MARI VALLISOO

*

Jürile

Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud.
Kes muugi meile rahatuile müüks.
Üks võõras on need kirjud kuued kandnud.
Hää küll, ma võtan selle oma süüks.

Mul ongi minek – prügiämber viia
ses pühapäevas. Päevas pühimas,
mil leegi kujul ilmusime siia.
Tule puhastavas mühinas.

Marilt

Mai 2000

(„Looming“ nr. 5, 2014, lk. 579.)



Tänuks ja tänuga
Luuletuse „Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud...“ saatis Mari Vallisoo mulle 2000. aasta maikuus. Tänuks.
Töötasin siis ajalehe „Eesti Kirik“ toimetajana ning olin lehes avaldanud kolm Vallisoo varem ilmunud luuletust („Üks poiss“, „Maihommik“, „Kord kõnelesin kaunis idamurdes...“).
Läkitan nüüd Mari Vallisoo sõnul „väikese värsi“ tänuga ja luuletaja tütre Tuuli Vallisoo lahkel loal suurele ilmale.

Mõned mälestuskillud seoses Lembit Kurvitsaga

1986. aasta juunis lõpetasin August Jakobsoni nimelise Pärnu 1. Keskkooli (praegune Ühisgümnaasium) ja juulis siirdusin sisseastumiseksamitele Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna žurnalistika osakonda.

Üks esimesi inimesi, kellega ma Tartus (ülikooli vanas kohvikus) tutvusin, oli Lembit Kurvits. Juhuseid pole olemas, elu pidi nii minema ning minust pidi luuletaja saama. Vajasin õpetajat ja vanemat venda.
Tagantjärele on see naeruväärne. O sancta simplicitas! Lõkerdan kohe kõva häälega. Mart Velskri sõnul (ta meenutab 1992. aasta südasuve): „[---] ja lasi seejärel kuuldavale oma igapäevase, kõlava ja veidi hirmuäratava naeru. See naer – nagu Jürka puhul ikka – jättis kõik otsad lahti [---]“ („Vikerkaar“ nr. 6, 2005, lk 103.) Ent hetkel olen üsna ühemõtteline.

***
Olin aastatel 1986–1991 Lembitu lähedane sõber, ja tohin vist pisut suud pruukida.
Eks ma või Kurvitsa kohta öelda, et Eesti kultuuriilma klassikaline ja vaimsuseta sõltlane, kes on põhjustanud endale ja teistele palju kannatusi. Küllap võiksin ütelda enamatki. Kuid mis see – minu pandud diagnoos – aitab? Ja kas ma ise olen parem? Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

***
Alkoholikogus, mille nende aastate jooksul koos hävitasime, oli aukartustäratav. Häbilugu. Paraku tagasi ei võta.
Jah, me täitsime VTK („Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“) normid – „Volgas“, „Tarvases“, „Kaunases“. Täitsime eeskujulikult. Ja muidugi said neelud-neerud kõvasti tööd unustamatus ja kangelaslikus „Humalas“. Eriti magus oli õllekasse pääseda pühapäeva hommikuti. Saba ju tungles ja lookles ukse taga.

Enda kahekümnendal sünnipäeval tassisin „Jõe“ poest Kalevi tänava üürikorterisse mitu kasti „Slaavi“ õlut (12 %). (Üks punane silt on siiani alles.) Milline õnne- ja pidupäev! Pahatihti tuli leppida „Kuldse odra“ ehk rahvakeeli „Perse adraga“. „Slaavit“, „Moskvat“ „Gladiaatorit“ ja „Tartut“ oli harvem saada.

***
Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ („Sirbis“) ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. (Vt. J. Kaldmaa, Isa kasvab pojaks, lk. 52.) Tegelikult käisime Kurvitsaga seal innukalt, „Kaseke“ oli meie kodukõrts ja mõistagi jälestasime töölisi. Meie jaurasime saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.
(Palusin tondilossiks muutunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?)

***
Kui tähtis oli värske tartlase ja tudengina omi värsikesi avaldada kaks kopikat maksnud ajalehes „Tartu Riiklik Ülikool“ (17. oktoober 1986). Tegin seda varjunime Eevald Sepik all. Ülikooli lehe korrespondent Indrek Ude lehvitas mulle saatesõnakeses sõbralikult.

Minu „Esimene trükiproov“ Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee ühiskondlik-poliitilises ja kirjanduslik-kunstilises ajakirjas „Noorus“ ilmus 1987. aasta augustis. (Trükiarv 108 000!) Aitüma, Rudolf Rimmel! Nende luuletuste pärast peaks täna maa alla vajuma, kuid olge mureta, ei vao ma kuhugi.
„Nooruse“ üheteistkümne luuletuse eest sain 107 rubla (!) honorari. Olin korraga ja korraks rikas mees, laiasin Püssirohukeldri külgbaaris ja tegin sõpradele välja, ka Kurvitsale. Eeskätt šampust „Vana Tallinnaga“.

***
1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal ja iseäranis selle rubriigil „Kroonikat“ on pagana hea mälu.
Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

***
Lisaks käisime Esta Salmistuga (nüüd Salmistu-Vaas) augusti esimesel nädalavahetusel Hiiumaal, folgifestivalil „Keskkond ´88“. Esinesime ühel laval Aleksander Mülleri, Peeter Tooma, Tõnu Tepandi, Priit Pedajasega... Oli ikka lolli julgust ja pealehakkamist.

Suveöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba „Sirbile ja Vasarale“ artiklit. („Heliseval Hiiumaal“ ilmus 12. augustil 1988.)

***
1988 suvel töötasime Lembituga mõlemad Eesti NSV Riiklikus Spordimuuseumis, mis asus Pauluse kiriku tiibhoones. Kurvits pidi töötama, tal olid alimendid kraes. Mina tegin niisama nalja, mind võetigi tööle ajutiselt – kõigest kaheks kuuks – järelvaatajaks (eksponaadivalvuriks). Mina „vaatasin“ all ja Lembit üleval. Või oli see vastupidi?

Karikaid ja medaleid valvates nägin esimest korda Toomas Raudamit, kes külastas muuseumi kaheksa-aastase poja Juhaniga. Lugesin nende nimesid külalisraamatust ning viisin siis nägudega kokku.

***
1988 sügisel kavatses Kurvits – ta oli siis 34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja, 22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane nähvits). Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval Tartust väikelinna ja tagasi. Eks Ruti, Andre ja Miku prototüübid olid üksjagu koos reisinud...

Mikule andsin hääle mina. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Lembit minult ja oma tookordselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi, [---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi. Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“. (Katke Kurvitsa kirjast.)

***
Kirjutasin Lembitu poolt etteantud teemade põhjal õhinaga kuusteist mustandit, millest Kurvits tegi puhtandid. Kõik minu kuusteist teksti jõudsid poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ koosseisu. Ligi poole teosest hõlmab minu loodu. Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).

Käsikiri valmis ja pidi 1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat) ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).

Raamat siiski trükivalgust ei näinud. Samas tellimislehes lubatud Adolf Rammo „Ellujäänud mehe laulud“ ja Avo Üpruse „Hälin ja aeg“ jõudsid lugejateni.

