Kõige kõrgem Jõulumees!
Ära kingi mulle miskit
viina, veini ega viskit,
kuigi elu puhta pees.
Rahva endamõrva ööks
piparkoogest, jõulusaiust
magusamat anun maiust –
kotitäie meelerahu
korraga ma ära sööks...
(Tekst ilmunud – „Tartu Postimees“, 22. detsember
2006.)
esmaspäev, 16. detsember 2013
teisipäev, 10. detsember 2013
PÜHA, ENT VÄGA PIME ÖÖ
Kallis
jõulutaadike!
Väljas külmakraadike,
sestap viinavaadike
Eesti põlve surnuks joodab,
nõrgamõistuslikke toodab.
Kas Sa äkki uueks aastaks
mõnegi neist kaineks taastaks?
Põssad kõik on maha löödud.
Saavad pepupolstriks söödud.
Rahvas aruraasikese
kaubamaja taha visand.
Ostmise ekstaasikese
üle rõõmustab poeisand.
Kullakallis jõulumees!
Küll on siiber! Kopp on ees!
Ainult Sinust pole savi.
Kui Sa tuled, too mul havi,
kelle käsul ime juhtuks,
muutuks hinnaklassike!
Carmenilik kassike
sängis musse hästi suhtuks!
Veel too mulle kaval kiiker,
mis võiks näidata, kui vaja,
et ma – luuser luuletaja –
olen Riigikogu spiiker...
Kas ma samuti kui pööbel
ihkan liha, võimu, raha?
Jõul kui puuder hinge lööbel,
mis ju nääriks kulub maha...
Sestap jõulutaadike,
kõigil pirnikene too,
mille hõõguv traadike
öösse kiirgaks valgusvoo!
2003
(Tekst ilmunud:
1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 229–230;
2) „Eesti Ekspress“, 24. detsember 2003.)
Väljas külmakraadike,
sestap viinavaadike
Eesti põlve surnuks joodab,
nõrgamõistuslikke toodab.
Kas Sa äkki uueks aastaks
mõnegi neist kaineks taastaks?
Põssad kõik on maha löödud.
Saavad pepupolstriks söödud.
Rahvas aruraasikese
kaubamaja taha visand.
Ostmise ekstaasikese
üle rõõmustab poeisand.
Kullakallis jõulumees!
Küll on siiber! Kopp on ees!
Ainult Sinust pole savi.
Kui Sa tuled, too mul havi,
kelle käsul ime juhtuks,
muutuks hinnaklassike!
Carmenilik kassike
sängis musse hästi suhtuks!
Veel too mulle kaval kiiker,
mis võiks näidata, kui vaja,
et ma – luuser luuletaja –
olen Riigikogu spiiker...
Kas ma samuti kui pööbel
ihkan liha, võimu, raha?
Jõul kui puuder hinge lööbel,
mis ju nääriks kulub maha...
Sestap jõulutaadike,
kõigil pirnikene too,
mille hõõguv traadike
öösse kiirgaks valgusvoo!
2003
(Tekst ilmunud:
1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 229–230;
2) „Eesti Ekspress“, 24. detsember 2003.)
kolmapäev, 4. detsember 2013
PÜHA ÖÖ 2002
Püha öö 2002
Ei täida minu rinda õnnis rõõm.
Ma üksi jäises kuuris siin.
Beib ruttab reivile. Suus veinisõõm.
Ja keele all amfetamiin.
Võlvaknaist eemalt kumab küünlaloit.
Ponks pere jõuluvana sööb.
Kui isukalt! Ei lõppe pidutoit.
Vend õdedega tantsu lööb.
Kuid mind ei oota kamina truu lõõm.
Ei külmakapis härmas viin.
Vaid lumi pudeneb kui Looja kõõm.
Kuu – läpatama läinud pliin.
All hämarduval tänaval üks tomp.
Mu ligi liipab luider koer.
Ah! Tallegi on kurku tõusnud klomp.
Ja pulstund karvalt venib roe.
(Tekst ilmunud:
1) J. Kaldmaa „Lapsevaev“, 2004, lk. 35;
2) „Vikerkaar“ 2004, nr. 9, lk. 27–28.)
Ei täida minu rinda õnnis rõõm.
Ma üksi jäises kuuris siin.
Beib ruttab reivile. Suus veinisõõm.
Ja keele all amfetamiin.
Võlvaknaist eemalt kumab küünlaloit.
Ponks pere jõuluvana sööb.
Kui isukalt! Ei lõppe pidutoit.
Vend õdedega tantsu lööb.
Kuid mind ei oota kamina truu lõõm.
Ei külmakapis härmas viin.
Vaid lumi pudeneb kui Looja kõõm.
Kuu – läpatama läinud pliin.
All hämarduval tänaval üks tomp.
Mu ligi liipab luider koer.
Ah! Tallegi on kurku tõusnud klomp.
Ja pulstund karvalt venib roe.
(Tekst ilmunud:
1) J. Kaldmaa „Lapsevaev“, 2004, lk. 35;
2) „Vikerkaar“ 2004, nr. 9, lk. 27–28.)
neljapäev, 7. november 2013
„Varjuline ja Meediatola“ (1999)
Varjuline ja Meediatola
Mind on kaua kummitanud (keda poleks?) kaks Betti Alveri 1942. aastal kirjutatud värssi:
Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi on tühine.
Mis on sündmus? Ja mis on suur? Ja kuidas ollakse varjus? Kas inimene on sündmus? Või looja loodud teos? Ning kas varjusolek tagab ka suuruse? 1936. aastal kirjutas Alver veelgi „perfektsionistlikumalt“:
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.
Alveri kohta on muu seas arvatud ka, et tema kõrk vaikimine, ajakirjanduse eiramine ja avalikkuse vältimine oli viimse vindini kruvitud luuletajaedevus. Ent „me suuri surnuid ei kamanda keegi“.
+++
Ja ometi sisendab meile Kristus: ei saa varjule jääda linn, mis seisab mäe peal.
Kas Uku Masing või Madis Kõiv valmisid varjus? Kas kadusid parisnike purjus salgust Arvo Pärt, Jaan Tooming, Lembit Peterson, Johnny B. Isotamm, Ilmar Vene? Kas saavad varjule jääda säärased mäe peal seisvad linnad nagu Gunnar Aarma, Toomas Paul, Olav Maran, Andres Mustonen või Tõnis Mägi?
+++
Kirjutan siia mõned eesti kirjanikud: Mari Saat, Mari Vallisoo, Peep Ilmet, Nikolai Baturin, Mats Traat, Jaan Kruusvall. Teate te midagi Baturini vannitoast? Millised plaadid tal seinas on? Või millises voodis Traat magab? Veega täidetud madratsitel või bambusmatil? Või mida sööb Ilmet hommikueineks? Ja kas ta ikka atleetvõimlemist teeb? Ei tea. Ja ei saagi teadma.
+++
Eks parisnike eest ole varjunud ka Rein Sander, Sulev Kübarsepp, Aado Lintrop. Ent kuhu ja kauaks? Ja kas nad tulevad veel tagasi? Kas valmivad suured sündmused?
+++
Kui trendikad olid/ on poeedid Rein Sepp, Laur Tamm või Pent Nurmekund? Kõrvutada neid Alliksaare või Sangaga ei ole tark tegu, ent samas ei maksaks neid kui luulekirjutajaid siiski alahinnata. Sest mõne lihtsa lugeja jaoks võivad nende värsid ka suured olla.
+++
Kui mõne mehe kunsti (ja tihti ka tema enda) puhub suureks meedia, kas see on siis ka tegelikult suur?
+++
Jeesus kinnitab meile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad rääkinud on. Mõnel meediamehel saab see päev küll vaevaline olema.
+++
Saadi seni viimane raamat „Võlu ja vaim“ ilmus 1990, Kruusvallil („Nokturn järve ääres“) ja Vallisool („Sünnisõnad ja surmasõnumid“) 1991. aastal. Jah, kindlasti on nad ajast maha jäänud. Mingi rong on ära sõitnud. Aga see vaade on väga petlik ja vildak. Sest tegelikult võivad nad ajast palju ees olla. Või üldse ajavälised. Näib, et neil pole enam kuhugi kiiret. Kõigi maade mahajääjad, ühinege!
