Jäme piht

 1.

Ma sain teada, kes ma olen. Roojane pätt.
„Arsti ei vaja terved, vaid haiged. Ent minge ja õppige, mis see on: Ma tahan halastust ja mitte ohvrit. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” (Matteuse 9:12–13.)


2.

Minu kirjanduslugu
(Killukesi konspektist)

2021. aastal ilmus Eestis üle saja algupärase proosaraamatu (neist 90 romaani) ja teine sama palju luulekogude esmatrükke.
Run Forrest, run!

*
Nägin kunagi Ervin Õ-d Kuku klubis. See pidi olema veel eelmisel sajandil. Suurvaim oli maani täis ja oksendas korraliku läraka lauale, kus ootasid toidud ja joogid. Ervin Õ. lauakaaslane vaimutses: „See on geeniuse sisemaailm.”
Tänan Sind, Jeesus, et Sa oled mind Ervin Õ. ja mitmete teiste geeniuste sisemaailmadest säästnud.

*
Ega ma Ave A-st suurt tea, üksnes, et tal on midagi jalgadega. 1986 (või isegi 1985) vahtisin teda alt üles, suu lahti. „Selline siis ongi poetess!” Istusime Pärnus Ülejõel kohvikus ja jõime veinilaket. 20 aastat hiljem võin rahulikult ja ülbitsemata öelda, et Ave A. on, vabandust, täiesti mõttetu mutt, vulgaarne naisterahvas. Joodik ja liiderdaja. Loomulikult olin ise samasugune, veel seitse korda hullem ja mind ootab õudne lõpp.
Tolle killu – „joodik ja liiderdaja” – pani Gunnar Aarma, kes ei solvanud iialgi kedagi, Hemingway kohta. Nad olid koos Hispaania kodusõjas. Mitte „kuulus kirjanik ja Nobeli laureaat”, vaid just „joodik ja liiderdaja”.^[1] Eks see pisut üllatas. Aga on ju tõsi. Nii Hemingway kui ka Ave A. puhul. Ja oli ka minu puhul. Kuid enam mitte.

(2006)

*
Vaino Vahing kirjutas järelehüüdes Mati Undile: „Viimasel ajal elas ta nõnda: hommikul hakkas kohe jooma. Siis läks proovi. [---] Alkohol aitas tal elus püsida. [---] Keegi ei teadnud seda, et ta oli oma joomise läbi samal ajal surmale määratud. Maks oli tal juba ammu läbi, maksa polnud tal ollagi. [---] Lõpuks ütlesid tal neerud ka üles ja oligi kõik.”^[2]

Mina mõistagi vaimuhiiglaste tasemeni ei küüni, kuid teadsin üsna hästi, et kui ma joomist ei lõpeta, siis jõuan kärmelt Uulu kalmistule isa kõrvale.

*
Krossi ja Traadi lahkumise järel räägiti „korvamatust kaotusest”. Kross oli surres 87, Traat 85. Kas nad oleksid pidanud viiesaja-aastaseks elama? Kas te jäite millestki ilma?

*
Johnny B. oli aus inimene. Ta suutis oma treipingi õigel ajal välja lülitada. Tehke järele.
Isotamm (2012): „Hale on vaadata vanu sõpru ja kolleege, kes ikka püüavad veel midagi teha. See on vana rasv ja ei maksa mitte kui midagi, uut sõna ei ole kellelgi öelda.”^[3]

*
Nüüdsel ajal peab kirjanik olema libe ja santiv tola. Teisiti enam ei saa. Mardistumise viimane staadium, metastaasidega.

*
Nimetage mulle üks elav Eesti kirjanik, kellel looming ülistab Jeesust...
(Kandev paus.)
Kas viimne kohtupäev jääb tulemata?

*
Viimase 25 aasta Eesti kirjanduse kõige olulisemad raamatud on ilmutanud Jaan Tooming. Lugege seda lauset kohe kolm korda. Kas te olete neid raamatuid näinud? Kas te olete neid lugenud? Te ei ole.

Jaan: „Ilma Jeesuseta on maailm kõle paik, kus on vaid söömine, joomine, roojamine ja magamine. Ilma Jeesuseta on maailm paik, kus on vaid viljatu seemendamine ja võitlus, võitlus olemasolu ja oma koha eest, väljapaistva koha eest maailma sõnnikuhunnikul. Me pääsemine on sõnnikuhunnikult maharonimises.”^[4]

Kas te saate sellest aru?
Te ei saa.
Sest kui te saaksite, te lõpetaksite oma jama ja järgiksite Jeesust.
Aga oma jama on n i i armas. Parem kui Jeesus.

