*
Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja
vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele
kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.
*
1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23.
märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits
oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab
tõele. Vanal ajakirjal (iseäranis rubriigil „Kroonikat“) on pagana hea mälu.
Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud
operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane
poisiklutt oli kõrvust tõstetud.
*
Augustiöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis
ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil
olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba folgifestivalist „Keskkond
´88“ „Sirbile ja Vasarale“ artiklit.
*
Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ ilmunud filmiretsensioonis „Betti
Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi
dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult
„tööliskõrtsiks“. [Vt. Jüri Kaldmaa, „Isa kasvab pojaks“, lk. 52.]
Tegelikult käisin seal innukalt, „Kaseke“ oli mu
kodukõrts ja mõistagi jälestasin töölisi. Mina jaurasin saalis ja Heiki Vilep
tagus laval trumme.
Palusin tondilossistunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?
*
Olen muutunud
täielikuks laiskloomaks. Mitte midagi ei viitsi ega mõtlegi teha. Lugesin
Tammsaare „Kõrboja peremeest“ ja Lermontovi „Meie aja kangelast“. Tundub, et
mul on miskit viga. Kuradima igav ja tüütu!
*
Inimest peaks
vaatama nagu konna. Konna kallal ma ei hakka vinguma, miks ta jänes ei ole.
Kuid inimese puhul tingimata – ole targem, parem, ilusam, seksikam, noorem
jne., st. saa konnast jäneseks.
*
Tulin äsja
[25. augustil 2005] Tallinnast, Mati Undi matustelt. (Muide, Unt pole mulle ei
kirjaniku ega lavastajana kunagi istunud.) Korüfeesid oli palju koos. Pärast
muldasängitamist muidugi joodi. Aga mina jäin kaineks. „Vanemuise“ bussis,
millega tartlased koju tagasi toodi, joodi kah. Aga mina jäin ikkagi kaineks.
Kõige tõhusama kaitse esimese napsi vastu annab Kõrgem Jõud. Näe, täna andis.
Ja mina ei tea, kuidas Ta seda teeb. Peielauas korraks kihvatas küll. No nüüd –
kurat! – paneks! Viina ja konjakit ja mida kõike veel... Kuid ei pannud.
*
1996. aasta
suvel paastusin ja kirjutasin sürrealistlikku romaani või vähemalt pikemat
proosateksti lapsepõlvest. Võtsin eesmärgiks kirjutada kolme kuu vältel
lehekülg päevas. Tegelikult suutsin rohkem, isegi kaks. Kokku tuli teksti, mis
jäi lõpetamata, umbes kakssada lehekülge.
Poolik
proosahunnik vedeles mul tükk aega sahtlis, ei suutnud läbi närida. 2005. aasta
kevadel jäi kahesajast leheküljest järele viis lehekülge, väike novellike.
Ülejäänu viskasin rahulikult minema.
Siinkohal
meenub Majakovski: „Tuhat tonni / tuhnid läbi / toorsõnamaaki, // enne kui / ainsama
sõna / säält saad.“
Olin vist
seitseteist, kui luuletust „Kõnelus luulest rahandusinspektoriga“ esmakordselt
lugesin. Ega ma uskunud. Mõtlesin, et retooriline liialdus, pealegi punane. Tegelikult
on täpselt nii.
*
Mind peetakse
või vähemasti on peetud armastusluuletajaks. Selline imago ja maine... Ma ei
soovi sellest rohkem midagi kuulda. Ma ei tea armastusest mitte midagi.
*
Lapsuke
oksendas mu veerand tundi tagasi täis, ja nüüd magab rahulikult. Kammin
juustest kohupiima välja.
*
Lapsed on karistus
seksi eest. Midagi ei ole teha. Nüüd kasutan pedantselt ja järjekindlalt
kondoomi. Minu mõõt on täis. Elu siiski midagi õpetab.
*
On olnud aega
mõtelda. Lugesin Robin Norwoodi „Naised, kes armastavad liiga palju“ lõpuni. Kirjutasin
välja kaks lõiku, mis mind miskipärast hetkel eriti puudutavad: „Sul tuleb
jääda silm silma vastu kohutava sisemise tühjusega, mis tõuseb pinnale, kui Sa
pole keskendunud kellelegi teisele. Vahel on see tühjus nii põhjatult sügav, et
Sa võid peaaegu tunda, kuidas tuul puhub läbi selle koha, kus peaks olema Su süda.
