Gunnar Aarma 1. (vaikuse kuulamine)

Gunnar Aarma:



Vaikuse kuulamine


Teiseks soovitan ma kõigile mõtlevatele inimestele, aga mõtleme me ju kõik, kuulata iga päev üks tund vaikust.

[---]

Aga kui me vaikust kuulatame, tund aega ruumis, mis ei ole pime ega ka valgustatud, silmadega, mis ei ole suletud ega avatud, siis sel ajal, kui me seda vaikust kuulatame, me hingame, me kõik oleme sunnitud hingama, tsiviliseeritud inimene keskmiselt 15–17 korda minutis. Siis iga uus hingetõmme toob meile jälle uue uitmõtte. See vaikuse kuulatamine ei ole meditatsioon, see ei ole ka keskendus, see ei ole ka lõõgastus. See on vaikuse kuulatamine. Püüame igaüks endale selle mõiste lahti mõtestada. Ärge pingutage, ärge ponnistage, vaid tundke ennast hästi. Ja olge uudishimulik. Öeldakse, et uudishimu on negatiivne, kuid mõningatel juhtudel võib ta ka positiivne olla. Olge uudishimulikud oma mõtete suhtes. Jälgige, missugused mõtted teile tulevad. Tähendab antud hetkel on teil üks mõte, kui te vaikuse kuulatamisest alustate. Kontrollige, jälgige ja analüüsige, kust see mõte tuli. Ja mõne aja möödudes ta kaob ära. Püüdke jälgida, kuhu ta läheb. Siis, kui te tund aega olete sääraselt oma mõtteid analüüsinud, näiteks negatiivse-positiivse osas, kas te võite antud mõtte liigitada positiivsete või negatiivsete hulka.

Kui me nüüd neid mõtteid analüüsime, siis seejuures peame rangelt endale selgeks tegema, et kõik mõtted tulevad igale mõtlejale 5/6 osas tagasi, ainult 1/6 läheb sinna, kuhu me ta saadame. Näiteks, kui me oleme kadedad kellegi peale või kui me kedagi vihkame või kui me soovime kellelegi halba, siis me peame arvestama, et esmajoones me lõhume ennast 5/6 osas kogumõjust ja ainult 1/6 läheb sinna, kuhu me ta saadame.

[---]

Maailm saab paraneda ainult lähtudes indiviidist. Kui inimene ennast ise sisemiselt hakkab parandama, siis tema kaudu paraneb maailm. Ja meie praegune peamine viga selles kalpas, selles ajaloolises väga pikaajalises protsessis on see, et me tegeleme kogu aeg teistega, selle asemel, et tegelda endaga.


Gunnar Aarma. „Saada õnnelikuks” (1996), lk. 27–28.

Jaan Kruusvalli/Jüri Kaldmaa „Igatsused. Teadagi Kelle järele”

Esietendus 29. jaanuaril 2023 Tartu Kirjanduse Majas.

https://www.youtube.com/watch?v=x9pI5vXU17U


Lavastus on pühendatud M-ile ja E-le.

Jüri Kaldmaa lavaversioon Jaan Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest” ja teiste tekstide ainetel, kahes vaatuses vaheajaga. (Videos on ainult esimene vaatus.)

Teksti autor, lavastaja, muusikaline kujundaja ja produtsent: Jüri Kaldmaa
Video, valgus, heli ja plakat: Indrek Tobre
Plakati foto: Ain Protsin


Näitlejad:

Alla Ird (Eeva)
Helle Laanes (Naima)
Indrek Tobre (Mattias)
Rein Annuk (André)

Esietendusel laulsid Rutt Poolakese ja Raahel Poolakese.

André teksti on lisatud katkendeid Jaan Kruusvalli näidenditest „Haigla aed”, „Hullumeelne professor, tema elukäik”, „Rabalinnu hõik”, „Hääled”, „Tasandikkude helinad” ja jutust „Pilk taevasse”. Lavastuses on kasutatud katkendeid kuuldemängust „Hääled” (2008), mille teksti autor on Jaan Kruusvall, lavastaja Aleksander Eelmaa, osades Aarne Üksküla, Liina Olmaru, Indrek Sammul jt. Veel on kasutatud katkendeid dokumentaalfilmist „Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale” (2002), mille režissöör on Dorian Supin.

Jaan Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest” esmalavastaja oli Mikk Mikiver. Esietendus toimus 22. septembril 2000 Eesti Draamateatris. Mängisid Epp Eespäev (Naima), Madis Kalmet (Mattias) ja Guido Kangur (André).


