Gunnar Aarma 4. (vastuvõetamatu ortodoksne kirik)

Gunnar Aarma:


Eestlastele pole kristlus kunagi olnud mingiks eriliseks ühendajaks. Kui, siis vaid idast peale tungima hakanud ortodoksse Vene õigeusu vastu, kus koguduse liikmeid nimetati „jumala orjadeks”. Kuna eestlane oli nii kaua orjuses olnud, siis ta ei tahtnud enam ka jumala orjuses olla. Saime mõisniku orjusest lahti, tahame jumala orjusest ka lahti saada. Seetõttu on minule ortodoksne kirik vastuvõetamatu, ta ei taga mulle isikuvabadust.

***

Ma arvan, et religioon ei ole päästja ja vaevalt ta kunagi päästja on olnud. Religioon on muidugi väga tähtis neile, kellele seda tarvis on. Mina vaatan religiooni, kõiki religioone kui karku, kui tuge neile, kellele seda vaja on. Kui me kargu haigelt ära võtame, siis me teeme suure kuriteo. Me ei tohi seda teha. Religioonil on siin maailmas oma osa täita ja me peame selle osa temale jätma, niikaua kui inimkond on sellel tasandil, kus ta praegu on. Minu arvates tuleks religiooni riigi poolt niipalju toetada kui vähegi võimalik.

***

Budism on mulle kõige sümpaatsem, sest see ei toetu jumalale, vaid inimese kõikvõimsusele. Muidugi võtab sinna jõudmine tükk aega. Aga näiteks vene kirik on kogu aeg sisendanud oma koguduste liikmetele, et nemad on Jumala orjad. Mina protesteerin kategooriliselt selle vastu. Gautama Buddha ei ole kunagi ka kõige õrnemate vihjetega tunda andnud, et inimene on midagi alaväärtuslikku, vaid alati on ta püüdnud selgeks teha, et inimene on kõikvõimas, kui ta sinnamaani jõuab. Jumal on loonud inimese kõikvõimsaks ja sellepärast võime ennast edukalt ümbritseda maagiaga.


„Gunnar Aarma. Täiesti vaba mees” (2022), lk. 85 ja lk. 88.

Gunnar Aarma 3. (südamete seiskamine Adžaaria mägedes)

Maria Tilk:

Varsti olevat alanud moslemite päevapalve aeg. Väikesesse mošeesse oli kogunenud tosinkond inimest lähemast ümbrusest. Taat arvas, et paljud neist tulid oma ravija ja pühaku juurde abi saama. Igatahes ütles too taadile, et ravib neid inimesi sellega, et paneb nende südamed mõneks ajaks seisma. Kui kauaks siis? Noh, nii kuni kolmeks minutiks. Miks mees omaette muigas, sai taat alles siis aru, kui seanss pihta hakkas. Nimelt olevat ta tundnud, et mees mõjutab ka tema südant. Igatahes meenutas taat hiljem, et tal läks tarvis kogu tahtejõudu ja teadaolevaid harjutusi, et sellele mõjule vastu seista. Mitte, et ta poleks seda Kristuse võimetega meest usaldanud, vaid tal oli kange soov näha, mis toimub kogukonna liikmetega. Isa olevatki suutnud oma tähelepanu säilitada. Taat ise arvas, et imemees nägi, kellega tegu on ja otsustas väikese demonstratsiooni korraldada. Väike kogudus langes transsi. Taadil lubati inimesi lähemalt uurida ja pulssi katsuda. Taat kinnitas, et nendel puudus pulss täielikult. Niipalju, kui sealsetes välitingimustes oli võimalik aru saada, siis nende inimeste südamed seisid. Viie minuti pärast oli märgata muutusi. Hingamine, laugude värelemine ja pulss taastusid. Kõik tulid ellu tagasi, nagu oleksid raskest unest ärganud. Imemees ütles, et see on parim ravi ja ka profülaktika, eriti südame raviks ja tugevdamiseks. Süda ei saa ju ainsa organina terve elu jooksul hetkegi puhata. Kui taat sellelt reisilt tagasi tuli, ei rääkinud ta tükk aega kellelegi, mida kõike ta näinud oli. Ütles vaid, et teda oli viidud kopteriga mägedesse, kus ta nägi imetegusid. Kõnelema hakkas ta palju hiljem ja seda südamete seiskamise lugu tuletas meelde haruharva.

