Pühapäev, 20. oktoober 2013

Võimul taas me hõim ja veri

Võimul taas me hõim ja veri

Ime – müügil apelsiine,
gloobushernest, paprit WC!
Kahjuks otsa lõppes viiner.
Kell on kokku kutsund veetše.

Juures valimise kasti
tervitab mind Arvids Pelše.
Eesti riigi lõime kasti,
saatsime ta karu persse.

Võimul taas me hõim ja veri.
Paremat ei kuskilt leida:
Käbin, Vaino, Arnold Meri,
Klauson, Ristlaan, Peipsi Leida.

2009

(Tekst ilmunud – „Eesti Ekspress“, 22. oktoober 2009.)

 

Teisipäev, 15. oktoober 2013

Arno Oja „Passioonist“ (2000)

Arno Oja
Maha unustatud luule

Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.

Algatuseks pakun ühe vana tuntud tarkusetera kulunud parafraasi: luuletajaks ei saada, luuletajaks sünnitakse. Ja harjutamine teeb mitte meistriks, vaid harjutajaks.
Jüri Kaldmaa näikse olevat sündinud luuletaja, ja isepäine. Sest kes teine ikka tahaks üheksateistkümneselt Kristjan Jaagu kombel jalgsi Tartust Riiga minna ning laulda selle maa keeles „lehkavast isamaast“. Vähemalt taolise jalgsimatka sooviga Kaldmaa kolmteist aastat tagasi, toonase „Nooruse“ esimese trükiproovi aegu, esines.
Ma ei tea, kas Riia linna tuled paljasjalgsele (?) Kaldmaale ennast kunagi näitasid, kuid oma vagu Eesti luulemaastikul on mees kõik need kuraditosin aastat järjekindlalt ajanud küll. Aegamisi tõusis põlispärnakas targa Taaralinna parnassile. Ja sai, nagu meil öeldakse, 32selt hilisdebütandiks. Pole viga – autori „võitluskaaslane“ Hannes Varblane raius oma värsid esmakogusse veelgi vanemana. Ning pälvis kohe Betti Alveri nimelise debüüdipreemia. Ega Kaldmaa sõbrast vist maha jäägi – sama saatus võib üsna tõenäoliselt tedagi seirata.

Kui heita pilk praegusele Tartu-Elva luuleparnassile, jätta kõrvale NAK, Erakkond ja muud „konnad“ ning otsida iseolijaid, siis ega neid eriti leiagi – aeg niisugune. On ikka löögivalmis Beier, „ainuline erak“ Vallisoo, trotslik „kivilinna bluusija“ Varblane ja passionaarne Kaldmaa. Runnel on sukeldunud Eesti mõttelukku, Kaplinski laia maailma. Elav klassik Kaalep peatoimetab „Akadeemiat“. Aivo Lõhmus juubeldab esimest korda elus ja püüab juulikuu (2000) „Loomingus“ olla „trendikas“, ent minu meelest ebaõnnestunult. Lembit Kurvits vaikib, kriitikuna tuntud Berit Selberg hoiab „õlekõrrest“, Kivisildnik jälle oma mässaja-imagost. Indrek Hirv tõlgib ja õiendab arveid iseendaga.
Antagu mulle andeks, kui kellegi loetelust välja jätsin (ja kindlasti jätsin, sest läinud sajandilõpul luule pähe pakutud salmipadrikus veatult orienteerumiseks ei piisa moodsast infotehnoloogiastki).
Ometi peab salapärane „Tartu vaim“ Emajõe kallastelt tõusval luulehõngul jätkuvalt silma peal. Ja see „vaim“ kipub kangesti Ants Orase poolt teele saadetud arbujate nägu olema. Saadab Kaldmaa „Passioonigi“ Heiti Talviku „Kohtupäeva“ vari, (kõrvalepõikena lisagem, et vana Taaralinn on näinud küll igasuguseid poeetilisi asukaid, kuid „Toomemäe pilvelüpsjat“ nende seas ennem ei olnud. Nüüd on. Lugege Jüri Kaldmaa raamatust lk. 73).