Jüri Kaldmaa:

„Elu ainukene mõte on jõuda Jeesuseni, elada Temas, käia Temaga, ülistada ja kuulutada Teda. „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!” (Johannese 3:30.) Traditsiooniline ja harjumuspärane teater, mis pahatihti rajaneb konfliktil, kaob Kristuse tulles üldse ära. No mida te jaurate?! Koostööd saab jätkata inimestega, kes soovivad liikuda Jumala poole, ja mitte Jumalast eemale. Meid ootavad dramaturgiliselt ÕIGED olukorrad. Hea uudis on see, et meie lavastuses juba on ÜKS ÕIGE olukord.”^[1]


Madis Kolk:

„Kui Tooming ja Türnpu usuvad siiski teatri ja teoloogia ühendusse, siis Toominga õpilane Jüri Kaldmaa rõhutab oma lavastusega „Igatsused. Teadagi Kelle järele” (2023) just seda (peaaegu) ületamatut piiri ilmaliku kunsti ja vaimuliku kirgastumise vahel, deklareerides kavalehel, et lavastus on tema jumalagajätt ilmaliku maailmaga. Kompromisside asemel tuleb ühest loobuda. Lavastus põhineb Jaan Kruusvalli tekstidel, eeskätt näidendil „Mälestused. Ainult ei tea millest” ning teatud mõttes võiks sedalaadi lavalist Jumala-otsingut nimetada apofaatiliseks teeks: positiivse programmi asemel on Kruusvalli loomingus sisalduv lootusetusetunne võimendatud ateistliku äärmuseni, rõhutades piiri, kus see saab päädida vaid huku või patukahetsusega: Jeesus saab ilmuda vaid siis, kui vana Aadam/Eeva on ohverdatud, omal jõul inimene sellest seisundist välja ei tule.”^[2]


Jaan Malin:

„Jüri Kaldmaa jätkab sama teemaga (sellele oli pühendatud ka tema „Patukahetseja”, nobelist Isaac Bashevis Singeri samanimelise romaani ainetel loodud lavastus, mida mängis Vilde harrastusteater), milleks on inimese kergemeelne alistumine kurjale, vaimupimedus.”^[3]


Jaan Kruusvalli (1940–2012) mõtteid:

***
Ei suuda iseendagi elule anda tähendust, siis – kust tuleb tähendus sõnusse, mõtteisse, tegelaskujudesse...^[4]

***
Ma kujutan teatud inimesi. Õigemini – kujutasin kunagi. Kuid selliseid inimesi pole enam tegelikult olemas. Mitte ühtegi. Varem olid.
Praegused inimesed on teistsugused. Nad on võõrad ja kauged, eemal. Kõnnivad mu´st osavõtmatult mööda. Ei jää kuidagimoodi meelde... Mina neid ei tunne. Ei tahagi tunda. Mitte üleolekust. Vaid... mind ei ole lihtsalt tarvis... neid kujutama. Ja – nende juttki on teistsugusem, kui varem seal aastate taga oli: arusaamatu.

***
Ma ei tea, mida ma peaksin ütlema!?
Ma ei ütle midagi...
Vast ainult: päike paistab...
ja et mul on kõht tühi, tahaksin kartuleid.
Midagi üleliigset ei taha ma ütelda...^[5]

***
Pühitse vaikimisega oma päevi!

***
Võim – see on vandenõu meie vastu. Aga meie mõtleme – hoolitsus.^[6]

***
Kirjanikuks-olemine toob kaasa nii palju kannatusi ning ebameeldivusi, et kirjanikuks hakata võin soovitada ainult oma vaenlasil. Sest nii mõneski mõttes on kirjanik korralike inimeste seltskonnast, ühiskonnast väljavisatu.^[7]


Kirjakohti Vanast ja Uuest Testamendist:

***
Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! (Roomlastele 7:19.)

***
Jehoova kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine on mõistus! (Õpetussõnad 9:10.)

***
Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus! (1 Korintlastele 3:11.)

***
Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti! (Heebrealastele 13:8.)

***
Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. (Apostlite teod 4:12.)

***
Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha. (Johannese 6:68–69.)

***
Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise ja oleksime Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu. (1 Johannese 5:19–20.)



