Teisipäev, 27. mai 2014

MARI VALLISOO

*

Jürile

Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud.
Kes muugi meile rahatuile müüks.
Üks võõras on need kirjud kuued kandnud.
Hää küll, ma võtan selle oma süüks.

Mul ongi minek – prügiämber viia
ses pühapäevas. Päevas pühimas,
mil leegi kujul ilmusime siia.
Tule puhastavas mühinas.

Marilt

Mai 2000

(„Looming“ nr. 5, 2014, lk. 579.)



Tänuks ja tänuga
Luuletuse „Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud...“ saatis Mari Vallisoo mulle 2000. aasta maikuus. Tänuks.
Töötasin siis ajalehe „Eesti Kirik“ toimetajana ning olin lehes avaldanud kolm Vallisoo varem ilmunud luuletust („Üks poiss“, „Maihommik“, „Kord kõnelesin kaunis idamurdes...“).
Läkitan nüüd Mari Vallisoo sõnul „väikese värsi“ tänuga ja luuletaja tütre Tuuli Vallisoo lahkel loal suurele ilmale.

Neljapäev, 22. mai 2014

Mõned mälestuskillud seoses Lembit Kurvitsaga

1986. aasta juunis lõpetasin August Jakobsoni nimelise Pärnu 1. Keskkooli (praegune Ühisgümnaasium) ja juulis siirdusin sisseastumiseksamitele Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna žurnalistika osakonda.

Üks esimesi inimesi, kellega ma Tartus (ülikooli vanas kohvikus) tutvusin, oli Lembit Kurvits. Juhuseid pole olemas, elu pidi nii minema ning minust pidi luuletaja saama. Vajasin õpetajat ja vanemat venda.
Tagantjärele on see naeruväärne. O sancta simplicitas! Lõkerdan kohe kõva häälega. Mart Velskri sõnul (ta meenutab 1992. aasta südasuve): „[---] ja lasi seejärel kuuldavale oma igapäevase, kõlava ja veidi hirmuäratava naeru. See naer – nagu Jürka puhul ikka – jättis kõik otsad lahti [---]“ („Vikerkaar“ nr. 6, 2005, lk 103.) Ent hetkel olen üsna ühemõtteline.

***
Olin aastatel 1986–1991 Lembitu lähedane sõber, ja tohin vist pisut suud pruukida.
Eks ma või Kurvitsa kohta öelda, et Eesti kultuuriilma klassikaline ja vaimsuseta sõltlane, kes on põhjustanud endale ja teistele palju kannatusi. Küllap võiksin ütelda enamatki. Kuid mis see – minu pandud diagnoos – aitab? Ja kas ma ise olen parem? Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

***
Alkoholikogus, mille nende aastate jooksul koos hävitasime, oli aukartustäratav. Häbilugu. Paraku tagasi ei võta.
Jah, me täitsime VTK („Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“) normid – „Volgas“, „Tarvases“, „Kaunases“. Täitsime eeskujulikult. Ja muidugi said neelud-neerud kõvasti tööd unustamatus ja kangelaslikus „Humalas“. Eriti magus oli õllekasse pääseda pühapäeva hommikuti. Saba ju tungles ja lookles ukse taga.

Enda kahekümnendal sünnipäeval tassisin „Jõe“ poest Kalevi tänava üürikorterisse mitu kasti „Slaavi“ õlut (12 %). (Üks punane silt on siiani alles.) Milline õnne- ja pidupäev! Pahatihti tuli leppida „Kuldse odra“ ehk rahvakeeli „Perse adraga“. „Slaavit“, „Moskvat“ „Gladiaatorit“ ja „Tartut“ oli harvem saada.

***
Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ („Sirbis“) ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. (Vt. J. Kaldmaa, Isa kasvab pojaks, lk. 52.) Tegelikult käisime Kurvitsaga seal innukalt, „Kaseke“ oli meie kodukõrts ja mõistagi jälestasime töölisi. Meie jaurasime saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.
(Palusin tondilossiks muutunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?)

