Kuidas Jüri Kaldmaa tekst Lembit Kurvitsa nime all ilmus

(Kirjanduslooline kaasus. 1990. aastal ilmumata jäänud poeemist „Rutt, Andre, Mikk – 88“)


1.

1988. aasta sügisel kavatses Lembit Kurvits – ta oli siis 34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja, 22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane nähvits).

Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval Tartust väikelinna ja tagasi. Mikule andsin hääle mina, Kurvitsa luuletajahakatisest sõber. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Kurvits minult ja oma tollaselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi, [---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi. Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“.

Kirjutasin Kurvitsa poolt etteantud teemade põhjal kuusteist mustandit, millest Kurvits tegi puhtandid. Kõik minu kuusteist teksti jõudsid Kurvitsa parandustega poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ koosseisu. (Ligi poole teosest hõlmab minu loodu.) Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).

Käsikiri valmis ja pidi 1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat) ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).

Raamat siiski trükivalgust ei näinud.


2.

„Loomingu bibliograafia 1985–1997“ (lk. 59) väidab, et debüteerisin „Loomingus“ kolme luuletusega 1991. aastal (nr. 10, lk. 1365–1366). Tegelikult ilmus minu looming „Loomingus“ juba 1990. aastal (nr. 4, lk. 490), kuid Lembit Kurvitsa nime all. Tema luuletsükli „Lomp“ IX osa („Meid sunnitakse põgenema...“) lähtub minu kirjutatust.

Siinkohal olgu näidatud minu mustandi muutumine-muundumine Kurvitsa puhtandiks. Tegemist on poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ jaoks arendatud teemade number 14 ja 16 sulamiga.
(Nr. 14 – „Teekond läbi alevi kohalikku vaksalisse, kus individuaalmajadest kolmikut vahitakse, koeri hassetatakse...“ Nr. 16 – „Õhtune Tartu, kuum põuavirvendus, väsimus päevast ja aastast. Nagu oleks aasta lõppenud juulikuus“.)

Esiteks – katkendid minu originaalidest, mis on jäetud niiviisi, nagu need 25 aastat tagasi visandasin.

+++
Me peame põgenema omal kodumaal, omal kodusel maal. Ja kuhu –
oma kodumaale, oma kodusele maale, kes meid sunnib, kes ajab
takka. Need on ju OMAD inimesed, eestlased, mitte tsaarivalitsus,
mille eest pagesid Tuglas või Suits.

        Kurb ja masendav. Alandav ja ahistav.
        Maa (nii inimesed, paigad, mõtteviis – provints)
        sülitab meid linna rüppe tagasi.
        Mõjusime siinses asulas nagu kuningakoja narrid, keda
        teatava piirini vaadatakse naerust lõkendades [---]
        Olime siin võõrad ja siinsed asukad on meile veelgi
        võõramad. See provints on imelik impeerium, nii-öelda
        riik riigis, kus vaimsetel ja hingelistel väärtustel
        pole mingit kaalu.

[---]
LINN hingab raskelt nagu vaaruv tiine metsloom, läbi õhu rändab
salkkond sääski, meie suitsupahvakute peale tõmbuvad nad eemale
– siit mekkida ei saa.        Emajõe vesi seisab nagu oleks ta tiik
või pisikene kinnikasvanud järv, ei ühtegi virvendust.
Ainult veepinnale liibuvad seebimullid annavad märku, et vana
psühhoneuroloogia haigla juures plaažil pesevad vennasrahvuse
esindajad Saksa Demokraatlikust Vabariigist ostetud šampooniga
pead.

Ja teiseks – Kurvitsa töötlus eelnevast, mis ilmus „Lombi“ IX osana „Loomingus“ (nr. 4, 1990, lk. 490).

+++
Meid sunnitakse põgenema
oma kodumaalt
ja kuhu
kes ajab meid takka
need on ju omad inimesed
mitte tsaarivalitsus
mille eest pagesid Tuglas või Suits
kurb ja masendav
alandav ja ahistav
mõjusime siinseis paigus nagu kuningakoja narrid
see on imelik impeerium
kus rahvuslikel väärtustel
pole mingit kaalu
linn hingab raskelt nagu vaaruv tiine metsloom
ja Ülemiste veele kerkivad seebimullid
seal pesevad
vennasrahva esindajad
Saksa Demokraatlikust Vabariigist
pärit šampooniga pead

Nende kahe vahele mahub veel Kurvitsa tõlgendus poeemis „Rutt, Andre, Mikk – 88“, mis kattub suurel määral minu algversiooniga. Nagu näha, „Loomingus“ ilmunud värssides on vahetunud veekogu.

Seega – luuletusel „Meid sunnitakse põgenema...“ on kaks autorit, minu mustandita poleks Kurvitsa puhtandit.

Nüüd – ligi veerand sajandit hiljem – on killuke kirjanduslugu täpsemalt jäädvustatud.


2014