+++
Kas Õnnistegija on trendikas ja popp? Kuidas intervjueerinuks Juudas Iskariot Jeesus Kristust, kui viimane Ketsemanis palvetas?!
+++
Kuidas see oligi? „Kui sind pole siin, pole sind olemaski!“ Tundub tõesti, nagu Kruusvalli, Saati ja Vallisood polekski enam olemas. Nende napp tekst (näiteks „Loomingu“ vahendusel) ilmub nagu kusagilt teispoolsusest. Nagu oleks kirjanikud ise ammu (füüsiliselt) surnud. See pole ka ime. Kui Juhan Liiv varju kadus, peeti teda ju korduvalt jäävalt lahkunuks. Kuigi mees elas – ja kirjutas.
+++
Kruusvalli „Hullumeelse professori“ puhul räägiti autori come-backist. Vabandage, mis see on? Päkakamm või? Justkui oleks dramaturg vahepeal kuhugi kadunud. Ta on kogu aeg olemas. Ainult igaühe lühinägelik silm ei pane teda tähele. Olen veendunud, et Kruusvalli, Saadi ja Vallisoo järgmised teosed jätavad sügava mustri mitte ainult kirjanduslukku, vaid eelkõige lugeja hinge. Ja seda olenemata minu arvamusest või meedia huvist.
+++
Või võtame Madis Kõivu. Ajal, mil nn. ametlikud kirjamehed ponnistasid näidenditekste teha, kirjutas tema äärmiselt lõdva käega, sundimatult ja süüdimatult justkui lapselikult lalisedes omi metafüüsilisi luulusid. Neid millekski pidamata ning kuhugi pakkumata. Ja nüüd selgub, et klassika! Ja veel milline!
+++
Kafka määras surma eel kogu avaldamata loomingu põletamisele. Kõiv ei käi ühtki oma näidendi lavastust vaatamas. Mis on selle taga? Võimalusi on muidugi mitmeid. Ent üks on kindel – kirjutatud on ennekõike iseendale. Soovimata teoseid müüa või nendega kuulsaks saada. Rääkige seda praegu kellelegi ja teid naerdakse välja. Kuigi mõlemaga on risti vastupidi läinud.
Kes annaks meile tänasel päeval seesugustest loojatest aimu?
+++
Uurigem Kruusvalli „Autsaideri ülestähendusi“ (Jaan Kruusvall „Nokturn järve ääres“, 1991, lk. 54–67). Küllap oleks see kasulik lektüür nii mõnelegi laineharjal surfajale. “[---] nagu seisneks loominguline elu pidevalt vaateväljas olemises, nagu peaks kunstiinimene oma olemasolu pidevalt enesereklaamiga, oma mina kuulutamisega õigustama. Sellest nii palju viimistlematust, läbimõtlematust, rutakust, hoovustesse kinnijäämist...” Siia on raske midagi lisada. Ja veel: „Kunstiga on meeldiv tegeleda seni, kuni sa ei tunneta võidujooksu selles.“ Aga ta ju on sport ja see on kole küll. Mõõdulinditunnet ja higihaisuhetki jagub häirivalt palju. Kumb siis ikka jookseb kiiremini – kas Kross või Valton? Kumb hüppab kõrgemale – Pärt või Tormis? Kumb maalib paremini – Arrak või Mudist? Inimene võiks võrdlemisest vabaneda. Ent juba sünnitusmajas kinnitatakse igaühe randme külge sildike ja nii see algab...
+++
Aga lõppude lõpuks ei käsi keegi meil meedia lõas rippuda. Sest lisaks soonimisele ähmastab see silmus pilgu ja tuhmistab meeled. Auditiivse ja visuaalse psühhoterrori eest saab kõrvale hiilida. Aga selleks peab olema tugev inimene.
+++
Kultuurireportereid ja -korrespondente saab üha vähem usaldada, kuna paljud neist on totaalses trendivangis. Out ja in. Down ja up. Miinus ja pluss. Must ja valge. Varjuline ja meediatola.
+++
Rajaks siis ühe kindla kanali, mis järjepidevalt varjulisi musti lambaid ja punaseid laternaid valgustaks. Selleks, et nii mõnigi huvitav raamat, näitus, lavastus, film jne. üles leida, tuleb teinekord hulga vaeva näha. Või pooljuhtumisi peale sattuda. Leidkem autsaideritele oma pressiesindaja! Selline, kes mõne liiga populaarse tegelase tagasi lükkaks, malbelt naeratades, et te olete meie jaoks liiga kuulus või trendikas. Praegu on asjad liiga vastupidi. Seda mõtet on korduvalt väljendanud Juhan Peegel. Varjulistele endile seda vaevalt et vaja on. Aga n.-ö. tarbijale küll. Teadmaks, et luule ei piirdu Kivisildniku ja kunst Kurvitzaga. Pakun välja rubriigiidee. (Ei tea, kellele see nüüd maha müüa?! Olen vaesusega harjunud, aga kasutamise korral palun mulle heldelt maksta.) Pealkirjaks näiteks „Marginaal“. Või „Perifeer“. Või toosama „Autsaider“. Või „Rohkem vähemat!“ (Lause, mille poetas vist Märt Väljataga 1991. aastal, kui proosapreemiate jagamisel eelistati Viivi Luigele siiski Mari Saati.) Säält võiks ammutada adekvaatset infot ja ülevaadet teostest/ tegijatest, mis/ kes ei ole tuhandete lemmikud, ent mõne võib-olla siiski.
+++
Vahetevahel õnnestub mul linnast ära käia. Täielikus pärapõrgus. Ilma elektrita, muust rääkimata. Kui astusin pärast nädalapikkust eksiili varahommikul taas bussi, anti raadiost parajasti päevalehtede ülevaadet. Küll see oli naljakas! Palju koomilisem kui järgnenud naljaminutid. Lõkerdasin kohe kõva häälega. Ja bussijuht pidas mind napakaks. Püha Taevas! Kui tähtsaid asju inimkond vahepeal ajanud on! Ja veel kord Alver:
Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?
Kujutage ette, et homme ei ilmu ükski seitung, ei edastata ainsatki raadio- ega telesaadet. Te alustate päeva päiksetõusu jälgimise ja Vana Testamendi Õpetussõnadega või vihmapiiskade loendamise ja „Bhagavadgītāga“... Ja tegelete varjulisega. Ja ümmardate valgust. Selleks ei pea olema suur, ammugi mitte laulik.
+++
Saint-Exupéry pidas tähtsaimaks silmale nähtamatut. Sama soovitas Bunyan: uskuda vankumatult asjadesse, mida silmaga näha pole. Nemad pidasid silmas muidugi Jumalat. Usun minagi Loojasse, ent usun ka loojaisse, kes iga päev mu silma all ei vehkle ja kõrva ääres ei sumista, vaid ajavad rahulikult ning kindlameelselt oma joont. Toimivad toimimata. Sest suured sündmused valmivad...
1999
Tekst ilmunud –
1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 243–247;
2) „Sirp“ 22. oktoober 1999.
http://www.sirp.ee/archive/1999/22.10.99/Kirjand/kirjand1-1.html
Mind on kaua kummitanud (keda poleks?) kaks Betti Alveri 1942. aastal kirjutatud värssi:
Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi on tühine.
Mis on sündmus? Ja mis on suur? Ja kuidas ollakse varjus? Kas inimene on sündmus? Või looja loodud teos? Ning kas varjusolek tagab ka suuruse? 1936. aastal kirjutas Alver veelgi „perfektsionistlikumalt“:
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.
Alveri kohta on muu seas arvatud ka, et tema kõrk vaikimine, ajakirjanduse eiramine ja avalikkuse vältimine oli viimse vindini kruvitud luuletajaedevus. Ent „me suuri surnuid ei kamanda keegi“.
+++
Ja ometi sisendab meile Kristus: ei saa varjule jääda linn, mis seisab mäe peal.
