Laupäev, 29. november 2014

Isadepäev

Konutan ihuüksi üürikorteris. Palavik on tõusnud 39,5-ni. Päris hea soe on juba. Enne oli küll nõnda külm, et neli tekki, kuid hambad plagisesid sellegipoolest.

Mu viis last, laste elegantne ema ja laste suursugune võõras- või kasuisa (kumb sõna teile parajasti paremini sobib? kasu-, eks?) on läinud peenele lõunasöögile nooblisse restorani. Järsku heliseb MINU telefon (oo, võõras number!) ja NEID teenindanud kelner lausub mulle esiteks kolm sõna: „Mees..., kanna üle...“ Selgub, et neil ei tule seitsme peale piduliku söömaaja raha kokku. Ega mina kooner ei ole. Laste jaoks pole mul millestki kahju. See viis sotti siia-sinna. Sisenen netipanka...

Paotan silmad. Loomulikult ärkan oma majas ja turvalises abieluvoodis.

Mu naine ja laste ema küpsetab pannkooke. Milline õnnis lõhn?!
Minu viis last kogunevad kohe voodipäitsisse ja laulavad mu üles: „Head lapsed, need kasvavad isata...“
Me istume lauda, ja mu naine kostitab meid fantastiliste pannkookide, maasikamoosi ja oma lüpsisooja piimaga. Mmmm.

Pärast sööki toome kõik lagedale enda ai-bljäädid ja mai-gaadid, krutifonid ja tutifonid. Ja soovime teineteisele viisakalt ja vaikselt sisestades-postitades ilusat isadepäeva. Kvaliteetaeg siiski. Mõistagi esindame meie traditsioonilisi pereväärtusi. Ega me eriti ei räägi. Mis sa tühja ikka mölised? Kindlasti meenutame me ka vanaisasid. Need sead, (vabandust!), sangarid, on – jumalale tänu – (ups!) kahjuks juba kalmistul. (Ega ma laste kuuldes üldiselt midagi sündsusetut ei kõnele.)
Õue me ei lähe. Tule, rõivas, appi! Tutifon saab ju niiskeks või läheb suisa märjaks. Ja siis võib vabalt kööga olla.

Ja need kaks isa (või oli neid meedia andmetel koguni vist isegi kolm), kes tänasel päeval oma lastega kokku ei saa, ei pääse või neid ei lasta, on lihtsalt tropid. Jah, just. Tropid. Hämarusse jäägu otsima nad köit, mis nende piinad igaveseks lõpetaks.

Isadepäev on harras ja oluline püha meie imetoredas ja ühtehoidvas peres.

Kurat! Üks poistest on siiski välja pääsenud. Ta naaseb tuppa ning ulatab mulle köiejupi, täpselt sihukese tugeva ja paraja pikkusega...


2014