Maria Tilk. „Minu isa Gunnar Aarma” (2011), lk. 126–127.

Gunnar Aarma:

Hiljem see kurd tapeti, kuna ta läks rahva hulgas nii kuulsaks, et hakkas juba kahjustama oma rahva juhtide mainet – siis ta likvideeriti.

Gunnar Aarma. „Elutarkused” (I raamat, 2013), lk. 84.

Gunnar Aarma 2. (õigest mõtlemisest)

Gunnar Aarma esinemine Pärnu psühhotroonikapäevadel novembris 1994; saade oli eetris 16. juulil 1995.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tervisesaade-tervisesaade-gunnar-aarma-oigest-motlemisest

Gunnar Aarma (alates 21.10):

Kas te olete oma eneseteostusega rahul? [---]
Ja kui te olete 100 protsenti endaga rahul, siis te ei saa haigeks jääda. Ka siis, kui te tahaks. Teiega ei juhtu ühtegi õnnetust. [---]
Ma ei taha siin kiidelda, aga ma ei ole viimased 32–33 aastat ühtegi päeva haige olnud. [---]
Ja ma ei saagi haigeks jääda. See on mõtlemise probleem. Püüame kõik negatiivsed mõtted välja lülitada. Ja kui see meil õnnestub, no ütleme 75 protsendi ulatuses, siis me oleme juba probleemi lahendanud.
[---] Iga inimene teab, misasi on hea ja misasi on halb. Ainult tuleb pisut järele mõelda. Ja selleks järele mõtlemiseks ma pakun eurooplasele, tähendab intellektuaalselt arenenud inimesele, sellele inimesele, kes mõtleb valdavalt ratsionaalselt, kuulatada iga päev üks tund vaikust.

Gunnar Aarma (alates 40.33):

Kui täna ja homme ja kõikidel järgnevatel päevadel püüate hoiduda ja hiljem ka hoidute rangelt kõikidest negatiivsetest mõtetest, siis ma kardan, et tohtritel jääb siis ainult järelvalve funktsioon. Siis ei ole teid tarvis enam ravida. Siis te olete terved. Te olete õnnelikud.

Gunnar Aarma 1. (vaikuse kuulamine)

Gunnar Aarma
Vaikuse kuulamine


Teiseks soovitan ma kõigile mõtlevatele inimestele, aga mõtleme me ju kõik, kuulata iga päev üks tund vaikust.

[---]

Aga kui me vaikust kuulatame, tund aega ruumis, mis ei ole pime ega ka valgustatud, silmadega, mis ei ole suletud ega avatud, siis sel ajal, kui me seda vaikust kuulatame, me hingame, me kõik oleme sunnitud hingama, tsiviliseeritud inimene keskmiselt 15–17 korda minutis. Siis iga uus hingetõmme toob meile jälle uue uitmõtte. See vaikuse kuulatamine ei ole meditatsioon, see ei ole ka keskendus, see ei ole ka lõõgastus. See on vaikuse kuulatamine. Püüame igaüks endale selle mõiste lahti mõtestada. Ärge pingutage, ärge ponnistage, vaid tundke ennast hästi. Ja olge uudishimulik. Öeldakse, et uudishimu on negatiivne, kuid mõningatel juhtudel võib ta ka positiivne olla. Olge uudishimulikud oma mõtete suhtes. Jälgige, missugused mõtted teile tulevad.
Tähendab antud hetkel on teil üks mõte, kui te vaikuse kuulatamisest alustate. Kontrollige, jälgige ja analüüsige, kust see mõte tuli. Ja mõne aja möödudes ta kaob ära. Püüdke jälgida, kuhu ta läheb. Siis, kui te tund aega olete sääraselt oma mõtteid analüüsinud, näiteks negatiivse-positiivse osas, kas te võite antud mõtte liigitada positiivsete või negatiivsete hulka. Kui me nüüd neid mõtteid analüüsime, siis seejuures peame rangelt endale selgeks tegema, et kõik mõtted tulevad igale mõtlejale 5/6 osas tagasi, ainult 1/6 läheb sinna, kuhu me ta saadame. Näiteks, kui me oleme kadedad kellegi peale või kui me kedagi vihkame või kui me soovime kellelegi halba, siis me peame arvestama, et esmajoones me lõhume ennast 5/6 osas kogumõjust ja ainult 1/6 läheb sinna, kuhu me ta saadame.