Kas Uku Masing või Madis Kõiv valmisid varjus? Kas kadusid parisnike purjus salgust Arvo Pärt, Jaan Tooming, Lembit Peterson, Johnny B. Isotamm, Ilmar Vene? Kas saavad varjule jääda säärased mäe peal seisvad linnad nagu Gunnar Aarma, Toomas Paul, Olav Maran, Andres Mustonen või Tõnis Mägi?
+++
Kirjutan siia mõned eesti kirjanikud: Mari Saat, Mari Vallisoo, Peep Ilmet, Nikolai Baturin, Mats Traat, Jaan Kruusvall. Teate te midagi Baturini vannitoast? Millised plaadid tal seinas on? Või millises voodis Traat magab? Veega täidetud madratsitel või bambusmatil? Või mida sööb Ilmet hommikueineks? Ja kas ta ikka atleetvõimlemist teeb? Ei tea. Ja ei saagi teadma.
+++
Eks parisnike eest ole varjunud ka Rein Sander, Sulev Kübarsepp, Aado Lintrop. Ent kuhu ja kauaks? Ja kas nad tulevad veel tagasi? Kas valmivad suured sündmused?
+++
Kui trendikad olid/ on poeedid Rein Sepp, Laur Tamm või Pent Nurmekund? Kõrvutada neid Alliksaare või Sangaga ei ole tark tegu, ent samas ei maksaks neid kui luulekirjutajaid siiski alahinnata. Sest mõne lihtsa lugeja jaoks võivad nende värsid ka suured olla.
+++
Kui mõne mehe kunsti (ja tihti ka tema enda) puhub suureks meedia, kas see on siis ka tegelikult suur?
+++
Jeesus kinnitab meile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad rääkinud on. Mõnel meediamehel saab see päev küll vaevaline olema.
+++
Saadi seni viimane raamat „Võlu ja vaim“ ilmus 1990, Kruusvallil („Nokturn järve ääres“) ja Vallisool („Sünnisõnad ja surmasõnumid“) 1991. aastal. Jah, kindlasti on nad ajast maha jäänud. Mingi rong on ära sõitnud. Aga see vaade on väga petlik ja vildak. Sest tegelikult võivad nad ajast palju ees olla. Või üldse ajavälised. Näib, et neil pole enam kuhugi kiiret. Kõigi maade mahajääjad, ühinege!
+++
Kas Õnnistegija on trendikas ja popp? Kuidas intervjueerinuks Juudas Iskariot Jeesus Kristust, kui viimane Ketsemanis palvetas?!
+++
Kuidas see oligi? „Kui sind pole siin, pole sind olemaski!“ Tundub tõesti, nagu Kruusvalli, Saati ja Vallisood polekski enam olemas. Nende napp tekst (näiteks „Loomingu“ vahendusel) ilmub nagu kusagilt teispoolsusest. Nagu oleks kirjanikud ise ammu (füüsiliselt) surnud. See pole ka ime. Kui Juhan Liiv varju kadus, peeti teda ju korduvalt jäävalt lahkunuks. Kuigi mees elas – ja kirjutas.
+++
Kruusvalli „Hullumeelse professori“ puhul räägiti autori come-backist. Vabandage, mis see on? Päkakamm või? Justkui oleks dramaturg vahepeal kuhugi kadunud. Ta on kogu aeg olemas. Ainult igaühe lühinägelik silm ei pane teda tähele. Olen veendunud, et Kruusvalli, Saadi ja Vallisoo järgmised teosed jätavad sügava mustri mitte ainult kirjanduslukku, vaid eelkõige lugeja hinge. Ja seda olenemata minu arvamusest või meedia huvist.
+++
Või võtame Madis Kõivu. Ajal, mil nn. ametlikud kirjamehed ponnistasid näidenditekste teha, kirjutas tema äärmiselt lõdva käega, sundimatult ja süüdimatult justkui lapselikult lalisedes omi metafüüsilisi luulusid. Neid millekski pidamata ning kuhugi pakkumata. Ja nüüd selgub, et klassika! Ja veel milline!
+++
Kafka määras surma eel kogu avaldamata loomingu põletamisele. Kõiv ei käi ühtki oma näidendi lavastust vaatamas. Mis on selle taga? Võimalusi on muidugi mitmeid. Ent üks on kindel – kirjutatud on ennekõike iseendale. Soovimata teoseid müüa või nendega kuulsaks saada. Rääkige seda praegu kellelegi ja teid naerdakse välja. Kuigi mõlemaga on risti vastupidi läinud.
Kes annaks meile tänasel päeval seesugustest loojatest aimu?
+++
Uurigem Kruusvalli „Autsaideri ülestähendusi“ (Jaan Kruusvall „Nokturn järve ääres“, 1991, lk. 54–67). Küllap oleks see kasulik lektüür nii mõnelegi laineharjal surfajale. “[---] nagu seisneks loominguline elu pidevalt vaateväljas olemises, nagu peaks kunstiinimene oma olemasolu pidevalt enesereklaamiga, oma mina kuulutamisega õigustama. Sellest nii palju viimistlematust, läbimõtlematust, rutakust, hoovustesse kinnijäämist...” Siia on raske midagi lisada. Ja veel: „Kunstiga on meeldiv tegeleda seni, kuni sa ei tunneta võidujooksu selles.“ Aga ta ju on sport ja see on kole küll. Mõõdulinditunnet ja higihaisuhetki jagub häirivalt palju. Kumb siis ikka jookseb kiiremini – kas Kross või Valton? Kumb hüppab kõrgemale – Pärt või Tormis? Kumb maalib paremini – Arrak või Mudist? Inimene võiks võrdlemisest vabaneda. Ent juba sünnitusmajas kinnitatakse igaühe randme külge sildike ja nii see algab...
+++
Aga lõppude lõpuks ei käsi keegi meil meedia lõas rippuda. Sest lisaks soonimisele ähmastab see silmus pilgu ja tuhmistab meeled. Auditiivse ja visuaalse psühhoterrori eest saab kõrvale hiilida. Aga selleks peab olema tugev inimene.
+++
Kultuurireportereid ja -korrespondente saab üha vähem usaldada, kuna paljud neist on totaalses trendivangis. Out ja in. Down ja up. Miinus ja pluss. Must ja valge. Varjuline ja meediatola.
+++
Rajaks siis ühe kindla kanali, mis järjepidevalt varjulisi musti lambaid ja punaseid laternaid valgustaks. Selleks, et nii mõnigi huvitav raamat, näitus, lavastus, film jne. üles leida, tuleb teinekord hulga vaeva näha. Või pooljuhtumisi peale sattuda. Leidkem autsaideritele oma pressiesindaja! Selline, kes mõne liiga populaarse tegelase tagasi lükkaks, malbelt naeratades, et te olete meie jaoks liiga kuulus või trendikas. Praegu on asjad liiga vastupidi. Seda mõtet on korduvalt väljendanud Juhan Peegel. Varjulistele endile seda vaevalt et vaja on. Aga n.-ö. tarbijale küll. Teadmaks, et luule ei piirdu Kivisildniku ja kunst Kurvitzaga. Pakun välja rubriigiidee. (Ei tea, kellele see nüüd maha müüa?! Olen vaesusega harjunud, aga kasutamise korral palun mulle heldelt maksta.) Pealkirjaks näiteks „Marginaal“. Või „Perifeer“. Või toosama „Autsaider“. Või „Rohkem vähemat!“ (Lause, mille poetas vist Märt Väljataga 1991. aastal, kui proosapreemiate jagamisel eelistati Viivi Luigele siiski Mari Saati.) Säält võiks ammutada adekvaatset infot ja ülevaadet teostest/ tegijatest, mis/ kes ei ole tuhandete lemmikud, ent mõne võib-olla siiski.
+++
Vahetevahel õnnestub mul linnast ära käia. Täielikus pärapõrgus. Ilma elektrita, muust rääkimata. Kui astusin pärast nädalapikkust eksiili varahommikul taas bussi, anti raadiost parajasti päevalehtede ülevaadet. Küll see oli naljakas! Palju koomilisem kui järgnenud naljaminutid. Lõkerdasin kohe kõva häälega. Ja bussijuht pidas mind napakaks. Püha Taevas! Kui tähtsaid asju inimkond vahepeal ajanud on! Ja veel kord Alver:
Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?