***
Mõned Lembitu tekstid kolisid „Rutt, Andre, Mikk – 88“-st tema järgmisse raamatusse „Meie ühine vend armastus“ (1991), mille esialgne pealkiri oli „Meie ühine vend surm“.
Üks luuletus („Meid sunnitakse põgenema...“), mille kaasautor olen mina, ilmus „Loomingus“ 1990. aastal (nr. 4, lk. 490) Lembit Kurvitsa nime all.

***
Kui oma teise ja kolmandasse luulekogusse kirjutas Lembit mulle „lugemiseks“ (vastavalt „Tühermaa“, 1987 ja „Armastuseta“, 1990), siis kaheksanda raamatu puhul pühendussõna muutus – „mälestuseks“ („Kakskümmend viis luuletust“, 2001).

***
Enda rumala, kuid möödapääsmatu minevikuga rahu tegemine on vabastav.


2014

Foto Alar Madissoni näituse avamiselt

Alar Madissoni näituse „Pooltund kirjanikuga. Valik fotosid aastatest 2001–2013“ avamisel 10. aprillil 2014.
Foto: Ursula Noor.
Foto Kristian Jaagust ja minust tegi Alar Madisson 24. oktoobril 2008.

Kümme aastat tagasi kirjutasin Alari samalaadse näituse kohta nõnda:

„Eesti kirjarahvas (üle 30 kirjaniku, nende hulgas kümmekond tartlast) on Madissoni näol saanud endale meisterliku ja tänuväärse jäädvustaja. Kuigi fotod on tehtud projekti „Kirjanik ja tema keskkond“ raames Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fotokogu täiendamiseks, leidub neis üllatavalt palju (portreefoto)kunsti ning need moodustavad suveräänse ja isikupärase terviku. Projekt osutub kindlasti jätkusuutlikuks, eriti (meedia eest) varjus elavate ja loovate kirjanike osas (antud näitusel näiteks Eha Lättemäe ja Nikolai Baturin).“

http://blog.postimees.ee/040404/esileht/kultuur/130738.php

 

 

Õiendus „Loomingus“

Värskest „Loomingust“ (nr. 3, 2014; lk. 430) võib lugeda järgmist:

„Jüri Kaldmaa teatab, et tema on 1990. aastal „Loomingus“ nr. 4 ilmunud Lembit Kurvitsa luuletsükli „Lomp“ IX osa („Meid sunnitakse põgenema“; lk. 490) kaasautor. Seega toimus tema trükidebüüt „Loomingus“ 1990. aastal ja mitte 1991, nagu väidab „Loomingu bibliograafia 1985–1997“ (lk. 59).“

Kurvitsa kümneosaline luuletsükkel „Lomp“ ilmus teist korda tema valikkogus „Tõrvalill“ (2003). „Tõrvalilles“ (lk. 135) on tsükli IX luuletus („Meid sunnitakse põgenema“), mille kaasautor olen mina, asendatud teisega („Aeg tuleb küsib surma saatusjoone“).

Täpsemalt saab lugeda siit –

http://jyrikaldmaa.blogspot.com/2014/03/kuidas-juri-kaldmaa-tekst-lembit.html

 

Minu isa parim sõber oli Bacchus...

+++

Minu isa parim sõber oli Bacchus
ja õhtupoolikutel pärast päevatööd ka Guglielmo Marconi
nad kolmekesi mediteerisid kasemahlapudeliks
maskeerunud piiritusepurgi taga
ja olid näiliselt õnnelikud iseäranis Marconi
Bacchus küsis isalt mis mees sa oled
Minu isa on kaheksaköiteline entsüklopeedia
elav peatükk elutust ajalooõpikust
kinnikukkuv kirstukaas trööstitu legend
HEA INIMENE habemik valgusekandja
aga mina olen isatu käopoeg või kes?
sest kõige selle seest ei leia ma teda kätte
Kas siis keegi ei näinud kuidas mu isa lendas
pääsusabana (Papilio machaon) Taišetist tagasi Väike-Maarjasse
kuidas ta palgina parvetus alla piki Kolõmad
Kõik isaga isatud lapsed on üksikud
(sest emade soonilised hellakäed ei pääse ju miilide taha)
ning nukrad orvud
kes heldivad ikka veel härdameelselt liblikatest
ja nutavad päiksekuumi pisaraid surnud liipritele
mille all sosistavad õhtupalvet ja
viskavad leiba kui tarbetut svammi
vastu muldset seina kõlisevad luud
Üksikud võivad endasse ahmida taevast
nii palju sinist ja valget kui kulub
et saada sinihabemeks või koolda valgeveresusse
nii palju valget ja sinist kui süda lustib
kuigi süda ise on tumm ja kurb

     

Tekst ilmunud: „Reede“ („Sirp“), 1. juuni 1990.

 

Kuidas Jüri Kaldmaa tekst Lembit Kurvitsa nime all ilmus

(Kirjanduslooline kaasus. 1990. aastal ilmumata jäänud poeemist „Rutt, Andre, Mikk – 88“)


1.

1988. aasta sügisel kavatses Lembit Kurvits – ta oli siis 34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja, 22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane nähvits).

Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval Tartust väikelinna ja tagasi. Mikule andsin hääle mina, Kurvitsa luuletajahakatisest sõber. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Kurvits minult ja oma tollaselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi, [---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi. Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“.

Kirjutasin Kurvitsa poolt etteantud teemade põhjal kuusteist mustandit, millest Kurvits tegi puhtandid. Kõik minu kuusteist teksti jõudsid Kurvitsa parandustega poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ koosseisu. (Ligi poole teosest hõlmab minu loodu.) Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).

Käsikiri valmis ja pidi 1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat) ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).

Raamat siiski trükivalgust ei näinud.


2.

„Loomingu bibliograafia 1985–1997“ (lk. 59) väidab, et debüteerisin „Loomingus“ kolme luuletusega 1991. aastal (nr. 10, lk. 1365–1366). Tegelikult ilmus minu looming „Loomingus“ juba 1990. aastal (nr. 4, lk. 490), kuid Lembit Kurvitsa nime all. Tema luuletsükli „Lomp“ IX osa („Meid sunnitakse põgenema...“) lähtub minu kirjutatust.

Siinkohal olgu näidatud minu mustandi muutumine-muundumine Kurvitsa puhtandiks. Tegemist on poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ jaoks arendatud teemade number 14 ja 16 sulamiga.
(Nr. 14 – „Teekond läbi alevi kohalikku vaksalisse, kus individuaalmajadest kolmikut vahitakse, koeri hassetatakse...“ Nr. 16 – „Õhtune Tartu, kuum põuavirvendus, väsimus päevast ja aastast. Nagu oleks aasta lõppenud juulikuus“.)

Esiteks – katkendid minu originaalidest, mis on jäetud niiviisi, nagu need 25 aastat tagasi visandasin.