***
Kui tähtis oli värske tartlase ja tudengina omi värsikesi avaldada kaks kopikat maksnud ajalehes „Tartu Riiklik Ülikool“ (17. oktoober 1986). Tegin seda varjunime Eevald Sepik all. Ülikooli lehe korrespondent Indrek Ude lehvitas mulle saatesõnakeses sõbralikult.

Minu „Esimene trükiproov“ Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee ühiskondlik-poliitilises ja kirjanduslik-kunstilises ajakirjas „Noorus“ ilmus 1987. aasta augustis. (Trükiarv 108 000!) Aitüma, Rudolf Rimmel! Nende luuletuste pärast peaks täna maa alla vajuma, kuid olge mureta, ei vao ma kuhugi.
„Nooruse“ üheteistkümne luuletuse eest sain 107 rubla (!) honorari. Olin korraga ja korraks rikas mees, laiasin Püssirohukeldri külgbaaris ja tegin sõpradele välja, ka Kurvitsale. Eeskätt šampust „Vana Tallinnaga“.

***
1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal ja iseäranis selle rubriigil „Kroonikat“ on pagana hea mälu.
Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

***
Lisaks käisime Esta Salmistuga (nüüd Salmistu-Vaas) augusti esimesel nädalavahetusel Hiiumaal, folgifestivalil „Keskkond ´88“. Esinesime ühel laval Aleksander Mülleri, Peeter Tooma, Tõnu Tepandi, Priit Pedajasega... Oli ikka lolli julgust ja pealehakkamist.

Suveöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba „Sirbile ja Vasarale“ artiklit. („Heliseval Hiiumaal“ ilmus 12. augustil 1988.)

***
1988 suvel töötasime Lembituga mõlemad Eesti NSV Riiklikus Spordimuuseumis, mis asus Pauluse kiriku tiibhoones. Kurvits pidi töötama, tal olid alimendid kraes. Mina tegin niisama nalja, mind võetigi tööle ajutiselt – kõigest kaheks kuuks – järelvaatajaks (eksponaadivalvuriks). Mina „vaatasin“ all ja Lembit üleval. Või oli see vastupidi?

Karikaid ja medaleid valvates nägin esimest korda Toomas Raudamit, kes külastas muuseumi kaheksa-aastase poja Juhaniga. Lugesin nende nimesid külalisraamatust ning viisin siis nägudega kokku.

***
1988 sügisel kavatses Kurvits – ta oli siis 34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja, 22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane nähvits). Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval Tartust väikelinna ja tagasi. Eks Ruti, Andre ja Miku prototüübid olid üksjagu koos reisinud...

Mikule andsin hääle mina. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Lembit minult ja oma tookordselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi, [---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi. Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“. (Katke Kurvitsa kirjast.)

***
Kirjutasin Lembitu poolt etteantud teemade põhjal õhinaga kuusteist mustandit, millest Kurvits tegi puhtandid. Kõik minu kuusteist teksti jõudsid poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ koosseisu. Ligi poole teosest hõlmab minu loodu. Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).

Käsikiri valmis ja pidi 1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat) ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).

Raamat siiski trükivalgust ei näinud. Samas tellimislehes lubatud Adolf Rammo „Ellujäänud mehe laulud“ ja Avo Üpruse „Hälin ja aeg“ jõudsid lugejateni.

***
Mõned Lembitu tekstid kolisid „Rutt, Andre, Mikk – 88“-st tema järgmisse raamatusse „Meie ühine vend armastus“ (1991), mille esialgne pealkiri oli „Meie ühine vend surm“.
Üks luuletus („Meid sunnitakse põgenema...“), mille kaasautor olen mina, ilmus „Loomingus“ 1990. aastal (nr. 4, lk. 490) Lembit Kurvitsa nime all.

***
Kui oma teise ja kolmandasse luulekogusse kirjutas Lembit mulle „lugemiseks“ (vastavalt „Tühermaa“, 1987 ja „Armastuseta“, 1990), siis kaheksanda raamatu puhul pühendussõna muutus – „mälestuseks“ („Kakskümmend viis luuletust“, 2001).

***
Enda rumala, kuid möödapääsmatu minevikuga rahu tegemine on vabastav.


2014