Kujutage ette, et homme ei ilmu ükski seitung, ei edastata ainsatki raadio- ega telesaadet. Te alustate päeva päiksetõusu jälgimise ja Vana Testamendi Õpetussõnadega või vihmapiiskade loendamise ja „Bhagavadgītāga“... Ja tegelete varjulisega. Ja ümmardate valgust. Selleks ei pea olema suur, ammugi mitte laulik.
+++
Saint-Exupéry pidas tähtsaimaks silmale nähtamatut. Sama soovitas Bunyan: uskuda vankumatult asjadesse, mida silmaga näha pole. Nemad pidasid silmas muidugi Jumalat. Usun minagi Loojasse, ent usun ka loojaisse, kes iga päev mu silma all ei vehkle ja kõrva ääres ei sumista, vaid ajavad rahulikult ning kindlameelselt oma joont. Toimivad toimimata. Sest suured sündmused valmivad...
1999
Tekst ilmunud –
1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 243–247;
2) „Sirp“ 22. oktoober 1999.
http://www.sirp.ee/archive/1999/22.10.99/Kirjand/kirjand1-1.html
teisipäev, 5. november 2013
Kõhn pihlak nukralt nurmel veretab... (sonett + laul)
+++
Kõhn pihlak nukralt nurmel veretab
ja vahtra õlule vaob pruun pastell.
Arg kääbusmoon veel tuules eretab
ja kurgedele kirikus lööb kell.
Pea liugleb lumi taas, ja teretab
ja lesima jääb süütuil samblikel,
ning jää, mis taeva jätab mereta,
on nagu surm – õrn, armulik ja hell.
Kui oskaks külma eest nüüd hoida Sind
all alatu ja julma akvarelli,
kus nuukseid igavikku pillub rind!
Vaid piisad langevad me vahele kui trellid.
Mul öhe raugeb raev ja vaibub ind.
„Ju lõpp on ligi! Ligi!“ kriiskab toonelind.
(Luuletus ilmunud – Jüri Kaldmaa. Passioon, 2000, lk. 16.
Belka laul „Kõhn pihlak“ ilmunud – The Belka. Mehega II planeedilt, 2005.)
„The Belka“ laiv – http://www.youtube.com/watch?v=E14Tu_QoJ84
Laulu saab kuulata siit (48.24–51.44) – http://arhiiv.err.ee/vaata/r2-live-r2-live-belka
Kõhn pihlak nukralt nurmel veretab
ja vahtra õlule vaob pruun pastell.
Arg kääbusmoon veel tuules eretab
ja kurgedele kirikus lööb kell.
Pea liugleb lumi taas, ja teretab
ja lesima jääb süütuil samblikel,
ning jää, mis taeva jätab mereta,
on nagu surm – õrn, armulik ja hell.
Kui oskaks külma eest nüüd hoida Sind
all alatu ja julma akvarelli,
kus nuukseid igavikku pillub rind!
Vaid piisad langevad me vahele kui trellid.
Mul öhe raugeb raev ja vaibub ind.
„Ju lõpp on ligi! Ligi!“ kriiskab toonelind.
(Luuletus ilmunud – Jüri Kaldmaa. Passioon, 2000, lk. 16.
Belka laul „Kõhn pihlak“ ilmunud – The Belka. Mehega II planeedilt, 2005.)
„The Belka“ laiv – http://www.youtube.com/watch?v=E14Tu_QoJ84
Laulu saab kuulata siit (48.24–51.44) – http://arhiiv.err.ee/vaata/r2-live-r2-live-belka
pühapäev, 20. oktoober 2013
Võimul taas me hõim ja veri
Võimul taas me hõim ja veri
Ime – müügil apelsiine,
gloobushernest, paprit WC!
Kahjuks otsa lõppes viiner.
Kell on kokku kutsund veetše.
Juures valimise kasti
tervitab mind Arvids Pelše.
Eesti riigi lõime kasti,
saatsime ta karu persse.
Võimul taas me hõim ja veri.
Paremat ei kuskilt leida:
Käbin, Vaino, Arnold Meri,
Klauson, Ristlaan, Peipsi Leida.
2009
(Tekst ilmunud – „Eesti Ekspress“, 22. oktoober 2009.)
Ime – müügil apelsiine,
gloobushernest, paprit WC!
Kahjuks otsa lõppes viiner.
Kell on kokku kutsund veetše.
Juures valimise kasti
tervitab mind Arvids Pelše.
Eesti riigi lõime kasti,
saatsime ta karu persse.
Võimul taas me hõim ja veri.
Paremat ei kuskilt leida:
Käbin, Vaino, Arnold Meri,
Klauson, Ristlaan, Peipsi Leida.
2009
(Tekst ilmunud – „Eesti Ekspress“, 22. oktoober 2009.)
teisipäev, 15. oktoober 2013
Arno Oja „Passioonist“ (2000)
Arno Oja
Maha unustatud luule
Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.
Algatuseks pakun ühe vana tuntud tarkusetera kulunud parafraasi: luuletajaks ei saada, luuletajaks sünnitakse. Ja harjutamine teeb mitte meistriks, vaid harjutajaks.
Jüri Kaldmaa näikse olevat sündinud luuletaja, ja isepäine. Sest kes teine ikka tahaks üheksateistkümneselt Kristjan Jaagu kombel jalgsi Tartust Riiga minna ning laulda selle maa keeles „lehkavast isamaast“. Vähemalt taolise jalgsimatka sooviga Kaldmaa kolmteist aastat tagasi, toonase „Nooruse“ esimese trükiproovi aegu, esines.
Ma ei tea, kas Riia linna tuled paljasjalgsele (?) Kaldmaale ennast kunagi näitasid, kuid oma vagu Eesti luulemaastikul on mees kõik need kuraditosin aastat järjekindlalt ajanud küll. Aegamisi tõusis põlispärnakas targa Taaralinna parnassile. Ja sai, nagu meil öeldakse, 32selt hilisdebütandiks. Pole viga – autori „võitluskaaslane“ Hannes Varblane raius oma värsid esmakogusse veelgi vanemana. Ning pälvis kohe Betti Alveri nimelise debüüdipreemia. Ega Kaldmaa sõbrast vist maha jäägi – sama saatus võib üsna tõenäoliselt tedagi seirata.
Kui heita pilk praegusele Tartu-Elva luuleparnassile, jätta kõrvale NAK, Erakkond ja muud „konnad“ ning otsida iseolijaid, siis ega neid eriti leiagi – aeg niisugune. On ikka löögivalmis Beier, „ainuline erak“ Vallisoo, trotslik „kivilinna bluusija“ Varblane ja passionaarne Kaldmaa. Runnel on sukeldunud Eesti mõttelukku, Kaplinski laia maailma. Elav klassik Kaalep peatoimetab „Akadeemiat“. Aivo Lõhmus juubeldab esimest korda elus ja püüab juulikuu (2000) „Loomingus“ olla „trendikas“, ent minu meelest ebaõnnestunult. Lembit Kurvits vaikib, kriitikuna tuntud Berit Selberg hoiab „õlekõrrest“, Kivisildnik jälle oma mässaja-imagost. Indrek Hirv tõlgib ja õiendab arveid iseendaga.
Antagu mulle andeks, kui kellegi loetelust välja jätsin (ja kindlasti jätsin, sest läinud sajandilõpul luule pähe pakutud salmipadrikus veatult orienteerumiseks ei piisa moodsast infotehnoloogiastki).
Ometi peab salapärane „Tartu vaim“ Emajõe kallastelt tõusval luulehõngul jätkuvalt silma peal. Ja see „vaim“ kipub kangesti Ants Orase poolt teele saadetud arbujate nägu olema. Saadab Kaldmaa „Passioonigi“ Heiti Talviku „Kohtupäeva“ vari, (kõrvalepõikena lisagem, et vana Taaralinn on näinud küll igasuguseid poeetilisi asukaid, kuid „Toomemäe pilvelüpsjat“ nende seas ennem ei olnud. Nüüd on. Lugege Jüri Kaldmaa raamatust lk. 73).