+++
Me peame põgenema omal kodumaal, omal kodusel maal. Ja kuhu –
oma kodumaale, oma kodusele maale, kes meid sunnib, kes ajab
takka. Need on ju OMAD inimesed, eestlased, mitte tsaarivalitsus,
mille eest pagesid Tuglas või Suits.

        Kurb ja masendav. Alandav ja ahistav.
        Maa (nii inimesed, paigad, mõtteviis – provints)
        sülitab meid linna rüppe tagasi.
        Mõjusime siinses asulas nagu kuningakoja narrid, keda
        teatava piirini vaadatakse naerust lõkendades [---]
        Olime siin võõrad ja siinsed asukad on meile veelgi
        võõramad. See provints on imelik impeerium, nii-öelda
        riik riigis, kus vaimsetel ja hingelistel väärtustel
        pole mingit kaalu.

[---]
LINN hingab raskelt nagu vaaruv tiine metsloom, läbi õhu rändab
salkkond sääski, meie suitsupahvakute peale tõmbuvad nad eemale
– siit mekkida ei saa.        Emajõe vesi seisab nagu oleks ta tiik
või pisikene kinnikasvanud järv, ei ühtegi virvendust.
Ainult veepinnale liibuvad seebimullid annavad märku, et vana
psühhoneuroloogia haigla juures plaažil pesevad vennasrahvuse
esindajad Saksa Demokraatlikust Vabariigist ostetud šampooniga
pead.

Ja teiseks – Kurvitsa töötlus eelnevast, mis ilmus „Lombi“ IX osana „Loomingus“ (nr. 4, 1990, lk. 490).

+++
Meid sunnitakse põgenema
oma kodumaalt
ja kuhu
kes ajab meid takka
need on ju omad inimesed
mitte tsaarivalitsus
mille eest pagesid Tuglas või Suits
kurb ja masendav
alandav ja ahistav
mõjusime siinseis paigus nagu kuningakoja narrid
see on imelik impeerium
kus rahvuslikel väärtustel
pole mingit kaalu
linn hingab raskelt nagu vaaruv tiine metsloom
ja Ülemiste veele kerkivad seebimullid
seal pesevad
vennasrahva esindajad
Saksa Demokraatlikust Vabariigist
pärit šampooniga pead

Nende kahe vahele mahub veel Kurvitsa tõlgendus poeemis „Rutt, Andre, Mikk – 88“, mis kattub suurel määral minu algversiooniga. Nagu näha, „Loomingus“ ilmunud värssides on vahetunud veekogu.

Seega – luuletusel „Meid sunnitakse põgenema...“ on kaks autorit, minu mustandita poleks Kurvitsa puhtandit.

Nüüd – ligi veerand sajandit hiljem – on killuke kirjanduslugu täpsemalt jäädvustatud.


2014

Kainenemine. Rebendeid kirjadest

Katkend romaanist

E-le, J-le ja M-le

I

[---]

Kaisale, 21. augustil 2002
Kallis!

Ma väga vabandan Sinu ees. Olen Sulle palju haiget teinud.
Aga ma olen alkohoolik. Panin juba arstile aja kinni. Loodan ennast terveks ravida. Ma väga armastan Sind, Hinge ja Käsprit. Andke mulle veel üks võimalus.

Issi


II

Kõik Carmenile

20. septembril 2002
Olen nüüd kolm nädalat tuttkainena püsinud. Nii pikka selget perioodi pole mul 2002. aastal veel olnud. Päris hea tunne on.
Olen ennast vooderdanud kõikvõimaliku teraapiaga. Ja ennäe imet – hetkel see töötab üpris hästi. Nädalake haiglas mõjus ka kosutavalt. Kui näed mehi, kes on oma keha konservikarbi kaanega lõikunud, hakkab mõistus tahes-tahtmata pepust pähe tulema.

Elu on teinud kummalise pöörde. Kaisa on muutunud närviliseks. Selge, magistranditee algus ja üksi kahe väikse lapsega. Arvan, et ta juba natuke kardab minust ilma jääda. Aga mina olen süüdimatu ja paks, roosa ja rahulik (Diazepam, Noritren, unerohi).
Õhtul uinun (võrreldes varasemaga) ülikiiresti ja magan nagu jahukott. Age on mõistagi õigustatult pahane. Uimane isane! Enne sügavasse unne vajumist on silme ees kaks pilti. Esimene oled Sina. Ja teine on lapsed ja süütunne nende ees.
Ning naised? Kas ei ole ma neid lihtsalt ära kasutanud, neist sõltunud, oma iha ja kirge rahuldanud? Ja Sina, armas, troonid kõigi nende kohal.
Kallis, ma väga armastan Sind. Ar-mas-tan!!!

26. oktoobril 2002
Sõna „armastus“ tuleks eesti keeles üldse ära keelata või kaotada. Kes kõik keda kõike ja mida kõike ei armasta?! Paljusid abielusid ja mehi-naisi ei hoia koos mitte armastus, vaid eelkõige  s õ l t u v u s  ja igasugu muud susserdused, mida siis ilusti-kenasti armastuseks nimetatakse.

Mul on kaks naist, keda ma eriti kumbagi ei taha ega armasta. Mul oleks võimalik mõlemaga manipuleerida. Kaisa kardab, et ma tagasi ei tule, Age, et lähen tagasi.

Vahel on mul tunne, et teen korraga haiget vähemalt seitsmele inimesele: Sina ja Su abikaasa; Kaisa, Hing ja Käsper; Age ning loomulikult suurepärane mina ise. Too tundmus on muidugi rumal, petlik ega vasta tõele. Ja ega säärane ebaadekvaatne põdemine ka kuhugi vii.

Koju ei ole võimalik tagasi minna. Kaisa on muutunud kaugeks ja võõraks, kuid lapsed lähevad järjest armsamaks. Ent laste juurde pääsen ainult läbi Kaisa. Need käärid panevad piinlema. Samas ei taha ma ka lõplikult Age juurde kolida. Kardan ja samas vajan kooselu. Ent enne, kui ma ei tervene, vaid klammerdun haiglaslikult ja sõltun edasi, ei armasta ma kedagi. Tõeliselt armastada saab üksnes vaba ja sõltumatu inimene, kes mina hetkel kindlasti pole.
On raske astuda ühest vanglast kohe teise. Ometi ma tegin/teen seda. Sest elada üksi – üürida omaette korter või tuba, et siis seal ahastuses ulguda – ma praegu ei suuda.

Ma ei ole Agele öelnud, et armastan teda. Muidugi olen täitsa totakas, kuid peaksin hoopis kaval olema – naised armastavad ju kõrvadega! Age halb enesetunne ja lootusetus on mõistetavad. Kes ta siis mulle lõppude lõpuks on? Alati tekib piinlik paus. Sõber, sõbranna, armuke või kes? „Suvaline tibi“ – nagu ta ise solvunult ütleb. Eks ta kardab, nagu me kõik. Kes vähem, kes rohkem.
Ma mitte ei armasta teda, vaid sõltun temast. Ta võib mind iga kell tänavale visata, mida ta mõistagi ei tee. Sest meesterahvas – kuigi ta võib-olla midagi teha ei oska, aga kui ta väga närvidele ei käi – kulub majapidamises (vähemalt voodis) marjaks ära.