[---]

Maailm saab paraneda ainult lähtudes indiviidist. Kui inimene ennast ise sisemiselt hakkab parandama, siis tema kaudu paraneb maailm. Ja meie praegune peamine viga selles kalpas, selles ajaloolises väga pikaajalises protsessis on see, et me tegeleme kogu aeg teistega, selle asemel, et tegelda endaga.


Gunnar Aarma. „Saada õnnelikuks” (1996), lk. 27–28.

Jaan Kruusvalli/Jüri Kaldmaa „Igatsused. Teadagi Kelle järele”

Esietendus 29. jaanuaril 2023 Tartu Kirjanduse Majas.

https://www.youtube.com/watch?v=x9pI5vXU17U


Lavastus on pühendatud M-ile ja E-le.

Jüri Kaldmaa lavaversioon Jaan Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest” ja teiste tekstide ainetel, kahes vaatuses vaheajaga. (Videos on ainult esimene vaatus.)

Teksti autor, lavastaja, muusikaline kujundaja ja produtsent: Jüri Kaldmaa
Video, valgus, heli ja plakat: Indrek Tobre
Plakati foto: Ain Protsin


Näitlejad:

Alla Ird (Eeva)
Helle Laanes (Naima)
Indrek Tobre (Mattias)
Rein Annuk (André)

Esietendusel laulsid Rutt Poolakese ja Raahel Poolakese.

André teksti on lisatud katkendeid Jaan Kruusvalli näidenditest „Haigla aed”, „Hullumeelne professor, tema elukäik”, „Rabalinnu hõik”, „Hääled”, „Tasandikkude helinad” ja jutust „Pilk taevasse”. Lavastuses on kasutatud katkendeid kuuldemängust „Hääled” (2008), mille teksti autor on Jaan Kruusvall, lavastaja Aleksander Eelmaa, osades Aarne Üksküla, Liina Olmaru, Indrek Sammul jt. Veel on kasutatud katkendeid dokumentaalfilmist „Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale” (2002), mille režissöör on Dorian Supin.

Jaan Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest” esmalavastaja oli Mikk Mikiver. Esietendus toimus 22. septembril 2000 Eesti Draamateatris. Mängisid Epp Eespäev (Naima), Madis Kalmet (Mattias) ja Guido Kangur (André).


Jüri Kaldmaa:

„Elu ainukene mõte on jõuda Jeesuseni, elada Temas, käia Temaga, ülistada ja kuulutada Teda. „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!” (Johannese 3:30.) Traditsiooniline ja harjumuspärane teater, mis pahatihti rajaneb konfliktil, kaob Kristuse tulles üldse ära. No mida te jaurate?! Koostööd saab jätkata inimestega, kes soovivad liikuda Jumala poole, ja mitte Jumalast eemale. Meid ootavad dramaturgiliselt ÕIGED olukorrad. Hea uudis on see, et meie lavastuses juba on ÜKS ÕIGE olukord.”^[1]


Madis Kolk:

„Kui Tooming ja Türnpu usuvad siiski teatri ja teoloogia ühendusse, siis Toominga õpilane Jüri Kaldmaa rõhutab oma lavastusega „Igatsused. Teadagi Kelle järele” (2023) just seda (peaaegu) ületamatut piiri ilmaliku kunsti ja vaimuliku kirgastumise vahel, deklareerides kavalehel, et lavastus on tema jumalagajätt ilmaliku maailmaga. Kompromisside asemel tuleb ühest loobuda. Lavastus põhineb Jaan Kruusvalli tekstidel, eeskätt näidendil „Mälestused. Ainult ei tea millest” ning teatud mõttes võiks sedalaadi lavalist Jumala-otsingut nimetada apofaatiliseks teeks: positiivse programmi asemel on Kruusvalli loomingus sisalduv lootusetusetunne võimendatud ateistliku äärmuseni, rõhutades piiri, kus see saab päädida vaid huku või patukahetsusega: Jeesus saab ilmuda vaid siis, kui vana Aadam/Eeva on ohverdatud, omal jõul inimene sellest seisundist välja ei tule.”^[2]