Ent meil on nüüd Vabariik, kus „suuri surnuid ei austa keegi“. Arbujalik traditsioon on ühes emotsioonide meetrumi ja rangete stroofidega unustatud teeveerse kerjaja rolli. Nüüdse luuletrendi käsulaudu tuleb otsida pigem ühe teise klassiku värssidest: „Puhu pill ja lippki lehvi/ Kangelasi austa kehvi“. Lihtsus, argisus ja luulekeele rahvapärastamine, mida „vanade laadide destrueerimine“ (M. Väljataga) 1990ndail luules kilbile tõstis, on siinilmas õigupoolest alati olemas olnud. Aga kunagi varem pole see tähendanud luuleta värsiraamatute buumi. Luule on lüürilise eneseväljenduse tormlemises maha unustatud.
Arvan, et siit leiame ka põhjuse, miks Kaldmaa alles nüüd oma esimese raamatu ilmutas. Ta teab, et uus on enamasti ammu unustatud vana, ning ootas õiget hetke. Uus aastatuhat ei sünnitanud eesti luulele küll millenniumibeebit, aga oma maha unustatud lapsi tagasi tooma saatis tema ometi.
Tegelikult ilm polegi nii hukas ning üsna asjatult püüab Hannes Varblane oma kiidukõnes Kaldmaale („Postimehe“ „Arter“ 8. VII 2000) teda Hasso Krulli suguste „euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide“ vastu välja mängida. Ütleb ju seesama Krull „Loomingus“ käimas olevas mõttevahetuses selge sõnaga, et „totruse poolest ületab üheksakümnendaid vahest ainult stalinismi periood“ („Looming“ 2000, nr. 7, lk. 1048). Ei, Kaldmaale ei taha keegi liiga teha ja traditsioonipärasus pole patt. Eks tertsiinide, triolettide jms. rangete stroofivormide või leema – kaema tüüpi riimide pidev viljelemine kuulu nüüdisajal samuti sinna kilda, mida Hasso Krull nimetab ainulisuse otsinguks.
Kuid mul on vist ülim aeg tulla „Passioonile“ lähemale ning kõnelda luuletustest endist. Esimene tähelepanek Kaldmaa raamatu kohta ütleb, et peale musta, valge ja nendevahelise halli puuduvad siin värvid. Isegi raamatu koresinine kaas on hallivõitu. Jah, Kaldmaa ei visualiseeri oma tekste, aga siit ei järeldu ometi, et autor on pime. Tema luule sisendusjõud seisneb kirjapandus endas, tundmuste ja hingeseisundite verbaalseis kirjeldusis. Toonimuutusi markeerib mõjusalt Piia Ruberi kujundus. Mida raamatu lõpu poole, seda enam kasvab süda oma tumeda taustaga kokku.
On selge, et Kaldmaa passionaarsus ei vii evangelistide ega kirikumuusika manu (kuigi ta ühes luuletuses suurt J. S. Bachi nimepidi nimetab). Kirge ja kannatamist (eks kusagil vilksata siin ka Jaan Oksa ainsa poeemi vari) aga on „Passiooni“ kaantevahe äärest ääreni täis.
Raamatu algusosa, mis mahuldasa moodustab tervikust vähemuse, on täis mehelikku ihulist kirge. Pean siiski ütlema, et kuigi üksikuile luuletustele pole justkui midagi ette heita, mõjub Kaldmaa kirg mulle pikapeale monotoonsena. Kui küll küllale külla tuleb, siis lugeja väsib.
„Passiooni“ teist poolt kannavad apokalüptilised meeleolud, nukrus („mu kurbus kunagi ei kahane“, lk. 21), kaduviku heiastused („surm hingab igas mu salmis“, lk. 28). Õigupoolest murrab kannatus Kaldmaa luulesse sisse juba enne, kui raamat poole peale jõuab ning kannatav Kaldmaa on kirglikust sugestiivsem. Kui palju mängis raamatu kokkupanul rolli Doris Kareva tasahilju suunav toimetajakäsi, ei oska mina mõõta.
Luulekogu lõputsükkel tüürib kristluse ja sakraalsuse suunas, jõudmata siiski päriselt kohale. Jumal hõljub luuletaja ärklis ja sosistab talle sõnu ette (lk. 66). Ka neid sõnu ristipuu all (lk. 58), mida juba on jõutud „kerjavaks kristluseks“ tembeldada. Kuulu järgi olla „Passiooni“ esitlusel Tartus Toome varemetes olnud üsna sakraalne münt. Kahju, et raamatus endas jääb sellest vajaka.
Ega Kaldmaa luule päris moetrendi vaene ka ole. Vähemalt allusioonide ja vihjetehnika osas. Tekstist teksti kanduvatele märksõnadele kuu, öö, uni, tähe(d) üles ehitatud kujundid viitavad eksimatult Indrek Hirve luulele. Samuti klassikaliste stroofivormide ning kindla meetrumi kasutamine. Lk. 9, 10, 19, 22, 26, 39, 42, 43, 49 69, 73 – see loetelu osutab Hirve silmanähtavatele satelliitidele Kaldmaa luules. Kord on siin Kaldmaa peal ja Hirv all, kord jälle vastupidi. Ja häda pole sest kõige vähematki.
Elegantseid vihjeid teeb „Passioon“ veel noorele Merilaasile, Juhan Liivile, vahest veel kellelegi. Mis aga Kaldmaale üldse ei sobi, on vemmalvärss või jüriüdilik mänglevus. Luuletused lk. 34, 36 ja 56 miskipärast püüavad sinnapoole. Viimane neist meenutab otsekohe Üdi „Armastuskirjade“ Kolla Koblat oma voblaga.
Aga ikkagi tervitan ma kaua oodatud Jüri Kaldmaad oma-raamatu-luuletajate seas. Tere tulemast! Kaua tehtud on vahel tõesti kaunikene.
(Ilmunud: „Sirp“, 25. august 2000.)
http://www.sirp.ee/archive/2000/25.08.00/Kirjand/kirjand1-3.html
Maha unustatud luule
Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.
Algatuseks pakun ühe vana tuntud tarkusetera kulunud parafraasi: luuletajaks ei saada, luuletajaks sünnitakse. Ja harjutamine teeb mitte meistriks, vaid harjutajaks.
Jüri Kaldmaa näikse olevat sündinud luuletaja, ja isepäine. Sest kes teine ikka tahaks üheksateistkümneselt Kristjan Jaagu kombel jalgsi Tartust Riiga minna ning laulda selle maa keeles „lehkavast isamaast“. Vähemalt taolise jalgsimatka sooviga Kaldmaa kolmteist aastat tagasi, toonase „Nooruse“ esimese trükiproovi aegu, esines.
Ma ei tea, kas Riia linna tuled paljasjalgsele (?) Kaldmaale ennast kunagi näitasid, kuid oma vagu Eesti luulemaastikul on mees kõik need kuraditosin aastat järjekindlalt ajanud küll. Aegamisi tõusis põlispärnakas targa Taaralinna parnassile. Ja sai, nagu meil öeldakse, 32selt hilisdebütandiks. Pole viga – autori „võitluskaaslane“ Hannes Varblane raius oma värsid esmakogusse veelgi vanemana. Ning pälvis kohe Betti Alveri nimelise debüüdipreemia. Ega Kaldmaa sõbrast vist maha jäägi – sama saatus võib üsna tõenäoliselt tedagi seirata.
Kui heita pilk praegusele Tartu-Elva luuleparnassile, jätta kõrvale NAK, Erakkond ja muud „konnad“ ning otsida iseolijaid, siis ega neid eriti leiagi – aeg niisugune. On ikka löögivalmis Beier, „ainuline erak“ Vallisoo, trotslik „kivilinna bluusija“ Varblane ja passionaarne Kaldmaa. Runnel on sukeldunud Eesti mõttelukku, Kaplinski laia maailma. Elav klassik Kaalep peatoimetab „Akadeemiat“. Aivo Lõhmus juubeldab esimest korda elus ja püüab juulikuu (2000) „Loomingus“ olla „trendikas“, ent minu meelest ebaõnnestunult. Lembit Kurvits vaikib, kriitikuna tuntud Berit Selberg hoiab „õlekõrrest“, Kivisildnik jälle oma mässaja-imagost. Indrek Hirv tõlgib ja õiendab arveid iseendaga.