Olen julm, täpsemalt kriitiline ja skeptiline, ennekõike enda suhtes. Jah, olen sõltuvushaige – alkohol, tubakas, suhted...
Sõltuvusel on ju veel igasugu „kauneid“ vorme. Vähemasti narkotsi süstimisest ja kasiinodest pean võimalikult kaugele hoidma. Nende küüsi sattudes võib kirstu kohe valmis tellida. Aga ma pole kaotanud lootust haigus kui malts juurega endast välja tõmmata. Praegune kainus – peagi saab kaks kuud! – on siiski vaid umbrohu lehtede pügamine. Aga hea seegi.

Tagantjärgi on mul isegi hea meel, et ma Sind kuusteist aastat tagasi ei omastanud. Olin siis loll nagu lauajalg. Palju targem nüüdki? Vaevalt, et me kokku oleks jäänud. Kindlasti oleks ma mõne geniaalse käkiga hakkama saanud.

Heidan igal õhtul magama koos Sinuga ja tõusen samuti Sinuga. Olen alandlik ja tänulik, sest Sina oled kõige suurem varandus, kes mulle on antud, ning Sind ei saa keegi ega miski mult ära võtta. Ka Sina ise enam mitte.

13. novembril 2002
Olen Sulle tänulik, kuna sain oluliselt targemaks. Niimoodi kembelda ja tõde pilduda võib ainult lähedase inimese ja tõelise sõbraga. Armastatuga. Vaatamata kõigele tunneme teineteise poole meeletut tõmmet.
Mina ei kao kuhugi, ma olen olemas. Ja ma võtan Su sülle ja silitan Su pead, mu väike tüdruk.

31. oktoobril 2003
Mul on praegu kaks perekonda. Age sünnitas suvel tütre (Moona), olen nüüd kangelasisa. Samal ajal käin kaunis tihti Hinge ja Käspri juures, nad on väga armsad. Aga nii Kaisast kui Agest, neist mõlemast on mul pehmelt öeldes villand. Kas tuleb uus naine võtta?! Uus ARMASTUS leida?!

Et ellu jääda, elangi päev korraga, võimalikult hetkes. Kaisa on vale, Age on vale, ise olen vale. Ja Sina? Sina ootad armastust. Mis on ju äärmiselt loomulik. Aga minus ei ole seda. Aasta tagasi Pärnus ise nägid. On üksnes igatsus selle järele.

4. novembril 2003
Ah kuidas ma ihkaks ühte suurt ja vägevat armastust, mis mind ellu ärataks! Ta võiks olla sihuke 25-aastane, kena ja mõistev. Ta ei ajaks mulle mingit mähkmete möga ega nõuaks lasteaiamaksu. Kujutan Teda juba nii selgelt ette. Ja mis kõik siis oleks ja tuleks ja juhtuks... Ja siis plartsataks ma sealt suure armastuse pealt oma lastekarja keskele tagasi. Ja siis tuleks jälle jooma hakata, hullumajas käia ja tablette võtta.
Tablettidest nõnda palju, et teatava hetkeni on need vajalikud. Võtsin aastakese ära ja rohkem ei taha. Satun kergelt sõltuvusse ja praegu mulle tubakast, kohvist ja šokolaadist täiesti piisab. Pealegi – haigusel on  j u u r  , milleni pagana pillike ei ulatu. Millega seda ravida? Või täpsemalt – kuidas juurikas endast välja kiskuda?

6. novembril 2003
Üks lääne tädi, Louise L. Hay, on kirjutanud raamatu „Tervenda end ise“. Ma tean, et inimestele – mulle ka – mõte, et nad ise on end haigeks elanud, üldse ei meeldi.
Muu hulgas kirjutab Hay, et vanemad kehastavad meile suurimaid probleeme, mille kallal me siin elus peame tööle hakkama. Ja kurat võtaks, nii ongi! Isalt alkoholism ja emalt, ütleme abstraktselt ja üldiselt – süütunne. Ka Sinu ees. Mis siis veel Kaisast, Hingest ja Käsprist rääkida. Kogu rahanatukese olen neile andnud. Ilmselt ma, lollike, olen arvanud, et saan oma süütunde kuidagi kinni maksta. (NB! Korter jäi Kaisale.) Ja siis Age vingub, et ma ei pööra talle ja Moonale tähelepanu. Ma pole piisavalt hea! Jälle süütunne. Olen naiivselt arvanud, et lähen Kaisa juurde tagasi. Idioot! Hea, kui Age juureski püsitud saan.

Aga kes minu halvas enesetundes süüdi on? Kas ema, kellelt olen süütunde hästi ära õppinud? Või Kaisa, paha inimene, kes mu kodust välja viskas? Või Age, rumal naine, kes otsustas invaliidile veel kolmanda lapse sünnitada? Kibe tõde, mina ise olen tolle moosi endale keetnud. Ja kes võib mind sellest päästa? Ainult mina ise? Või Jumal? Või kes? Või mis?

Sooviksin endale tiivad kasvatada ja ära lennata. Või Sulle kaissu pugeda ja enam mitte lahti lasta. Kuid vist ei tohi. Pärast jälle palju jama.

30. novembril 2003
Mulle on kaks asja – arvustamine ja vaidlemine – suhteliselt keelatud. Sest need võivad mind pudelisse tagasi uputada.

Miks ma ära kadusin? Küsi midagi kergemat! Ma ei kadunud ära üksnes Sinu, vaid kogu maailma jaoks. Välja arvatud Hing ja Käsper. Olin eelmisel sügisel kaunis hellas seisus. Ja vähemalt kaks asja tegin värisevale ja hiljem toibuvale alkohoolikule omaselt valesti: tulin ära oma kodust ja andsin järele Age titetahtmisele.

Armastus ja lähedus on mulle endiselt kujutelm, luuletus või kurat teab mis. Aga reaalses elus ei suuda, ei oska. Ometi vajadus on tugev.  Eks ma õpin, uskumatult aeglaselt, kuid siiski.

12. detsembril 2003
Mina olen kahtlemata invaliid. Ma ei eputa, kuid varjata pole ka mõtet. Ja ma ei saa, isegi kui väga tahaks, elada nii-öelda normaalset elu. Normaalne inimene läheb baari, tellib kokteili või paar. Mina ei saa. Olen loobunud ja leppinud, rahul ja isegi õnnelik. Mul pole vaja kellelegi midagi tõestada. Või veel enam – kedagi oma usku käänata. Isegi mu ihuarst on kuidagi kurb ja kaastundlik: „Sa pead nüüd kogu aeg kaine olema ja ei saa tilkagi võtta.“ Isegi tema ei jaga ära, et minu puudusest on saanud voorus, mis hoiab mind paremini tasakaalus.

Kõrvaltmögisejad peavad mind muidugi argpüksiks, kes kardab pohmakaid. (Ja ka suhetes haiget saada.) Palun. Aga mul pole vähimatki soovi pead ahju pista, kui seal tuli lõõmab, sest ma olen kogenud, et leek kõrvetab mind.