Jaan Malin:

„Jüri Kaldmaa jätkab sama teemaga (sellele oli pühendatud ka tema „Patukahetseja”, nobelist Isaac Bashevis Singeri samanimelise romaani ainetel loodud lavastus, mida mängis Vilde harrastusteater), milleks on inimese kergemeelne alistumine kurjale, vaimupimedus.”^[3]


Jaan Kruusvalli (1940–2012) mõtteid:

***
Ei suuda iseendagi elule anda tähendust, siis – kust tuleb tähendus sõnusse, mõtteisse, tegelaskujudesse...^[4]

***
Ma kujutan teatud inimesi. Õigemini – kujutasin kunagi. Kuid selliseid inimesi pole enam tegelikult olemas. Mitte ühtegi. Varem olid.
Praegused inimesed on teistsugused. Nad on võõrad ja kauged, eemal. Kõnnivad mu´st osavõtmatult mööda. Ei jää kuidagimoodi meelde... Mina neid ei tunne. Ei tahagi tunda. Mitte üleolekust. Vaid... mind ei ole lihtsalt tarvis... neid kujutama. Ja – nende juttki on teistsugusem, kui varem seal aastate taga oli: arusaamatu.

***
Ma ei tea, mida ma peaksin ütlema!?
Ma ei ütle midagi...
Vast ainult: päike paistab...
ja et mul on kõht tühi, tahaksin kartuleid.
Midagi üleliigset ei taha ma ütelda...^[5]

***
Pühitse vaikimisega oma päevi!

***
Võim – see on vandenõu meie vastu. Aga meie mõtleme – hoolitsus.^[6]

***
Kirjanikuks-olemine toob kaasa nii palju kannatusi ning ebameeldivusi, et kirjanikuks hakata võin soovitada ainult oma vaenlasil. Sest nii mõneski mõttes on kirjanik korralike inimeste seltskonnast, ühiskonnast väljavisatu.^[7]


Kirjakohti Vanast ja Uuest Testamendist:

***
Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! (Roomlastele 7:19.)

***
Jehoova kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine on mõistus! (Õpetussõnad 9:10.)

***
Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus! (1 Korintlastele 3:11.)

***
Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti! (Heebrealastele 13:8.)

***
Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. (Apostlite teod 4:12.)

***
Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha. (Johannese 6:68–69.)

***
Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise ja oleksime Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu. (1 Johannese 5:19–20.)



------------
^[1] Lavastuse kavalehelt.
^[2] Madis Kolk. Pühaduse võimalikkusest teatris. Teater. Muusika. Kino nr. 6 2023, lk. 40.
https://www.temuki.ee/2023/06/puhaduse-voimalikkusest-teatris/
^[3] Jaan Malin. Kaldmaa lavaversioon Kruusvallist. Sirp 10. märts 2023.
https://www.sirp.ee/kaldmaa-lavaversioon-kruusvallist/
^[4] Jaan Kruusvall. Peaaegu iga sõna, iga mõte... – Jaan Kruusvall. „Olen öösse eksind karjus” (2001), lk. 104.
^[5] Jaan Kruusvall. ...räägib koeraga, keda pole... Ääremärkusi. Looming nr. 12 2011, lk. 1623 ja lk. 1624.
^[6] Jaan Kruusvall. Autsaideri ülestähendusi. – Jaan Kruusvall. „Nokturn järve ääres” (1991), lk. 65 ja lk. 67.
^[7] Jaan Kruusvall: Kirjanikuks saamist võin soovitada vaid vaenlasele. Postimees Kultuur 9. jaanuar 1998.



Ilmunud: Blogi „Jeesuse oma”, 8. oktoober 2025.
https://kaldmaajyri.blogspot.com/2025/10/jaan-kruusvallijuri-kaldmaa-igatsused.html