Gunnar Aarma 8. (valvekoerte surnuks ehmatamine)

Gunnar Aarma:

Kui metslooma ei õnnestu üle kavaldada, siis tuleb kasutada muid inimese kõrgemast intellektist johtuvaid oskusi ja võimeid. Näiteks ehmatamist. [---]

Järgmistel aastatel vanglates ja laagrites viibides oli minu ülesanne valvekoerte surnuks ehmatamine. Meile aeti tihti koerad kallale. KGB-l oli oma koertekasvandus, iga õpetatud looma hinnaks loeti keskmiselt 1500 rubla. Algul püüdsime neid poltidega rivist välja viia. Peaaegu kõikidel vangidel oli tööle minnes käise sees roomikute raudne kinnituspolt, neid vedeles igal pool, kus traktoritega vähegi pistmist oli. Kui valvekoer tuleb kallale, sirutab ta enne kallale kargamist esikäpad välja, hindab olukorda ja alles siis hüppab. Nii kui koer käpad välja sirutab, pidi lööma käpaluu puruks. See nõudis aga suurt osavust ja tihti said mehed pureda. Siis läksin ehmatamise peale üle ja see oli 100%-lise tulemusega. Minu hinge peal on 42 koera. Loomast, keda on korra ehmatatud, ei saa enam kunagi valvekoera. Ta võib ellu jääda, aga tal on kõht kogu aeg lahti. Ta ei lähe enam kellelegi kallale, ei täida käske, ega kuuletu üldse.
Ka inimest saab tegelikult surnuks ehmatada, kui ehmatuse kraad vastavale kõrgusele tõsta.

Gunnar Aarma. „Elutarkused. I raamat” (2013), lk. 65–66.