Ent meil on nüüd Vabariik, kus „suuri surnuid ei austa keegi“. Arbujalik traditsioon on ühes emotsioonide meetrumi ja rangete stroofidega unustatud teeveerse kerjaja rolli. Nüüdse luuletrendi käsulaudu tuleb otsida pigem ühe teise klassiku värssidest: „Puhu pill ja lippki lehvi/ Kangelasi austa kehvi“. Lihtsus, argisus ja luulekeele rahvapärastamine, mida „vanade laadide destrueerimine“ (M. Väljataga) 1990ndail luules kilbile tõstis, on siinilmas õigupoolest alati olemas olnud. Aga kunagi varem pole see tähendanud luuleta värsiraamatute buumi. Luule on lüürilise eneseväljenduse tormlemises maha unustatud.
Arvan, et siit leiame ka põhjuse, miks Kaldmaa alles nüüd oma esimese raamatu ilmutas. Ta teab, et uus on enamasti ammu unustatud vana, ning ootas õiget hetke. Uus aastatuhat ei sünnitanud eesti luulele küll millenniumibeebit, aga oma maha unustatud lapsi tagasi tooma saatis tema ometi.
Tegelikult ilm polegi nii hukas ning üsna asjatult püüab Hannes Varblane oma kiidukõnes Kaldmaale („Postimehe“ „Arter“ 8. VII 2000) teda Hasso Krulli suguste „euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide“ vastu välja mängida. Ütleb ju seesama Krull „Loomingus“ käimas olevas mõttevahetuses selge sõnaga, et „totruse poolest ületab üheksakümnendaid vahest ainult stalinismi periood“ („Looming“ 2000, nr. 7, lk. 1048). Ei, Kaldmaale ei taha keegi liiga teha ja traditsioonipärasus pole patt. Eks tertsiinide, triolettide jms. rangete stroofivormide või leema – kaema tüüpi riimide pidev viljelemine kuulu nüüdisajal samuti sinna kilda, mida Hasso Krull nimetab ainulisuse otsinguks.

Kuid mul on vist ülim aeg tulla „Passioonile“ lähemale ning kõnelda luuletustest endist. Esimene tähelepanek Kaldmaa raamatu kohta ütleb, et peale musta, valge ja nendevahelise halli puuduvad siin värvid. Isegi raamatu koresinine kaas on hallivõitu. Jah, Kaldmaa ei visualiseeri oma tekste, aga siit ei järeldu ometi, et autor on pime. Tema luule sisendusjõud seisneb kirjapandus endas, tundmuste ja hingeseisundite verbaalseis kirjeldusis. Toonimuutusi markeerib mõjusalt Piia Ruberi kujundus. Mida raamatu lõpu poole, seda enam kasvab süda oma tumeda taustaga kokku.
On selge, et Kaldmaa passionaarsus ei vii evangelistide ega kirikumuusika manu (kuigi ta ühes luuletuses suurt J. S. Bachi nimepidi nimetab). Kirge ja kannatamist (eks kusagil vilksata siin ka Jaan Oksa ainsa poeemi vari) aga on „Passiooni“ kaantevahe äärest ääreni täis.
Raamatu algusosa, mis mahuldasa moodustab tervikust vähemuse, on täis mehelikku ihulist kirge. Pean siiski ütlema, et kuigi üksikuile luuletustele pole justkui midagi ette heita, mõjub Kaldmaa kirg mulle pikapeale monotoonsena. Kui küll küllale külla tuleb, siis lugeja väsib.