------------
^[1] Lavastuse kavalehelt.
^[2] Madis Kolk. Pühaduse võimalikkusest teatris. Teater. Muusika. Kino nr. 6 2023, lk. 40.
https://www.temuki.ee/2023/06/puhaduse-voimalikkusest-teatris/
^[3] Jaan Malin. Kaldmaa lavaversioon Kruusvallist. Sirp 10. märts 2023.
https://www.sirp.ee/kaldmaa-lavaversioon-kruusvallist/
^[4] Jaan Kruusvall. Peaaegu iga sõna, iga mõte... – Jaan Kruusvall. „Olen öösse eksind karjus” (2001), lk. 104.
^[5] Jaan Kruusvall. ...räägib koeraga, keda pole... Ääremärkusi. Looming nr. 12 2011, lk. 1623 ja lk. 1624.
^[6] Jaan Kruusvall. Autsaideri ülestähendusi. – Jaan Kruusvall. „Nokturn järve ääres” (1991), lk. 65 ja lk. 67.
^[7] Jaan Kruusvall: Kirjanikuks saamist võin soovitada vaid vaenlasele. Postimees Kultuur 9. jaanuar 1998.



Ilmunud: Blogi „Jeesuse oma”, 8. oktoober 2025.
https://kaldmaajyri.blogspot.com/2025/10/jaan-kruusvallijuri-kaldmaa-igatsused.html

Jüri Kaldmaa „Ärdunsoldan 2012”

Esietendus 1. aprillil 2012 Vilde teatris (Tartus, Pepleri 27).

https://www.youtube.com/watch?v=BPI2hfV7sF0


Näidend on pühendatud Jaanile.


Lavastaja: Jaan Tooming (1946–2024)
Kunstnik ja plakati autor: Ursula Noor
Videokunstnik: Indrek Tobre
Muusikaline kujundus: Jaan Tooming, Jüri Kaldmaa


Tegelased (ilmumise järjekorras):

1) Toot, leskmees, 65-aastane – Matti Linno (1945–2021)
2) Laasu, Toodu naine, 57-aastane – Helve Nurk
3) Muki, 8-aastane – Tess Pauskar
4) Nall, 19-aastane – Ursula Noor
5) Ürg, lehekandja, 30-aastane – Jüri Kaldmaa
6) Jammar, Nalli vanaisa, 70-aastane – Rein Annuk
7) Mämm, 81-aastane – Aire Pajur
8) Ärdunsoldan – Sander Soo

Kahjuks videos puudub lavastuse finaal – palve ja Ärdunsoldani ilmumine.


Arvustusi ja kirjutisi:
https://www.vildeteater.ee/repertuaar/ardunsoldan-2012/


Peeter Piiri:

„Asetasin end küsimuste ja vastusteta Toominga teatririitusse ning sain suurepärase teatrielamuse.”^[1]

Jüri Kaldmaa:

„Lavastaja Jaan Tooming lendab. Ta on kosmosemees, astro- või suisa ufonaut. Kui ta lendu tõuseb, eks püüa kannul püsida.”^[2]

Heili Sibrits:

„Ja „Ärdunsoldani 2012” vabatahtlikud näitlejad teevad silmad ette nii mõnelegi palgalisele näitlejale – siinkohal sügav kummardus pimedat ratastoolimeest mänginud Rein Annukile Tabivere harrastusteatrist.”^[3]



Jüri Kaldmaa
Kolm killukest


***
Elava Eesti näitekirjaniku teos oli Jaani lavastajaloomingus harv külaline. Jaan lavastas 55 aasta jooksul kõigest kuue kaasaegse Eesti autori tekste. Ometi tegi ta sadakond lavastust. Need kuus kirjanikku (sündimise järjekorras) ja kuus näidendit + üks dramatiseering (nr. 5) on:
1) Osvald Tooming (1914–1992), „Külvikuu” (1972, Vanemuine) ja „Musta Mandri kasupoeg” (1981, Vanemuine);
2) Ain Kaalep (1926–2020), „Mäe veri (Totomauna)” (1979, Vanemuine);
3) Lembit Eelmäe (1927–2009), „Otsides oma saart” (1994, Vanemuine);
4) Jaan Kruusvall (1940–2012), „Jõgi voolab” (1980, Ugala);
5) Henn Mikelsaar (1943), „Käiski Nuustakul ära” (1998, Vanemuine);
6) Jüri Kaldmaa (1968), „Ärdunsoldan 2012” (2012, Vilde teater).^[4]
Ja seitsmes oli Jaan ise.^[5]

Lavale jõudis 1970-ndatel, 1980-ndatel ja 1990-ndatel igal kümnendil kaks teksti ning 2000. aastast kuni lavastaja surmani (2024) üksnes üks näidend. Jaanist noorem olen ainult mina. Ja ma olen teine autor, kes lavastaja soovil oma näidendi lavastuses kaasa mängis. Esimene oli professionaal Lembit Eelmäe.