Näib, et õnnelikuks saamisel on loobumine ja leppimine kaks võrdlemisi olulist asja. Aga ega inimene lepi eriti millegagi ega loobu naljalt millestki. Isegi kui nuga on kõri peale pandud. Näiteks Kaisa. Kui oli valida parkettpõranda ja mehe/laste isa vahel, valiti parkett. Oi ma olin solvunud. Aga takkajärgi – inimese valikuid tuleb austada. Kogu tema remondisaaga jätkub võimsas variandis. Nüüd, jumalale tänu, ilma minuta.

6. jaanuaril 2004
Tegin vana aasta lõpus natuke arhivaaritööd. Kaevasin kogu oma ajakirjanduses ilmunud luule päevavalgele. Tekstid, mis välja õngitsesin, räägivad mulle, et olen Suur Ohver. Ma aimasin, et ma natike ohver olen, aga ohvriks olemise suurus, võimsus ja kõigutamatus ehmatab mind.

Istun Lasnamäel Age sõbrantsi korteris ja hoian Moonat. Age teeb pedas kaugõppe eksameid. Käisin eile peda peamaja ja keeltemaja vahel tölgerdamas. Vaatasin noori näitsikuid ja ma ei saanud mitte mõtlemata jätta, et kuskil on neil omad ülarid, kellega nad õnnetult abielluvad ja omad poeedid, kes neid veel seitseteist aastat hiljem armastavad.

7. jaanuaril 2004, kell 16.06
Loen Tommy Hellsteni „Elu last“: „LS [lähisõltuv] -isik on kasvanud ohvrite maailmas, tema vanemad on olnud ohvrid. Neilt on ta omandanud ohvri mentaliteedi. Ta pole õppinud leidma probleemidele lahendeid, vaid on selle asemel õppinud otsima võimalusi lahendustest kõrvalehoidmiseks.“
Ja NB!: „On mees, kes [---] soovib naiseks ema, kes lubaks tal olla emme pisipoju. On naine, kes ei suuda elada oma elu ja vajab kedagi, keda hoida ja kelle elu elada. Kui sellised inimesed kohtuvad, peaks helisema häirekellad – neil tuleks teineteisest kaugele hoida. Ometi peavad asjaosalised neid sageli pulmakelladeks! Või petavad end ja tahavad, et need oleksid pulmakellad.“

Siit leiad vastuse küsimusele – miks meist pole paari saanud... Sina ei ole ju suur ja tugev ema. Ja jumalale tänu!
Aga minul on ebastabiilsetel perioodidel emmet tarvis. Olen tugeva ema ämbris varemgi istunud (Ester). Kooselu Agega ei saa kaua kesta, varem või hiljem läheb lõhki, kuigi pealtnäha tundub jube turvaline. Kaisa lihtsalt keeldus suur emme edasi olemast.
Ma ei saanud tookord, kui Ülarist lahutasid, Estri juurest Sinu juurde tulla. Ester oli minu emme ja minul – tema pisipojul – oli turvamammat väga vaja.

Ei saa praegu rohkem kirjutada, laps karjub kogu aeg ja nüüd on end ka täis kakanud. Ja mina olen amm ja virtin, kes siin hetkel peab toimetama.

7. jaanuaril 2004, kell 17.11
Luulega olen umbes samas seisus, mis 1998. aastal. Ei uskunud, et kümnekonna aasta vältel kirjutatud luuletuste hunnikust mingitki raamatut saaks. Ausõna, ei uskunud, nii enesekriitiline olin. Arvasin, et luuletamisega on igaveseks prääks. Kuni ilmus Viktoria...
Katus sõitis täiesti minema. Kaisa ootas last, oksendas ja polnud sugugi isuäratav. Ja siis niisugune maiuspala! Luuletaja minus magas ja Viktoria äratas ta üles. Me ei rääkinud luulest, rohkem tegelesime teadagi millega. Sama sünnib nüüd. Poeet magab. Ja ma väga tahan, et ta ärkaks.

11. jaanuaril 2004
Armukadedus on kole asi. Inimene muutub väljakannatamatuks. Mina pean absoluutselt tema oma olema. No kas ma ei ole veel piisavalt?! Ei ole jah, hetkel kirjutan ju Sulle.

13. jaanuaril 2004
Elu näitab, et ilma mineviku mõtestamise ja töötlemiseta, ilma tagasi kaevumata pole võimalik edasi minna. Ei hüppa ühe raksuga lasteaiast doktorantuuri. Mulle antakse selgelt märku, et kui saan aru, kust ma tulen, kui läbin mineviku, kui midagi ära õpin, hakkab ka valgus paistma.
Kuid siin ja praegu on mul juhtumisi kolm last. Kõik toredad, neljakuune Moona muud ei tee, kui ainult naeratab. Tal pole ühtegi negatiivset mõtet! Nüüd hakkavad need vaikselt ladestuma.

Andsin Agele oma luuletusi lugeda. Arvamus oli: „Oh sa vaeseke! Küll sa pead minuga kannatama.“ Ja ongi kõik. Pole millestki rääkida. Aga luuletajal on jutuhäda.

Miski hoiab siiski tagasi. Sest armuke on nagu alkohol. Viina võttes oli mul geniaalne mõte, et äkki saab õigel ajal pidama ja hommikul ärgates ei ole paha olla. Alati oli paha. Ja pidi jälle jooma. Aga armukesele mõeldes tundub, et seekord tuleb kõik ilus ja tore, ja keegi ei kannata ja õnn kukub potsti pähe, ja veel igasugu pläma.

15. jaanuaril 2004
Istusin eile Kaisaga kümmekond minutit „Aura“ fuajees. Hing käib seal ujumistrennis. Miks ta minuga – peale tere – midagi ei räägi? (No mida meil enam rääkida on?!) Miks ta vaatab sellise näoga? (Mis näoga ta siis vaatama peaks?!) Ja nii edasi.
Ainus, mis hetkel aitab, on distants, eemaldumine. Midagi pole teha.

18. jaanuaril 2004, kell 21.58
Olen terve nädalavahetuse lastega tegelnud. Ja hõivatud isa tunneb end ühtviisi sitasti mõlemal pool. Lõpptulemusena pole ei Age ega Kaisa eriti millegagi rahul. Ja mina ise ka mitte. Minus süveneb veendumus, et peaksin võtma oma seitse asja ja... Ei tea, kuhu minema või mida tegema.

Perfektsionism, mille küüsis olen piinelnud, lõpeb kurvalt. Kas kõik või mitte midagi. Tulemuseks on üldjuhul mitte midagi.

Lähen Moonat vannitama. Raske on keskenduda. Üritan pärast veel.

