väge, mis peitub ristiga raamatus ega oska seda koguduseliikmetele edasi anda.

Piibel on seitsmekordselt lukku pandud tähendamissõna, igaüks kohe saladuse jälile ei saa. Teoloogia õppimine ei pruugi veel viia pühakirja ja Jumala saladuste mõistmiseni. Senikaua, kuni õpetajad ei taipa tähendamissõnade sügavust ja kõrgust, senikaua, kuni Kristus asetatakse ajaloolisse konteksti kala püüdma, tänase EELK lihtliikme vaimulikku arengut ei toimu. Lugegem apostel Paulust: „Mu lapsukesed, kellede pärast ma n ü ü d j ä l l e (minu sõrendus – J. K.) olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!” (Galaatlastele 4:19.) Jumal on vaim. Järgides Kristust kui pelgalt füüsilist isikut ja lugedes võrdumeid sõna-sõnalt, läheme rappa. Inimene, kellele hakkavad pühakirja pitserid avanema, märkab imestusega, et teda on EELK-s nn. õpetajate poolt vangis hoitud.

Kümneid tuhandeid eestlasi nõuannetega varustanud Gunnar Aarma kirjutab oma raamatus „Vabanemine teadmatusest. Suure püramiidi saladus”: „Me ei saa kedagi kaitsta kollektiivse hullumeelsuse või enesetapu eest, kui inimesed jätkavad visalt jumalikku austuse avaldamist oma ideaalidele, mis on ju tegelikult ainult oma isiksuse projektsioonid. Teiste sõnadega: kui nad visalt jätkavad Jumala asemel enda isiku kummardamist.” (Lk. 145.) Presidendilt ordeni rinda saanud kirikumeestele, aga ka teistele maist au jahtivatele õpetajatele tuleb meenutada kuldsalmi: „Mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus.” (Luuka 16:15.)

Selle asemel, et pühapäevast pühapäeva piiblisalme korrutada, tuleb nii õpetajail kui ka koguduseliikmeil pühakirja järgi toimida ja elada. Kirikuõpetaja räägib kantslist, et Jumal on armastus. Ilus, aga petlik. Tegelikkuses hakkab Jumal armastuseks muutuma ainult neile, kes ei võta piiblit mitte niivõrd ajalooraamatuna, vaid avastavad pühakirjas omaenda elu õpiku.

Klassikalisele kirikulisele on Jumal ennekõike vastutuul. Ei pea olema selgeltnägija märkamaks, kuidas Kõigevägevam enamusele näkku puhub. Ühenäolised pseudokristlaste hulgad, kes pühapäeva hommikuti rituaali täidavad, kogevad kirikus melanhoolset tunnet, millel pole usuga mingit pistmist... Ja jätkavad esmaspäeval oma elu samasuguses pimeduses nagu ennegi.

Elavaks kristlaseks saamine on teekond. Ja mitte ajas (horisontaalselt), vaid vaimus (vertikaalselt). Kirik tajub, et leeritamine on sel teel alles esimene arglik kukesamm. Aga kuhu ja kuidas tuleb edasi minna? Teenäitajad puuduvad. Võhiklik õpetajaskond hoiab kümneid tuhandeid inimesi meelevaldselt kinni. See on kõige puhtakujulisem terror oma palga ja tähtsuse nimel. Vaimulikult küündimatud õpetajad, eesotsas Toomas Pauliga, kelle meelest kirik aitab politseil tumedat massi vaos hoida^[1] (!) ja et maailmas reeglite kehtestamise õigus kuuluvat bioloogile^[2] (!), peaksid ameti päevapealt maha panema.

EELK hoiab kramplikult kinni oma supiköögi (sotsiaalabi) mainest ja funktsioonist. Siin avaldub ilmekalt võimetus mõista halastuse ja ligimesearmastuse tõelist sisu. Õpitud abituse süvendamine ei vii kedagi Jumalale lähemale. Kiriku esmane ülesanne on aidata inimene Jumala sõna kaudu igas mõttes rea peale. EELK vaimulike vaimuliku taseme juures on see välistatud, sestap peabki rahvale tröösti ja suppi jagama.

Praegune kiriku usaldatavus tugineb üksnes vaimselt surnutele, kellel enam millelegi muule loota pole. Voolaku kantslist milline lurr tahes, nõtru lohutab see igal juhul. Kuigi samas paneb vangi. Senikaua, kuni kirikuõpetajad lömitavad „vaaraode” ees, tegeledes komsomolitöötajatest mänedžeridena saja ja ühe asjaga kirikule saadetud abirahade arvelt, pole meil mingit lootust nende käest vaimutoitu hankida.

Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutab (NB!) läkituses kogudustele, et Kristuse lunastuse anni vastuvõtja – tavaline ristiinimene – ei saa kunagi täielikuks ega valmis.^[3] Eeltoodu on sügav eksitus, ja näitab kätte kogu kiriku tegevuse vales suunas – inimeste vaim rikutakse. Ent kuidas marssal ees, nõnda armee järel. Iga tõelise kristlase unistus ja püha kohus on saada täiuslikuks oma maises elus. Puusärgis oleme selleks lootusetult hiljaks jäänud, elu on möödunud vireledes.

EELK aga teeb kõik selleks, et koguduseliige oleks kirikukivide külge pitseeritud. Järgides Jaan Kiiviti juhitud ohvitserkonna „tarkusi”, kängume tublideks liikmeannetajatest vangideks surmatunnini. Inimese sisemine kasvamine (Kristuse enesesse sünnitamine) nõuab vaimseid pingutusi, ent eelkõige luterlikest vangivalvuritest lahtiütlemist. Teist teed ei ole.

Moraali- ja eetikavabadusest ei päästa Eestit mingi Euroopa Liit ega NATO, vaid iga indiviidi isiklik vaimulik areng (piibli keeles: meeleparandus). Eesti luteri kirikust abi ei ole.

EELK peab senisel kujul ja koosseisus kokku varisema, et seejärel fööniksina uuesti tuhast tõusta. Kuidas, see on iseküsimus.


2001



------------
^[1] Toomas Paul. Usu ja usalduse usutavus. Postimees 1. detsember 2000. https://arvamus.postimees.ee/1839483/usu-ja-usalduse-usutavus
^[2] Toomas Paul. Vundamendita eetikasüsteem. Postimees 26. veebruar 2001. https://arvamus.postimees.ee/1853041/vundamendita-eetikasusteem
^[3] Jaan Kiivit. Peapiiskopi läkitus kogudustele jõulupühadeks 2000 ja algavaks Issanda aastaks 2001. Eesti Kirik 20. detsember 2000.



Ilmunud:

1) KesKus nr. 6 2001, pealkirjaga: „Kirik, kurat! Sa oled vangla!”.
2) Jüri Kaldmaa. „Isa kasvab pojaks” (2009), lk. 211–213.
3) Blogi „Jeesuse oma”, 7. september 2025.
https://kaldmaajyri.blogspot.com/2025/09/kirik-on-vangla.html