Antagu mulle andeks, kui kellegi loetelust välja jätsin (ja kindlasti jätsin, sest läinud sajandilõpul luule pähe pakutud salmipadrikus veatult orienteerumiseks ei piisa moodsast infotehnoloogiastki).
Ometi peab salapärane „Tartu vaim“ Emajõe kallastelt tõusval luulehõngul jätkuvalt silma peal. Ja see „vaim“ kipub kangesti Ants Orase poolt teele saadetud arbujate nägu olema. Saadab Kaldmaa „Passioonigi“ Heiti Talviku „Kohtupäeva“ vari, (kõrvalepõikena lisagem, et vana Taaralinn on näinud küll igasuguseid poeetilisi asukaid, kuid „Toomemäe pilvelüpsjat“ nende seas ennem ei olnud. Nüüd on. Lugege Jüri Kaldmaa raamatust lk. 73).
Ent meil on nüüd Vabariik, kus „suuri surnuid ei austa keegi“. Arbujalik traditsioon on ühes emotsioonide meetrumi ja rangete stroofidega unustatud teeveerse kerjaja rolli. Nüüdse luuletrendi käsulaudu tuleb otsida pigem ühe teise klassiku värssidest: „Puhu pill ja lippki lehvi/ Kangelasi austa kehvi“. Lihtsus, argisus ja luulekeele rahvapärastamine, mida „vanade laadide destrueerimine“ (M. Väljataga) 1990ndail luules kilbile tõstis, on siinilmas õigupoolest alati olemas olnud. Aga kunagi varem pole see tähendanud luuleta värsiraamatute buumi. Luule on lüürilise eneseväljenduse tormlemises maha unustatud.
Arvan, et siit leiame ka põhjuse, miks Kaldmaa alles nüüd oma esimese raamatu ilmutas. Ta teab, et uus on enamasti ammu unustatud vana, ning ootas õiget hetke. Uus aastatuhat ei sünnitanud eesti luulele küll millenniumibeebit, aga oma maha unustatud lapsi tagasi tooma saatis tema ometi.
Tegelikult ilm polegi nii hukas ning üsna asjatult püüab Hannes Varblane oma kiidukõnes Kaldmaale („Postimehe“ „Arter“ 8. VII 2000) teda Hasso Krulli suguste „euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide“ vastu välja mängida. Ütleb ju seesama Krull „Loomingus“ käimas olevas mõttevahetuses selge sõnaga, et „totruse poolest ületab üheksakümnendaid vahest ainult stalinismi periood“ („Looming“ 2000, nr. 7, lk. 1048). Ei, Kaldmaale ei taha keegi liiga teha ja traditsioonipärasus pole patt. Eks tertsiinide, triolettide jms. rangete stroofivormide või leema – kaema tüüpi riimide pidev viljelemine kuulu nüüdisajal samuti sinna kilda, mida Hasso Krull nimetab ainulisuse otsinguks.
Kuid mul on vist ülim aeg tulla „Passioonile“ lähemale ning kõnelda luuletustest endist. Esimene tähelepanek Kaldmaa raamatu kohta ütleb, et peale musta, valge ja nendevahelise halli puuduvad siin värvid. Isegi raamatu koresinine kaas on hallivõitu. Jah, Kaldmaa ei visualiseeri oma tekste, aga siit ei järeldu ometi, et autor on pime. Tema luule sisendusjõud seisneb kirjapandus endas, tundmuste ja hingeseisundite verbaalseis kirjeldusis. Toonimuutusi markeerib mõjusalt Piia Ruberi kujundus. Mida raamatu lõpu poole, seda enam kasvab süda oma tumeda taustaga kokku.
On selge, et Kaldmaa passionaarsus ei vii evangelistide ega kirikumuusika manu (kuigi ta ühes luuletuses suurt J. S. Bachi nimepidi nimetab). Kirge ja kannatamist (eks kusagil vilksata siin ka Jaan Oksa ainsa poeemi vari) aga on „Passiooni“ kaantevahe äärest ääreni täis.
Raamatu algusosa, mis mahuldasa moodustab tervikust vähemuse, on täis mehelikku ihulist kirge. Pean siiski ütlema, et kuigi üksikuile luuletustele pole justkui midagi ette heita, mõjub Kaldmaa kirg mulle pikapeale monotoonsena. Kui küll küllale külla tuleb, siis lugeja väsib.
„Passiooni“ teist poolt kannavad apokalüptilised meeleolud, nukrus („mu kurbus kunagi ei kahane“, lk. 21), kaduviku heiastused („surm hingab igas mu salmis“, lk. 28). Õigupoolest murrab kannatus Kaldmaa luulesse sisse juba enne, kui raamat poole peale jõuab ning kannatav Kaldmaa on kirglikust sugestiivsem. Kui palju mängis raamatu kokkupanul rolli Doris Kareva tasahilju suunav toimetajakäsi, ei oska mina mõõta.
Luulekogu lõputsükkel tüürib kristluse ja sakraalsuse suunas, jõudmata siiski päriselt kohale. Jumal hõljub luuletaja ärklis ja sosistab talle sõnu ette (lk. 66). Ka neid sõnu ristipuu all (lk. 58), mida juba on jõutud „kerjavaks kristluseks“ tembeldada. Kuulu järgi olla „Passiooni“ esitlusel Tartus Toome varemetes olnud üsna sakraalne münt. Kahju, et raamatus endas jääb sellest vajaka.
Ega Kaldmaa luule päris moetrendi vaene ka ole. Vähemalt allusioonide ja vihjetehnika osas. Tekstist teksti kanduvatele märksõnadele kuu, öö, uni, tähe(d) üles ehitatud kujundid viitavad eksimatult Indrek Hirve luulele. Samuti klassikaliste stroofivormide ning kindla meetrumi kasutamine. Lk. 9, 10, 19, 22, 26, 39, 42, 43, 49 69, 73 – see loetelu osutab Hirve silmanähtavatele satelliitidele Kaldmaa luules. Kord on siin Kaldmaa peal ja Hirv all, kord jälle vastupidi. Ja häda pole sest kõige vähematki.
Elegantseid vihjeid teeb „Passioon“ veel noorele Merilaasile, Juhan Liivile, vahest veel kellelegi. Mis aga Kaldmaale üldse ei sobi, on vemmalvärss või jüriüdilik mänglevus. Luuletused lk. 34, 36 ja 56 miskipärast püüavad sinnapoole. Viimane neist meenutab otsekohe Üdi „Armastuskirjade“ Kolla Koblat oma voblaga.
Aga ikkagi tervitan ma kaua oodatud Jüri Kaldmaad oma-raamatu-luuletajate seas. Tere tulemast! Kaua tehtud on vahel tõesti kaunikene.
(Ilmunud: „Sirp“, 25. august 2000.)
http://www.sirp.ee/archive/2000/25.08.00/Kirjand/kirjand1-3.html
esmaspäev, 14. oktoober 2013
Hannes Varblane „Passioonist“ (2000)
Hannes
Varblane
Armastus usus või vastupidi
Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.
Värsivihiku pealkiri on „Passioon“. Kumb ta siis on, kas kannatus või kirglik armastus? Tundub, et selles kogus on mõlemat. Ülesehituselt kulgeb luulekogu armastuselt usule, ehkki lahutada neid kahte ju ei saa.
Siin Tartus, Toome varemetes oma luulekogu esitledes oli Jüri sakraalsem, kui kogu oma sisepinges tegelikult on. „Passioonis“ on minu jaoks enam armastuse lihalikkust kui ülenemist usuks. Viimane aga märgistas määravalt esinemist Toomel. Ometi on kogu minu jaoks oma kulgemises iseseisev, lugedes tundub, et isegi autorist sõltumatu. Võibolla see ongi nii, sest seda luulevihikut on mõningais ringkonnis liiga kaua oodatud. Nüüd on ta olemas. Raskelt olemas.