18. jaanuaril 2004, kell 23.32
Ma ei tohtinud läbi kukkuda. Absoluutselt ei tohtinud. Kui üdini aus olla – olen põhjalikult ja totaalselt läbi kukkunud. Täiesti tagumikku! Pole must olnud õiget abikaasat, isa ega pere toitjat. Loominguliselt – ükskõik kellega ma end oma põlvkonnast ei võrdle, võrdlus räägib minu kahjuks. Lisaks olen veel (kaine) alkohoolik, tööl ei suuda käia, ja mis kõik veel. Pane pael kaela! Pikka aega oli päris hull olla. Aga ühel hetkel muutub läbikukkumine absurdselt lõbusaks.
Mis läbi kukkunud?! No olen jah. Ja, kurat võtaks, mis siis! Kui olen läbi kukkunud, pole vaja enam tõmmelda. Kui kõik on kaotatud, jääb edasi üle ainult võita.

22. jaanuaril 2004
Minuga on käinud nõnda, et kui naine saab minu silme all ja teataval kaasabil emaks, siis edasi on voodis prääks. Need on sügavalt minu probleemid, mitte laste emad ei ole kuidagi eriliselt pahad. Kuidas ma lähen nikotiinise habemega lapse tissi külge? Seesama emalikkus, mida vahel hirmsasti vajan, on mulle voodis vastukarva.
Minu perekonda peab ema kõrval kuuluma ka 20-aastane värske liha ja muidugi vaim. Oi, kuidas ma ihkaks terve ja monogaamne olla! Aga faktid räägivad selget keelt. Nii oli Estriga, oli Kaisaga (juba enne Viktoriat), ja karta võib, et läheb ka Agega. Mida rohkem vastu punnin (nüüd hoidun juba teadlikult), seda ägedamalt  s e e  peale surub.
Ja küsimus ei ole füüsilises – selle väikse asja ajaks ju mõni prostituut hästi ära – , vaid muusas. Lõpuks ometi keegi, kes mind mõistab. Haiglane lähedusevajadus. Lootus, et ehk järgmine on õige ja viimaks ometi lähedane.

Eks ma Sind vahel unes näen – oled kõhn ja kurb ja ilus.

27. jaanuaril 2004
Paljude probleemide ja ebaõnnestunud suhete niidid-juured viivad lapsepõlvekoju ja isa-emani. Alguses tundub ju uskumatu: ei, mina ei ole säärane nagu minu isa ja ei otsi säärast naist nagu minu ema. Paraku, paraku… Olen isa „seitsmekordne võimendus“ (nagu ema mind keskkooli ajal sõimas) ja otsin elukaaslaseks ema, kes topib mulle lusikaga putru suhu ja paneb puhtad sokid jalga.
Minu küsimuste vastused peituvad suuresti isas. Aga nende väljakoukimine on tükati raske. Isa ise ja paljud teisedki, kes midagi räägiks, on mulla all.
Minu isa ei võtnud eriti laste kasvatamisest osa, vaid veetis aega veinikesega. Ema oli majandaja ja tegija. Ja mina olen nende mingisugune summa.

Isa oli vanuses 17 kuni 28 vähimagi süüta poliitvang. Arvata võib, et tema pidevamad seksuaalsed kogemused pärinevad Siberist.
Isa käis seitsme- ja kaheksakümnendatel palju Venemaal komandeeringutes, teda tõmbas sinna lausa haiglaselt. Kui ükski normaalne inimene terves Eesti NSV-s ei mõelnud isegi sundides Arhangelskisse minna, siis isa läks vabatahtlikult. Loomulikult sai ta seal pärast tööd rahulikult juua, ja kipun arvama, et ka kohalike naistega lävida. Minu emal on sõbranna, kelle mees oli samuti poliitvang. Meelde on jäänud nende jutt à la „nemad abiellusid süütute ja oskamatutena, aga nende mehed olid tulnud Siberist oskuslike vene litside kaisust“. Ega kullakaevanduses polnud vist tõesti muud teha kui libudega ameleda...
Isa praalis purjuspäi tihti ema kohta: „Vähemalt lits sa ei ole!“ Küllap oleks isa ema lits-olemist vahel väga soovinud.

Samas – ma ei mäleta, et minu ema ja isa oleks kunagi ühes voodis maganud. Või isegi kallistanud. Mis pereinimest minust tahta?! Meie vennaga oleks nagu Püha Vaimu sigitised.

Nüüd istun emme(de) otsas. Ja ma ei taha leppida, ei taha isa elu elada ja naiseks ema otsida.

29. jaanuaril 2004
Minu isa oli ohver. Ja veel milline! Muidugi leidus ka neid, kes Siberist naastes jõid end kähku surnuks.
28-aastaselt tuleb Siberist tagasi. Kümme aastat elab poissmeheelu. 39-aastaselt abiellub minu emaga. Kuna kellegagi pidi ju abielluma. Ja tingimata korraliku naisega. Siit algab rahunemine ja resignatsioon, aga ka vaikne, ent kindel vaimne, füüsiline ja psüühiline allakäik. Ta on 40-aastane, kui sünnin mina. (Mingi lootus siiski vist.) 47-aastane, kui sünnib vend. Isa teeb tööd, mida ta teha ei taha (insener-varustaja), vaba aeg – põhiliselt naps. 63-aastaselt (eesti mehe keskmine iga) sureb kopsuvähki.
Ma ei tahaks kohut mõista ja hinnanguid anda. Siiski tänu temale olen olemas.

Hakkan isa rahunemise ja resigneerumise punktile ohtlikult lähedale jõudma. Miks ma sest räägin? Igatseksin ära minna ja oma elu elada. Mul on säärane illusioon. Kuid minust ei ole minejat. Juur on emas-isas. Nemad lahutasid aktiivselt mitmeid aastaid. Oli ju päevselge, et neist kummastki pole kuhugi minejat ega uue elu alustajat. (Täpselt nagu mina ja Age. Peen ja paha vastastikune sõltuvus.) Ja nõnda nad saagisid ja saagisid, ja lohisesid isa surmani. Kodust olen saanud eriskummalise eeskuju, et normaalne perekond – no meil oli ta eriti normaalne! – ei lahuta. Ja millised üleelamised Estriga, ja iseäranis Kaisaga! Enesetapumõtted ja deliirium.

Mäletan hästi vana puumaja (meie elasime paneelikas), kuhu isa mind, venda ja ema kavatses lahutuse järel elama panna. Ta manipuleeris ja töötles päris osavalt. Loomulikult, et näidata, kui hea on  n o r m a a l n e  perekond edasi olla.
Ühesõnaga – lahutusele järgneb midagi väga jubedat. Parem ja kindlam on vanaviisi edasi vegeteerida. Tuleb vaid leida uimasti (isal alkohol, minult on kärakas ära võetud), mille abil kõik abieluline tüütus, rutiin ja vastastikune ahistamine-ruineerimine kuidagi välja kannatada.

Kas ma tõepoolest selleks elangi või?!

Ihkaksin olla Sinu juures ja alustada puhtandiga. Senine elu on olnud mustand.

1. veebruaril 2004, kell 22.30
Tegelesin jälle kogu nädalavahetuse lastega. Ja momendil tunnen nende vastu... Ei, mitte armastust ega hoolivust vms., vaid VIHA. Nad ahistavad mind ja kohustavad millekski, milleks ma pole võimeline. Mus pole piisavalt vanemlikkust.