Pildilt puuduvad Martin Alguse, Nikolai Baturini, Jüri Ehlvesti, Raimond Kaugveri, Mart Kivastiku, Andrus Kivirähki, Jaan Krossi, Madis Kõivu, Urmas Lennuki, Ardi Liivese, Juhan Peegli, Egon Ranneti, Paul-Eerik Rummo, Rein Saluri, Kulno Süvalepa, Mats Traadi, Jaan Tätte, Jaan Unduski, Mati Undi, Vaino Vahingu, Arvo Valtoni, Enn Vetemaa, Ervin Õunapuu jmt. (draama)tekstid.


***
Jaaniga tutvusin ma 1996. aasta suvel ja temast sai minu ristiisa EELK Tartu Peetri koguduses. 21. novembril 1997 asusin tööle varahommikuse lehekandjana Raadil. Jaan palus mul kirjutada näidend sellest, mida ma oma postiringil näen. Tuli sihuke reaalsusest lähtuv fantaasiapiltide rida, üheks tegelaseks rääkiv koer. Esialgne tekst valmis 1998 ja kandis pealkirja „Ärtusoldat”. Lavastus sai uue nime – „Ärdunsoldan 2012” –, mille pani lavastaja. Tollel aastal oodati maailma lõppu.
Põimisin teksti mitmeid Arvo Pärdi palasid („Arbos” jt.), „Stabat Materi” algus kõlas ka lavastuses. Kui Nall (Ursula Noor) mängib viiulit, alates 45.27 kuni 48.27. Videos on see paraku vaigistatud.


***
Jaan tahtis „Ärtusoldatit” lavale tuua Vanemuises ja ka Endlas (paralleelselt vendade Čapekite näidendiga „Putukate elust”, mis esietendus 16. jaanuaril 1999). Kummaski teatris tulemuseta.
24. veebruaril 2012 anti Jaanile Tartu Ülikooli aulas üle Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (64 000 eurot). Meie proovid juba käisid. „Ärdunsoldan 2012” esietendus 1. aprillil 2012 Tartus, Vilde teatris. Esietenduse peolaud oli rikkalik.



------------
^[1] Peeter Piiri. Vana uus teatriuuendus. Sirp 13. aprill 2012.
https://www.sirp.ee/vana-uus-teatriuuendus/
^[2] Tambet Kaugema. Pealelend. Jüri Kaldmaa. Sirp 13. aprill 2012.
https://www.sirp.ee/pealelend-jueri-kaldmaa/
^[3] Heili Sibrits. Jaan Tooming pakub lohutust? Postimees 4. aprill 2012.
https://www.postimees.ee/796966/jaan-tooming-pakub-lohutust
^[4] Vt. ka Luule Epner. Jaan Tooming ja eesti klassika. Looming nr. 4 2025, lk. 524.
https://www.looming.ee/jaan-tooming-ja-eesti-klassika/
^[5] Näiteks tema kirjutatud ja lavastatud „Ploomipuu õis” esietendus 2. novembril 2008 Vanemuise ovaalsaalis. (Mängiti ka 2006 Tartu Kunstimuuseumi näitusemajas.) Jaani lühinäidendeid on peale tema enda lavastanud ainult siinkirjutaja. „Penskarid” ja „Papa Karla” esietendusid 15. aprillill 2013 Tartu Kirjanduse Majas. Lavastas Jüri Kaldmaa, mängisid Ursula Noor ja Peeter Piiri, puldis Indrek Tobre (video, valgus ja heli). Jaani „Joeli ja Maria” lavastasime me kahekesi. Esietendus toimus 23. novembril 2015 Tartu Linnaraamatukogus. Mängisid Birgit Kööbi, Carolina Kask, Markus Huul ja Rein Annuk.
Vt. ka Luule Epner. Jaan Tooming ja eesti klassika. Looming nr. 4 2025, lk. 523.
https://www.looming.ee/jaan-tooming-ja-eesti-klassika/



Ilmunud: Blogi „Jeesuse oma”, 2. oktoober 2025.
https://kaldmaajyri.blogspot.com/2025/10/juri-kaldmaa-ardunsoldan-2012.html