Jüri Kaldmaa, niipalju kui mina tean, ei kuulu ühessegi koondisesse, -konda ega rühmitusse. See ei tähenda, et ta ei kuulu mingisse kooslusse või et ta ei sobiks kaasaegsesse eesti luulepilti. Ma pole päris kindel, kas Kaldmaa karjuv kristlus mulle permanentselt peale läheb, ent ühte tunnetan ma vägagi selgelt: see poiss, kirjutades armastusest, vihkamisest ja usust, kirjutab asjust, millest ta teab. Vahetevahel tundub, et teab isegi liialt palju. Tema sunnitus neisse teemisse on valulikult valvas ja ehe.
Kaldmaa on oma kirjutamises lootusetult üksi ning seetõttu mitte üksnes tekstilooja. Jürit lugedes ma tajun, et tema tekstide taga elab inimene, kellele sõnad on antud mitte üksnes teksti tegemiseks, vaid ka teksti eel seisva elu passioonseks väljenduseks. Kaldmaa ei kuulu trendi. Tema elu ja ta luule on selleks liig avalikult seotud. Ta ei ole Contra, kellel on igas rühmituses kümme väikest Contrat. Tast ei õhku kümnendite vanust euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide Krulli, Oidekivi või isegi Kalju Kruusa taoliste tänapäeva eesti luule trendi kandvate tegijate rühmitusliku ringkaitse, -käenduse õudu. Ta on üksinda, ühegi rühmituseta, endale uskumatult ustav ning tehniliselt täpne. Ta jätkab tegelikult eesti veel vägistamata luule raskelt rabelevat joont. Ta pole vähem virtuooslik kui Hirv, aga ta on vähem literatuurne ning eluliselt usutavam. Kaldmaa on uskumatult erootiline ning samaaegselt sakraalne. Ta on vanamoodne.
Lihtne on kirjutada moodsalt ja hästi. Püüdke kirjutada vanamoodsalt ja hästi. Tegelikult on ring täis saanud. Luuleeksperiment hägustub ning hääbub. Kogemus ning sellele tuginev kindlus kindlustub. Püsiväärtused on tagasitulekuteel. Lugesin maikuu (2000) „Loomingust“ Jüri luuletusi ning tundsin nad kõik ka kogus ära. Sellist asja pole ma tükil ajal kogenud. Aga ma nägin ka kahte parandust, mis „Loomingu“ luuletuste variantidesse kogu jaoks olid tehtud (kogus on need parandustega luuletused lk. 16 ja 23), ning need olid professionaali parandused.
Ma ei ole päris kindel, kas Jüri luuletustes on sotsiaalsust või pole, arvatavasti on, sest neid luuletusi kirjutab Eesti Vabariigi sootsiumis elav luuletaja. Ent üht tean ma väga täpselt – „Passiooni“ luuletustes on olemas eesti luulest kadunud messiaanlus. On olemas õigus mitte üksnes ilkuda, vaid ka sund võtta oma õlgadele vastutus. Vastutuse õigus, mis annab ka õiguse õnnistada: „Käed tõstan ülesse siis rinnalt ristist./ Ah vabastaks mu peod teid kõiki ristist!“ (lk. 58.)
See on küll vaid minu isiklik arvamus, ent juba üksnes selle debüütkoguga on Jüri Kaldmaa eesti luules olemas.
(Ilmunud:
1) „Postimees“, 8. juuli 2000;
2) Hannes Varblane „Ilmavallas“, 2002, lk. 199–200.)
http://www.postimees.ee/leht/00/07/08e/raamat.htm
Armastus usus või vastupidi
Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.
Värsivihiku pealkiri on „Passioon“. Kumb ta siis on, kas kannatus või kirglik armastus? Tundub, et selles kogus on mõlemat. Ülesehituselt kulgeb luulekogu armastuselt usule, ehkki lahutada neid kahte ju ei saa.
Siin Tartus, Toome varemetes oma luulekogu esitledes oli Jüri sakraalsem, kui kogu oma sisepinges tegelikult on. „Passioonis“ on minu jaoks enam armastuse lihalikkust kui ülenemist usuks. Viimane aga märgistas määravalt esinemist Toomel. Ometi on kogu minu jaoks oma kulgemises iseseisev, lugedes tundub, et isegi autorist sõltumatu. Võibolla see ongi nii, sest seda luulevihikut on mõningais ringkonnis liiga kaua oodatud. Nüüd on ta olemas. Raskelt olemas.
Jüri Kaldmaa, niipalju kui mina tean, ei kuulu ühessegi koondisesse, -konda ega rühmitusse. See ei tähenda, et ta ei kuulu mingisse kooslusse või et ta ei sobiks kaasaegsesse eesti luulepilti. Ma pole päris kindel, kas Kaldmaa karjuv kristlus mulle permanentselt peale läheb, ent ühte tunnetan ma vägagi selgelt: see poiss, kirjutades armastusest, vihkamisest ja usust, kirjutab asjust, millest ta teab. Vahetevahel tundub, et teab isegi liialt palju. Tema sunnitus neisse teemisse on valulikult valvas ja ehe.
Kaldmaa on oma kirjutamises lootusetult üksi ning seetõttu mitte üksnes tekstilooja. Jürit lugedes ma tajun, et tema tekstide taga elab inimene, kellele sõnad on antud mitte üksnes teksti tegemiseks, vaid ka teksti eel seisva elu passioonseks väljenduseks. Kaldmaa ei kuulu trendi. Tema elu ja ta luule on selleks liig avalikult seotud. Ta ei ole Contra, kellel on igas rühmituses kümme väikest Contrat. Tast ei õhku kümnendite vanust euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide Krulli, Oidekivi või isegi Kalju Kruusa taoliste tänapäeva eesti luule trendi kandvate tegijate rühmitusliku ringkaitse, -käenduse õudu. Ta on üksinda, ühegi rühmituseta, endale uskumatult ustav ning tehniliselt täpne. Ta jätkab tegelikult eesti veel vägistamata luule raskelt rabelevat joont. Ta pole vähem virtuooslik kui Hirv, aga ta on vähem literatuurne ning eluliselt usutavam. Kaldmaa on uskumatult erootiline ning samaaegselt sakraalne. Ta on vanamoodne.
Lihtne on kirjutada moodsalt ja hästi. Püüdke kirjutada vanamoodsalt ja hästi. Tegelikult on ring täis saanud. Luuleeksperiment hägustub ning hääbub. Kogemus ning sellele tuginev kindlus kindlustub. Püsiväärtused on tagasitulekuteel. Lugesin maikuu (2000) „Loomingust“ Jüri luuletusi ning tundsin nad kõik ka kogus ära. Sellist asja pole ma tükil ajal kogenud. Aga ma nägin ka kahte parandust, mis „Loomingu“ luuletuste variantidesse kogu jaoks olid tehtud (kogus on need parandustega luuletused lk. 16 ja 23), ning need olid professionaali parandused.
Ma ei ole päris kindel, kas Jüri luuletustes on sotsiaalsust või pole, arvatavasti on, sest neid luuletusi kirjutab Eesti Vabariigi sootsiumis elav luuletaja. Ent üht tean ma väga täpselt – „Passiooni“ luuletustes on olemas eesti luulest kadunud messiaanlus. On olemas õigus mitte üksnes ilkuda, vaid ka sund võtta oma õlgadele vastutus. Vastutuse õigus, mis annab ka õiguse õnnistada: „Käed tõstan ülesse siis rinnalt ristist./ Ah vabastaks mu peod teid kõiki ristist!“ (lk. 58.)
See on küll vaid minu isiklik arvamus, ent juba üksnes selle debüütkoguga on Jüri Kaldmaa eesti luules olemas.
(Ilmunud:
1) „Postimees“, 8. juuli 2000;
2) Hannes Varblane „Ilmavallas“, 2002, lk. 199–200.)
http://www.postimees.ee/leht/00/07/08e/raamat.htm
pühapäev, 13. oktoober 2013
Hannes Varblane „Tahaks kirjutada Kaldmaast“ (1996)
Hannes
Varblane
Tahaks kirjutada Kaldmaast
Jüri Kaldmaa, „Nappi valgust“ (Looming nr. 7/ 1996, lk. 935–940)
Do not go gentle into that good night,
Old age should burn and rave at close of day;
Rage, rage against the dying of the light.
Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes,
märatse, märatse valguse surmale vastu.