Viimastel päevadel on asi päris hull – pidev süütunne, viha, alaväärsus. Ei saa enam üldse millestki aru. Endiselt on päevakorral need kolm idiootlikku küsimust ja püüd nendele ausalt vastata. Kes ma olen? Kust ma tulen? Ja kuhu ma lähen?
Teisele suudan ehk midagi vastata. Ma arvasin, et olen luuletaja ja kõige tähtsam asi on kirjandus, raamat elab kauem kui inimene, keelt tuleb elus hoida jne. Nüüd? Mõni mööblitisler teeb tooli, laua või voodi, mis võib olla palju suurem väärtus kui minu depressiivsed värsid.
Lisaks veel isa-asi ja perekond, kus kasvasin. Isa on mind paljuski ette ära määranud, kuid mul peab olema võimalik elada teistsugust elu.
Aga esimene – kes ma (nüüd) olen? – ja kolmas – kuhu ma (ikkagi) lähen? – on võrdlemisi segased. Viimase juures saab aruraasukene ruttu otsa. Oleks mul mingigi nägemus tulevikust ja ideaalist... Et teaksin, mis suunas liikuda... Mul pole ja ma ei tea. Hakkasin joomase peaga käima Age juures, kellest nüüd tugevasti sõltun. Ja see siis ongi minu (abi)elu, perekond, saatus ja õnn?! Absurdne farss.

Minus pole (eriti) eetilisust – üks perekond on maha jäetud ja teisegagi on nirusti. Vahin lihtsalt lolli näoga pealt. Ja ootan. Mida? Ei tea. Ja graal on puruks kukkunud.
Kaunis masendavad nägemused. Aga ma tean, et ärapääs peab leiduma. Ja too teadmine on ometigi jõud. Sestap ei hakka joomisele, enesetapule või muule seesugusele keskenduma.
Minu trööst oled Sina. Kaeblen ja kurdan liiga palju. Kindel märk, et asjad ei saa ülemäära kehvasti olla. Kui elaks kuuse all ja poleks midagi süüa, tuleks tegutseda. Praegu võib veel haliseda: „Küll on paha, oleks nii, oleks naa.“

2. veebruaril 2004, kell 11.26
Nüüd puhuvad juba teised tuuled. Olen eetiline, tegelen lastega ja graal täitsa terve. Oh jumal! Oleks natukene stabiilsem, natuke rohkem keskel. Aga ikka ühest äärmusest teise.

2. veebruaril 2004, kell 23.30
Jälle masenduses tagasi. Kuid Sinu kirjad hoiavad vee peal.

Aeg pudeneb käest. Rong sõidab kohutava kiirusega, kurat teab kuhu. Olen vabatahtlikult peale istunud, kuid nüüd tahaks maha minna. Aga ei oska.

5. veebruaril 2004
Sõidan tunni aja pärast Pärnusse. Kahtlesin öö otsa. Olen seda sõitu pikalt plaaninud ja majandanud, muretsenud erinevad lapsehoidjad jne.
Poleks uskunud, et ma siin kõigile nii kuradi vajalik olen. Aga minul on siiber.
Mul on illusioon, et laekun nädala pärast valmis luulekoguga.

11. veebruaril 2004
Seis, millesse ma mehe, isa, inimese ja poeedina olen sattunud, on äärmiselt loogiline. Jumal (või kes?) on teinud filigraanse töö. Imestada pole midagi.

Pärnus sain enda kui luuletajaga siiski teatava kontakti. Ime küll, aga minus on luuletaja säsi. Kooselu Kaisaga oli eemaldumine sisemusest, säsi eiramine ja (eba)teadlik tapmine. Kuid too loom ei jää niisama lihtsalt vait.
Pole tarvis vallutada erilisi kõrgusi, on vaja olla lihtsalt mina ise, oma säsiga kooskõlas. Nii inimese kui kirjutajana. Enda ehitatud takistuste kiuste olen sinnapoole tasakesi teel.  Millega tegelen, võib olla saast ja isegi enesepettus (olgu peale!), aga – kurat võtaks! – tunnen end kummaliselt hästi. Ja see maksab mõndagi.

Elule ei ole andnud mõtet kolm sündinud last, vaid sündiv RAAMAT!

12. veebruaril 2004
Olen Kaisat mitmeid kordi unes tapnud, päris jõhkralt. Tegelikult sooviksin, et ta oleks minu vastu õrn ja armastav, ja eriti voodis. Ilmsi seda enam naljalt ei juhtu. Ja siis hakkan teda jälle unes tapma.

13. veebruaril 2004
Meenub üks neiuke või pruut või mis iganes 1991. aasta hilissügisest. Ester oli mu maha jätnud ja loomulikult olin hellake. Ja siis ta tuli. Tallinnast Tartusse. Minu pärast. Ta oli kõik need neli aastat, mil Estriga koos elasin, oodanud. (Alati ilmub trööstija. Sa tead teda. Kui Kivimäel ukse lukku keerasid ja mind välja ei lasknud, pidin minema just tema juurde Mustamäele.) Kõik oli ju tore, aga õige pea sain aru, et tal on minuga tõesti tõsised plaanid. Et võtab mu lihtsalt ja labaselt ära. (Nagu Age on praegu võtnud.) Hakkasin sõrgu vastu ajama. Oli niisugust jõudu.
Kui suvel-sügisel 1992 selgus, et mul on Tartus tekkinud Riina ja pärast veel Leen, ja üleüldse pole ma temast huvitatud, hakkasid Mustamäe pruudilt laekuma kaardid. Oi sa raisk! Lepitavad, anuvad, manipuleerivad, ja mis kõik veel. Ühe kaardi peal – kui asi oli tema jaoks juba lootusetu – ilutses must paks siga. Ilmselt pidin see olema mina.
Tagantjärele on kõik, eeskätt kaardid, kuratlikult (hale)koomiline.

Luuleline käsikiri – vaeslapse käsikivi! – seisab. Aga proosaline elu käib ja keeb. Kaisa teeb remonti, terve korter on üles küntud. Kuid väljas on juhuslikult viisteist kraadi külma! Hing käib suvekummikutega (!), raha ei ole, ja kui ongi, siis tapeediks, pahtliks ja laevärviks. Täitsa lõbus on näha, et mitte mina üksi ei ole haige.
Mul on Hingest ja Käsprist südamest kahju. Neil pole seal tolmu sees kusagil olla. Homme-ülehomme olen taas lastekarjas. Ja nõnda ta läheb. Ja siis tahan jälle ära, ära, ära... Kuhugi, kus poleks lapsi, kohustusi, isegi naisi mitte, oleks ainult puhas luule... Mille jaoks mul hetkel üldse aega pole. Ja isegi luulet poleks vaja.
Aga tänane luuletus on seesama kiri.