„Passiooni“ teist poolt kannavad apokalüptilised meeleolud, nukrus („mu kurbus kunagi ei kahane“, lk. 21), kaduviku heiastused („surm hingab igas mu salmis“, lk. 28). Õigupoolest murrab kannatus Kaldmaa luulesse sisse juba enne, kui raamat poole peale jõuab ning kannatav Kaldmaa on kirglikust sugestiivsem. Kui palju mängis raamatu kokkupanul rolli Doris Kareva tasahilju suunav toimetajakäsi, ei oska mina mõõta.
Luulekogu lõputsükkel tüürib kristluse ja sakraalsuse suunas, jõudmata siiski päriselt kohale. Jumal hõljub luuletaja ärklis ja sosistab talle sõnu ette (lk. 66). Ka neid sõnu ristipuu all (lk. 58), mida juba on jõutud „kerjavaks kristluseks“ tembeldada. Kuulu järgi olla „Passiooni“ esitlusel Tartus Toome varemetes olnud üsna sakraalne münt. Kahju, et raamatus endas jääb sellest vajaka.

Ega Kaldmaa luule päris moetrendi vaene ka ole. Vähemalt allusioonide ja vihjetehnika osas. Tekstist teksti kanduvatele märksõnadele kuu, öö, uni, tähe(d) üles ehitatud kujundid viitavad eksimatult Indrek Hirve luulele. Samuti klassikaliste stroofivormide ning kindla meetrumi kasutamine. Lk. 9, 10, 19, 22, 26, 39, 42, 43, 49 69, 73 – see loetelu osutab Hirve silmanähtavatele satelliitidele Kaldmaa luules. Kord on siin Kaldmaa peal ja Hirv all, kord jälle vastupidi. Ja häda pole sest kõige vähematki.
Elegantseid vihjeid teeb „Passioon“ veel noorele Merilaasile, Juhan Liivile, vahest veel kellelegi. Mis aga Kaldmaale üldse ei sobi, on vemmalvärss või jüriüdilik mänglevus. Luuletused lk. 34, 36 ja 56 miskipärast püüavad sinnapoole. Viimane neist meenutab otsekohe Üdi „Armastuskirjade“ Kolla Koblat oma voblaga.

Aga ikkagi tervitan ma kaua oodatud Jüri Kaldmaad oma-raamatu-luuletajate seas. Tere tulemast! Kaua tehtud on vahel tõesti kaunikene.


(Ilmunud: „Sirp“, 25. august 2000.)

http://www.sirp.ee/archive/2000/25.08.00/Kirjand/kirjand1-3.html

 

Esmaspäev, 14. oktoober 2013

Hannes Varblane „Passioonist“ (2000)

Hannes Varblane
Armastus usus või vastupidi

Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.

Värsivihiku pealkiri on „Passioon“. Kumb ta siis on, kas kannatus või kirglik armastus? Tundub, et selles kogus on mõlemat. Ülesehituselt kulgeb luulekogu armastuselt usule, ehkki lahutada neid kahte ju ei saa.

Siin Tartus, Toome varemetes oma luulekogu esitledes oli Jüri sakraalsem, kui kogu oma sisepinges tegelikult on. „Passioonis“ on minu jaoks enam armastuse lihalikkust kui ülenemist usuks. Viimane aga märgistas määravalt esinemist Toomel. Ometi on kogu minu jaoks oma kulgemises iseseisev, lugedes tundub, et isegi autorist sõltumatu. Võibolla see ongi nii, sest seda luulevihikut on mõningais ringkonnis liiga kaua oodatud. Nüüd on ta olemas. Raskelt olemas.

Jüri Kaldmaa, niipalju kui mina tean, ei kuulu ühessegi koondisesse, -konda ega rühmitusse. See ei tähenda, et ta ei kuulu mingisse kooslusse või et ta ei sobiks kaasaegsesse eesti luulepilti. Ma pole päris kindel, kas Kaldmaa karjuv kristlus mulle permanentselt peale läheb, ent ühte tunnetan ma vägagi selgelt: see poiss, kirjutades armastusest, vihkamisest ja usust, kirjutab asjust, millest ta teab. Vahetevahel tundub, et teab isegi liialt palju. Tema sunnitus neisse teemisse on valulikult valvas ja ehe.