(Dylan Thomas)
Luules on mingi vääramatu järjepidevus. Jadastatus, mis ei sõltu ridade, veel vähem autorinimede või ilmunud kogude arvust, aheldatus, mis katkematu. Jüri Kaldmaa pole minu teada avaldanud senini ainustki luuleraamatut, ometi pean ma teda üheks paremaks kaasaegseks eesti poeediks. (Jüri näidenditest ma siinkohal ei räägiks, ent tema „Delirium tremens“ meeldis mulle väga.)
Kaldmaale võib ette heita vormilist vanamoodsust, kuid kelle asi, mis moodne, mis mitte. Materjal ei väärtusta tulemust, tulemuse väärtustab Ehitaja ning üksnes tema jõustab antud ehitusele ainuvõimaliku konstruktsiooni. Betoonplokkidest võib luua Lasnamägede drakoonilisust, punastest põletatud tellistest põrguriiki, ent segu müüristab ikkagi vaid Looja käsi, mis verega määritud. Kaldmaa luule lihvituse taga pulbitseb elu, täpsemalt elu purskub verena läbi lihvituse seina ning pestav tapeet ei suuda takistada väljaimbuvat eluverd.
Me kõik oskame kirjutada ning selles kirjaoskuses oleme unustanud ühe kirjanduse käibetõe – ennekõike tuleb õppida elama, alles seejärel kirjutama. Lugedes meie noorteluulet, kas feminiinset või maskuliinset, tulevad tahtmatult meelde Jaan Undi kuuekümnendate lõpus eesti noorluuletajate kohta öeldud sõnad: „Pahade päevade poetessid“. Luule peab tõesti olema midagi enamat kui kuupuhastusvalust sündinud logorröa.
Vallates vormi võib Kaldmaa peenutseda, ent tema sõnakasutuse ning vormistuse tagant hingub elu. Raevu ja kirge, lootust ja lootusetust. Seetõttu mind eriti ei häirigi ta tsüklite pühendused (pühendusi ma üldiselt ei salli) küll N-dele, K-dele või kurat teab kellele veel. Ning kui asja üle tõsisemalt järele mõelda – luule, ükskõik kui abstraktne ta ka on, on ta loomuldasa uskumatult konkreetne, aja-, koha ning isikuühtne. Sürreaalsus on reaalsus. Mis on abstraktsus? Raamistage osake kärestikust, peatage hetk ning teie ees on abstraktne maal – aga on’s kärestik abstraktne? Lobatshevski geomeetria tappis Eukleidese geomeetria, Einstein Newtoni. Ajalugu tapab ajaloo, aeg aja, ent miski jääb. Jääb seotus. Homeroseta poleks Joyce’i, Talvikuta uusarbujalikku Kaldmaad, ent aeg on teine ja ometi on aeg vaid ookean, mis lõpeb kord kaldal. Mul on hea meel, et ajal mil tormina veeklaasis peetakse kirjanduslähedasi lahinguid Issanda ja Interneti hiilguseks, mõni mees veel kirjutab, kirjutab teiselt kaldalt nagu Kaldmaa.
Tänulikult
HANNES VARBLANE
P. S.
„Looming“ ajakirjana pole sugugi nii koletult kuhtunud, nagu nii mõnedki teadjamehed arvavad. Selleski numbris on Vana-Hellase luuletõlked tähelepanu väärivad (mil meil viimati uusi antiikluule tõlkeid üldse üllitati) ning prosaist Õunapuu on mõnes mõttes vaat veel et huvitavam kui akvarellist Õunapuu.
Tahaks kirjutada Kaldmaast
Jüri Kaldmaa, „Nappi valgust“ (Looming nr. 7/ 1996, lk. 935–940)
Do not go gentle into that good night,
Old age should burn and rave at close of day;
Rage, rage against the dying of the light.
Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes,
märatse, märatse valguse surmale vastu.
(Dylan Thomas)
Luules on mingi vääramatu järjepidevus. Jadastatus, mis ei sõltu ridade, veel vähem autorinimede või ilmunud kogude arvust, aheldatus, mis katkematu. Jüri Kaldmaa pole minu teada avaldanud senini ainustki luuleraamatut, ometi pean ma teda üheks paremaks kaasaegseks eesti poeediks. (Jüri näidenditest ma siinkohal ei räägiks, ent tema „Delirium tremens“ meeldis mulle väga.)
Kaldmaale võib ette heita vormilist vanamoodsust, kuid kelle asi, mis moodne, mis mitte. Materjal ei väärtusta tulemust, tulemuse väärtustab Ehitaja ning üksnes tema jõustab antud ehitusele ainuvõimaliku konstruktsiooni. Betoonplokkidest võib luua Lasnamägede drakoonilisust, punastest põletatud tellistest põrguriiki, ent segu müüristab ikkagi vaid Looja käsi, mis verega määritud. Kaldmaa luule lihvituse taga pulbitseb elu, täpsemalt elu purskub verena läbi lihvituse seina ning pestav tapeet ei suuda takistada väljaimbuvat eluverd.
Me kõik oskame kirjutada ning selles kirjaoskuses oleme unustanud ühe kirjanduse käibetõe – ennekõike tuleb õppida elama, alles seejärel kirjutama. Lugedes meie noorteluulet, kas feminiinset või maskuliinset, tulevad tahtmatult meelde Jaan Undi kuuekümnendate lõpus eesti noorluuletajate kohta öeldud sõnad: „Pahade päevade poetessid“. Luule peab tõesti olema midagi enamat kui kuupuhastusvalust sündinud logorröa.
Vallates vormi võib Kaldmaa peenutseda, ent tema sõnakasutuse ning vormistuse tagant hingub elu. Raevu ja kirge, lootust ja lootusetust. Seetõttu mind eriti ei häirigi ta tsüklite pühendused (pühendusi ma üldiselt ei salli) küll N-dele, K-dele või kurat teab kellele veel. Ning kui asja üle tõsisemalt järele mõelda – luule, ükskõik kui abstraktne ta ka on, on ta loomuldasa uskumatult konkreetne, aja-, koha ning isikuühtne. Sürreaalsus on reaalsus. Mis on abstraktsus? Raamistage osake kärestikust, peatage hetk ning teie ees on abstraktne maal – aga on’s kärestik abstraktne? Lobatshevski geomeetria tappis Eukleidese geomeetria, Einstein Newtoni. Ajalugu tapab ajaloo, aeg aja, ent miski jääb. Jääb seotus. Homeroseta poleks Joyce’i, Talvikuta uusarbujalikku Kaldmaad, ent aeg on teine ja ometi on aeg vaid ookean, mis lõpeb kord kaldal. Mul on hea meel, et ajal mil tormina veeklaasis peetakse kirjanduslähedasi lahinguid Issanda ja Interneti hiilguseks, mõni mees veel kirjutab, kirjutab teiselt kaldalt nagu Kaldmaa.
Tänulikult
HANNES VARBLANE
P. S.
„Looming“ ajakirjana pole sugugi nii koletult kuhtunud, nagu nii mõnedki teadjamehed arvavad. Selleski numbris on Vana-Hellase luuletõlked tähelepanu väärivad (mil meil viimati uusi antiikluule tõlkeid üldse üllitati) ning prosaist Õunapuu on mõnes mõttes vaat veel et huvitavam kui akvarellist Õunapuu.
(Ilmunud: „Postimees“, 19. august 1996.)
neljapäev, 10. oktoober 2013
On jälle sügisene õhtupool...
+
Sel suul on õel ja kaval muie.
Sest irvest kasvab hääbumise võim.
Tuul vastu maad lööb astreid puruks.
Nüüd nagu kõigi õnnetute hääl
mind pimedasse vangi suruks.
(Tekst ilmunud – J. Kaldmaa, „Lapsevaev“, lk. 39.)
On jälle sügisene õhtupool,
mil päike vajub taha puie.
Ta kiired oksarägus meenutavad suud.Sel suul on õel ja kaval muie.
Sest irvest kasvab hääbumise võim.
Tuul vastu maad lööb astreid puruks.
Nüüd nagu kõigi õnnetute hääl
mind pimedasse vangi suruks.
(Tekst ilmunud – J. Kaldmaa, „Lapsevaev“, lk. 39.)
Tellimine:
Postitused (Atom)