17. veebruaril 2004
Olen ikka paras kompleks. Agest hoian eemale. Esiteks muidugi karistan teda. Nagu tavaliselt naised karistavad mehi. Teiseks – mine kurat tea, äkki juhtub/sünnib  v e e l  midagi/kedagi. Ja kolmandaks – eks see „armastus“ hakka tasapisi otsa ka saama. Minul oma kiiksude otsas igav ei hakka.
Igasugu naljakad seigad tulevad meelde. Vananemise ja nostalgia märk. Seesama 1992, pesitsesin viimaseid kuid Karlovas. Ester oli pool aastat tagasi läinud, mina endiselt suht nukrake – ei kõlba kuhugi; vana, paks ja oinas.
Nädalavahetustel käis too Mustamäe pruut, kuid argipäevadel olin üksi. Aga maikuu ja Toome ja vein... Ja Riina! Oi, ma kartsin teda, kartsin hullupööra!
Ja ükskord voodis rääkisin talle oma hirmudest. Ta pidi end ribadeks naerma, ta ei saanud minu põdemistest üldse aru ja tegi mulle elegantselt, ning mis peamine, siiralt ja mõjuvalt selgeks, et mul pole – ei elus ega voodis – häda midagi. Ja tegelikult ju polnudki.
Olen talle siiani tänulik. Ta lõikas hästi mu ebaadekvaatsed mõtted läbi ja ma sain rohkem endaks.

19. veebruaril 2004
Varjuksin Su jalgade vahele, üleni, ja ei tuleks enam üldse välja.
Klassikaline alkohooliku mõte – et mind enam keegi kunagi ei näeks, kätte ei saaks ning ma ei peaks kellegagi midagi klaarima, hirmu ja süüd tundma.

25. veebruaril 2004
Täna lähen Moonaga Maarjamõisa narkoosiproovi ja homme varahommikul väänatakse tal puusad narkoosi all kaheks kuuks kipsi. Lõbu on laialt.
Kordan meelerahu palvet: „Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“
Järgmised 48 tundi tulevad... Jah, kurat teab millised?

27. veebruaril 2004
Ei ole ma kõrgepalgaline ja tore pereisa. Aga olen võimeline käima Hingega kaks korda nädalas ujumas ja suudan tööpäevade hommikuti Moonat hoida. Hea seegi, järelikult ma päris tühi null ei ole.

Ma ei saa eitada, et õppisin tsipake Tartu Riiklikus Ülikoolis ühel ajal paljude tänaste prominendikestega, mõnega isegi ühel kursusel, kuid ma ei tunneta nendega erilist (põlvkondlikku) sidet. Kui kuuluksin siia ühiskonda, ehk siis. Aga ma ei kuulu kuhugi, olen täiesti üksi – kaotaja, luuser, autsaider.

Tunnistan end võidetuks. Aga allaandmine ei pane mind suitsiidi sooritama vms, vaid annab mulle jõudu. Pole minust eriti millekski asja, pole ma kellegi lootusi õigustanud, aga ma olen olemas. Just säärasena nagu parajasti olen.
Vaatamata väsitavale endas kaevamisele tuleb lagedale vajalik, võib-olla ebameeldiv, kuid väärt(uslik) teave.

1. märtsil 2004
Olen kirjutanud ühest ja samast. Ikka naistest, ikka armastusest.
Kuna vanad tekstid vedelevad pidevalt jalus, siis on mul naistest, kellele olen luuletusi pühendanud, päris hea ülevaade. Koos Sinuga sain kokku tosin kaunitari. Ja ma pole kindel, et olen suutnud kõik välja kaevata. Olen vägev mees küll! Kas pole? Ihukarvad tõusevad püsti. Kas see olen tõesti mina?! Kust ma tulen? Ja kuhu lähen?

Alkohoolikute täiskasvanud laste (ATL) probleeminimekiri sõnastab neljateistkümne punktiga alkohoolses keskkonnas kasvanud inimeste ühised loomuomadused. Võtame viienda punkti: „Meist said alkohoolikud või me abiellusime alkohoolikuga, või mõlemat korraga. Kui see ei õnnestunud, siis leidsime endale mõne muu sundkäituja, nagu näiteks töönarkomaani, et rahuldada oma haiglast vajadust olla hüljatud.“ 

Paljud minu pühendusluuletused (need kaksteist võrratut naist!) on viienda punkti täpne järgimine ja illustratsioon. Eranditult kõik nad on mind hüljanud. Ja kuidas ma olen seda üle elanud! 1985. aastal hakkas pihta. Edasi tulid Sina ja kõik teised. Ja kogu aeg sama lugu – kallis pruut, armas mõrsja, keda ma nii väga armastan, ta jätab mu maha.
Ääretult sõge oleks süüdistada naisi. Mina ise olen hülgamise esile kutsunud.

Stiilinäide ka.

*
Taas astun teele, mis on tuisand lumme.
Vaid harvad koerakäpad siia jätnud jälgi.
Neid mööda kaua kõigun külma koduni.

Su juurest viimast korda tuleb tulla.
Viin põues. Sigar suus. Nii valmistuda surmaks.
Su niudeist igaveseks ilmaolekuks.

Veel sutsuke ATL-i probleeminimekirjast, kümnendast punktist: „Kardame mahajätmist ning teeme suhte säilitamiseks kõik, mis võimalik, et mitte kogeda valusaid tundeid.“
Väike paradoks – haiglane vajadus hüljatuse järele, samas kardan mahajätmist, et mitte haiget saada. Age olen (täiesti alateadlikult) hästi valinud. Tal on mind tõepoolest raske maha jätta.

3. märtsil 2004
Lendan madalalt, aga see-eest kaunikesti kindlalt.
Hea kirjandus võib tekitada imetabaseid seoseid, kummastavaid samastumisi. Loen Ken Kesey romaani „Lendas üle käopesa“. Jah, olen hullumaja seinte vahele vangistatud ja hirmu täis pealik Bromden. Ja kes peaks olema McMurphy, kes mind vabastab, kes annab tagasi mulle mu suuruse? Sina!

Moona on puusakipsi täis kakanud. Roogin puhtaks.

8. märtsil 2004
Ilusat naistepäeva õhtut! Mul seostub see alati miskipärast Clara Zetkini, Nadežda Krupskaja ja revolutsiooniga...

11. märtsil 2004
Sõidan kohe jälle Pärnusse. Tahan rahu ja vaikust. Mul on kuri kahtlus, et varsti ma sinna ka jään... Mul on nii Agest ja Moonast kui ka Kaisast, Hingest ja Käsprist absoluutselt siiber. Pean ennast vägisi tagasi hoidma, et neid lõplikult tagumikku ei saadaks.

17. märtsil 2004
Alkohol teeb ikka kurvaks. Ja kurbus ajab jooma. Mul aitas kärakas jube hästi kurb olla. Järjest kurvemaks läks. Lõpus oli nii kurb, et anna otsad. Rotid lendasid pea ümber.

[---]


Katkendid ilmunud:  

1) http://www.looming.ee/2013/02/kainenemine-rebendeid-kirjadest-kaks-katkendit-romaanist/

„Looming“ nr. 1, 2013, lk. 20–27;

2) „Eesti Naine“ juuli, 2009, lk. 57–58.