Kaldmaa on oma kirjutamises lootusetult üksi ning seetõttu mitte üksnes tekstilooja. Jürit lugedes ma tajun, et tema tekstide taga elab inimene, kellele sõnad on antud mitte üksnes teksti tegemiseks, vaid ka teksti eel seisva elu passioonseks väljenduseks. Kaldmaa ei kuulu trendi. Tema elu ja ta luule on selleks liig avalikult seotud. Ta ei ole Contra, kellel on igas rühmituses kümme väikest Contrat. Tast ei õhku kümnendite vanust euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide Krulli, Oidekivi või isegi Kalju Kruusa taoliste tänapäeva eesti luule trendi kandvate tegijate rühmitusliku ringkaitse, -käenduse õudu. Ta on üksinda, ühegi rühmituseta, endale uskumatult ustav ning tehniliselt täpne. Ta jätkab tegelikult eesti veel vägistamata luule raskelt rabelevat joont. Ta pole vähem virtuooslik kui Hirv, aga ta on vähem literatuurne ning eluliselt usutavam. Kaldmaa on uskumatult erootiline ning samaaegselt sakraalne. Ta on vanamoodne.

Lihtne on kirjutada moodsalt ja hästi. Püüdke kirjutada vanamoodsalt ja hästi. Tegelikult on ring täis saanud. Luuleeksperiment hägustub ning hääbub. Kogemus ning sellele tuginev kindlus kindlustub. Püsiväärtused on tagasitulekuteel. Lugesin maikuu (2000) „Loomingust“ Jüri luuletusi ning tundsin nad kõik ka kogus ära. Sellist asja pole ma tükil ajal kogenud. Aga ma nägin ka kahte parandust, mis „Loomingu“ luuletuste variantidesse kogu jaoks olid tehtud (kogus on need parandustega luuletused lk. 16 ja 23), ning need olid professionaali parandused.

Ma ei ole päris kindel, kas Jüri luuletustes on sotsiaalsust või pole, arvatavasti on, sest neid luuletusi kirjutab Eesti Vabariigi sootsiumis elav luuletaja. Ent üht tean ma väga täpselt – „Passiooni“ luuletustes on olemas eesti luulest kadunud messiaanlus. On olemas õigus mitte üksnes ilkuda, vaid ka sund võtta oma õlgadele vastutus. Vastutuse õigus, mis annab ka õiguse õnnistada: „Käed tõstan ülesse siis rinnalt ristist./ Ah vabastaks mu peod teid kõiki ristist!“ (lk. 58.)

See on küll vaid minu isiklik arvamus, ent juba üksnes selle debüütkoguga on Jüri Kaldmaa eesti luules olemas.


(Ilmunud:
1) „Postimees“, 8. juuli 2000;
2) Hannes Varblane „Ilmavallas“, 2002, lk. 199–200.)

http://www.postimees.ee/leht/00/07/08e/raamat.htm

 

Pühapäev, 13. oktoober 2013

Hannes Varblane „Tahaks kirjutada Kaldmaast“ (1996)

Hannes Varblane
Tahaks kirjutada Kaldmaast

Jüri Kaldmaa, „Nappi valgust“ (Looming nr. 7/ 1996, lk. 935–940)

Do not go gentle into that good night,
Old age should burn and rave at close of day;
Rage, rage against the dying of the light.

Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes,
märatse, märatse valguse surmale vastu.

(Dylan Thomas)

Luules on mingi vääramatu järjepidevus. Jadastatus, mis ei sõltu ridade, veel vähem autorinimede või ilmunud kogude arvust, aheldatus, mis katkematu. Jüri Kaldmaa pole minu teada avaldanud senini ainustki luuleraamatut, ometi pean ma teda üheks paremaks kaasaegseks eesti poeediks. (Jüri näidenditest ma siinkohal ei räägiks, ent tema „Delirium tremens“ meeldis mulle väga.)