[---] Emba seda tühjust ning tea, et Sa ei pea igavesti niiviisi tundma ning et
lihtsalt vaikselt paigale jäädes ja seda tunnetades hakkad Sa seda tühjust
täitma enesega leppimise soojusega.“
Ja veel:
„Elus ei ole vigu, on ainult õppetunnid, niisiis roni oma peiduurkast välja ja
anna endale võimalus õppida üht-teist sellest, mida elu tahab Sulle õpetada.
[---] Ära pöördu oma suhete ega lapsepõlve ebafunktsionaalse perekonna poole
julgustuse saamiseks. Neil on vaja, et Sa püsiksid endisena, et ka nemad
võiksid endiseks jääda. Ära saboteeri iseennast ega oma kasvu nendele
toetumisega.“
Ja mida mina
teen?
*
Kes ennast
ikka väga tappa tahab, tapab end ükskord niikuinii. Keegi kätt ette ei pane.
Kui otsustan jooma hakata, katsuge mind ümber veenda. Kuid ma ei joo, sest
alkohol tapaks mu.
Elu on hea
asi! Tahan, teen suitsu, tahan, joon kohvi; tahan, molutan, kurvastan,
rõõmustan... ja leian – küll leian! – põhjuse edasi elamiseks. Aga surnult pole
midagi. Jabur, kuid tõsi! Kujutelm, et ära minnes kole elu kaob, on minu
meelest lapsik.
Kõik läheb
mööda. Minu elujaatus samuti.
*
Päeval, mil mu
vanim tütar sai kolmeaastaseks, ihkasin hirmsasti kaine olla. Lapse sünnipäev
on ometigi alkoholivaba! Ja suure vaevaga olingi, värisesin ja võdisesin. Kuid kallid
naise vanemad, kes külla saabusid, tõid muu hulgas ka pudeli konjakit. Kui pidu
hakkas lõppema, lapsed lahkuma, õnnelik ja väsinud sünnipäevalaps asutas magama,
jõin järelejäänud kolmveerand pudelit üksi ära ja läksin linna peale tuiama. Järgmine
hommik algas valge viinaga.
Just tol tütre
sünnipäeva õhtul – klammerdudes janusena pudeli külge – tajusin järsku
harukordse selgusega, et sellest nõiaringist mina üksinda välja ei murra.
Alkohol on tugevam ja teeb minuga, mida heaks arvab.
*
Lastekirjanik
uppus. Suure tõenäosusega oli ta purjus või pohmeluses. Mõistagi ei mõista mina kohut. Kohtumõistjaid leidub minutagi
piisavalt. Teine lastekirjanik, kes oli lahkunuga koos palju viina
joonud, avaldas ajalehes järelehüüde. Artiklit kommenteeris keegi Joosep:
„Jumal tänatud, et seda liputajast joodikut enam lapsi kollitamas ja ahistamas
pole. Viimastel aastatel ei saanud Kassari rannas selle perverdi tõttu enam
lastega käia.“ Mõned tunnid hiljem
lisas Joosep: „Aga see, kui ta juua täis peaga oma 3 sentimeetri
kusenahaga laste silma all liputab ja naistele roppusi röögib, on kõva kultuur
muidugi.“
Õige, Joosep! Joodikule tulebki vastu vahtimist anda. Kindlasti leidub mõni kena
eestimaalane, kes mäletab, kuidas ma näiteks 2002. aasta suvel umbjoobes Misso
poe ümber kakerdasin ja koolimaja juures kraavis magasin. Ja ta ei jäta
võimaluse korral kommenteerimata.
Olin viimane tõbras, kuid kirjutasin imeilusaid värsikesi.
*
2001. aasta
novembris toimunud raamatuesitlused olid iseäranis rämedad. Tallinnast ma parem
üldse ei räägi. Ja Tartus läksin pildituna kallale oma laste emale, kes imetas
samal ajal meie kolmenädalast poega. Puts, kui piinlik! Paraku tagasi ei võta.
Ausõna, ma
juba natuke oskan tänulik olla mulle antud kainuse eest.
*
Eks ma püüa
elada iga päeva nagu viimast. Kui uksele koputataks ja öeldaks: „Härra, tõld
ootab...“ Oleksin juba peaaegu valmis kaasa minema.
Noorus on
möödas. Ja ongi möödas! Täitsa totakas tõdemus, aga nüüd ma mõistan. Või hakkan
vaikselt mõistma.
*
Annan endale
selgelt aru, et kaks kolmandikku elust on läbi. Olen teinud juhmaka arvestuse,
et elu kestab umbes-täpselt kolm korda üheksateist aastat. Ja kolmas, st. viimane
üheksateist juba tiksub. Mõistagi ei pruugi viimane üheksateist üldse täis
tulla. Kõik võib lõppeda palju varem. Laias laastus on keskmine eesti mees
45-aastaselt hall ja haige, kuuekümnene on juba rauk, kes kohe teise ilma
kolib. Kas arvan, et minuga nõnda ei lähe? Ja et jooksen ka kaheksakümneselt
kitarriga laval ringi?!
*
Olen endale
saanud suhteliselt sita Jumala, kes soovib mulle enamasti halba. Tegelikult on
Ta muidugi armastav, hea ja tore. Tal on minuga suurepärane plaan, ainult
minusugune oinas ei taipa.
Et näitleja
istus just sinna bussi ja et Allah ta armastavalt maa pealt ära koristas, oli
ka Kõrgema Jõu tahe. Säärast asja mõistusega välja ei mõtle. Kas Allahile ei
meeldinud, et näitleja tegeles kommertsiga? Või oli näitleja moslemi imidž Allahile
vastukarva? Või...? Ei tea ja ei saagi teada.
Vahel on mul
tunne, et Kes Seal Üleval Toimetab küll kaine ei ole. Mina ju ometi täna olen.
Perekonnad on
purunenud, väikesed lapsed isata jäänud. Ja NB! isa on lasteta jäänud. Seda
valu ei ole võimalik millegagi leevendada või vähendada. Isegi viinaga enam
mitte, kuid Jumalaga ei oska.
Tuleb sita
Jumalaga leppida! Ei mingit halleluujat. Perses on kõik see värk! Ainult lepi,
lepi ja veel kord lepi. Skolka možna?!
*
Mul on olnud kahtlemata
igasugu tahtmisi. Arvasin vajavat peret, naist, lapsi, korterit, sauna jne.
Kõrgem Jõud on kõik kõrvaldanud. Järelikult ei olnud Tema tahe.
Mina ei ole
võimeline toimivat perekonda looma, hoidma, üleval pidama, selles elama. Tuleb
leppida. Mul oli viimane aeg oma elu elama hakata.
*
Imetlen harda
aupaklikkusega neid, kes end kristlaseks nimetavad ja seda igal pool väsimatult
korrutavad. Vahel määrivad ka teistele pähe.
Kui ennast
uurin, siis näen, et koosnen juuksejuurtest jalataldadeni enamjaolt sitast.
Võiksin ju sinna peale kleepida miski uhke sildi (olen kristlane, budist, maausklik
vms.), kuid see oleks pehmelt väljendudes halenaljakas. Kas poleks tark asju
nimetada siiski nende õigete nimedega?
*
Mul on olnud au
kohtuda ja lävida kolme suure kristlasega (muidugi nende endi meelest, üks oli
isegi tegevvaimulik), kel aga millegipärast olid alkoholiprobleemid. Nad
pidasid mulle jutlust; rääkisid, kuidas Kristus on neid ära valinud, kuidas
kristlik kogudus neid aitab ja bla-bla-bla. Loomulikult vaatasid nad jumalikest
kõrgustest minusuguse maise ja sitase putuka peale kaastunde, iroonia ja
üleolekuga.
Kõik need
kolm püha, vaga ja Jeesusega täidetud jumalameest läksid tagasi jooma. Koos Matteuse,
Markuse, Luuka ja Johannesega. Kuid mina püsin kainena.
„Kellel
kõrvad on, see kuulgu!“
*
Orjad ja
orjapidajad. Õnneks ei kuulu ma kumbagi kasti.
*
Kõigil on
kole kiire. Minul pole kuhugi kiiret.
*
Tänumeel,
tänumeel ja veel kord tänulik meel.