Kaldmaale võib ette heita vormilist vanamoodsust, kuid kelle asi, mis moodne, mis mitte. Materjal ei väärtusta tulemust, tulemuse väärtustab Ehitaja ning üksnes tema jõustab antud ehitusele ainuvõimaliku konstruktsiooni. Betoonplokkidest võib luua Lasnamägede drakoonilisust, punastest põletatud tellistest põrguriiki, ent segu müüristab ikkagi vaid Looja käsi, mis verega määritud. Kaldmaa luule lihvituse taga pulbitseb elu, täpsemalt elu purskub verena läbi lihvituse seina ning pestav tapeet ei suuda takistada väljaimbuvat eluverd.

Me kõik oskame kirjutada ning selles kirjaoskuses oleme unustanud ühe kirjanduse käibetõe – ennekõike tuleb õppida elama, alles seejärel kirjutama. Lugedes meie noorteluulet, kas feminiinset või maskuliinset, tulevad tahtmatult meelde Jaan Undi kuuekümnendate lõpus eesti noorluuletajate kohta öeldud sõnad: „Pahade päevade poetessid“. Luule peab tõesti olema midagi enamat kui kuupuhastusvalust sündinud logorröa.

Vallates vormi võib Kaldmaa peenutseda, ent tema sõnakasutuse ning vormistuse tagant hingub elu. Raevu ja kirge, lootust ja lootusetust. Seetõttu mind eriti ei häirigi ta tsüklite pühendused (pühendusi ma üldiselt ei salli) küll N-dele, K-dele või kurat teab kellele veel. Ning kui asja üle tõsisemalt järele mõelda – luule, ükskõik kui abstraktne ta ka on, on ta loomuldasa uskumatult konkreetne, aja-, koha ning isikuühtne. Sürreaalsus on reaalsus. Mis on abstraktsus? Raamistage osake kärestikust, peatage hetk ning teie ees on abstraktne maal – aga on’s kärestik abstraktne? Lobatshevski geomeetria tappis Eukleidese geomeetria, Einstein Newtoni. Ajalugu tapab ajaloo, aeg aja, ent miski jääb. Jääb seotus. Homeroseta poleks Joyce’i, Talvikuta uusarbujalikku Kaldmaad, ent aeg on teine ja ometi on aeg vaid ookean, mis lõpeb kord kaldal. Mul on hea meel, et ajal mil tormina veeklaasis peetakse kirjanduslähedasi lahinguid Issanda ja Interneti hiilguseks, mõni mees veel kirjutab, kirjutab teiselt kaldalt nagu Kaldmaa.

Tänulikult

HANNES VARBLANE

P. S.
„Looming“ ajakirjana pole sugugi nii koletult kuhtunud, nagu nii mõnedki teadjamehed arvavad. Selleski numbris on Vana-Hellase luuletõlked tähelepanu väärivad (mil meil viimati uusi antiikluule tõlkeid üldse üllitati) ning prosaist Õunapuu on mõnes mõttes vaat veel et huvitavam kui akvarellist Õunapuu.
 
(Ilmunud: „Postimees“, 19. august 1996.)
 
 

Neljapäev, 10. oktoober 2013

On jälle sügisene õhtupool...

+
 
On jälle sügisene õhtupool,
mil päike vajub taha puie.
Ta kiired oksarägus meenutavad suud.
Sel suul on õel ja kaval muie.

Sest irvest kasvab hääbumise võim.
Tuul vastu maad lööb astreid puruks.
Nüüd nagu kõigi õnnetute hääl
mind pimedasse vangi suruks.


(Tekst ilmunud – J. Kaldmaa, „Lapsevaev“, lk. 39.)

„Surnud liblikate tants“ (foto)


„Surnud liblikate tants“ (Ugala, 1992–1993)

Lavastaja: Andres Lepik.

Fotol (vasakult): Üllar Saaremäe, Andres Tabun, Anne Valge, Anu Reidak, Ingomar Vihmar. Veel mängisid: Rein Malmsten, Piret Rauk.

Foto: Endel Veliste.