*
Olen lugenud ü h t e ilukirjanduslikku teost, millel on ka mõte. See on kirjutatud jidiši keeles (esmakordselt ilmus 1973 ajalehes The Jewish Daily Forward) ja selle tõlkis auväärt Kalle Kasemaa. See on Isaac Bashevis Singeri „Patukahetseja”.
Singer: „Automaatselt ostsin ma ajalehe ja kui ma seda lehitsesin, leidsin ma sellest kõike, mille eest ma tahtsin põgeneda: sõdu, revolutsiooni ülistamist, tapmisi, vägistamisi, poliitikute küünilisi lubadusi, valelikke juhtkirju, vasikavaimustust tühiste ja tobedate raamatute kohta ning idiootlike näidendite ja filmide üle. See ajaleht kubises kõikvõimalikust ebajumalateenistusest ning igal hommikul sülgas järjekordselt tõele näkku.”^[5] (Minu paksendus – J. K.)

Õppisin tervelt ühe semestri seltsimees Lauristini käe all sotsialistlikku žurnalistikat. Sellest piisas.

*
Luuletajad, kes mind kahekümneselt vaimustasid (Üdi-Viiding, Runnel jmt.), viisin viiekümneselt konteinerisse, millel seisab silt „Paber ja papp”. Nüüd on laual Albert Ruutsoo.

Raamatutest III

Mu ärapöörduv pilk ei ole tänamatus;
te kaudu terendus mu ees maailmakatus,

all varjus armastus ja meeleheit ja vaprus
ning hiilgavate mõtteehitiste haprus...

Miks kurta haihtuvinimlikke särapärgi?
Eks leita vahel tarudeski tühje kärgi!

Nii väldin vaid te prohvetlikku sõnamaagi,
ei enam oota, mida anda te ei saagi.

Mu teel te vaid kui peatused ja vahejaamad.
Mu ees on avatult nüüd Raamatute Raamat.^[6]


3.

*
Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika tõestab, et Jumal on olemas.
Seega – Jumala Riik on maa peal.
„Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!” (Matteuse 20:16.)
Pärt on Jumala väljavalitu, Jumala ime ja kingitus inimkonnale.

*
Ülejäänud Eesti kultuur, eriti moodne kirjandus, on Pärdi kõrval tibatilluke, kuid väga ülbe ja surmani haige sitasitikas.

*
Pärdi tintinnabuli-muusikas pole mitte ühtegi, toonitan – m i t t e ü h t e g i eestikeelset luuleteksti. Emakeelt on helilooja kasutanud vist ainult kahel korral, teostes „Eesti hällilaul. Kuss-kuss, kallike” (2002) ja „Ja ma kuulsin hääle...” (2017), mille tekst pärineb Johannese Ilmutusraamatust (14. peatüki 13. salm) ja mis on pühendatud Konrad Veemile.
Ent 1990 ilmunud „Eesti muusika biograafilisest leksikonist” leiame märksõna „Pärt, Arvo” (autor Avo Hirvesoo) alt kooriteose „Su üle Jumal valvaku” (1984; kui autor oli sunnitud maapaos), kuid see on tõenäoliselt ainult helilooja valduses. 2007–2008 avaldatud leksikoni täiendatud trükis seda enam mainitud ei ole. Ei ole ka Arvo Pärdi Keskuse kodulehel komponisti teoste nimekirjas.
Kas see kahele koorile, orelile ja keelpillidele kirjutatud heliteos, mille pealkiri pärineb teadagi kust, on ikka olemas? Ja kui on... Siis millal me seda kuuleme?

*
Rahu leiab 16. sajandist. Ma elan seal.
Päevad läbi Giovanni Pierluigi da Palestrina, Orlando di Lasso, Dominique Phinot, Robert White, Thomas Tallis, Cristóbal de Morales, Tomás Luis de Victoria, Nicolas Gombert ja mitmed teised.
Jumala ülistuseks kirjutatud muusika. Milline rikkus, puhtus ja ilu!
Pange Orlando di Lasso „Media vita in morte sumus” mängima ja kohtume aastas 1573.

*
Rokk on sea söök.
Tundub, et sigudik ma enam ei ole.
Ei mingeid rollinguid, tsepeliine ega muud röökimist.

*
Enamik kuulsaid ja rikkaid on õnnetud: alkohoolikud, narkomaanid, perverdid... Ja pahatihti surevad noorelt.
See nimekiri tuleks väga pikk. Nimetan siinkohal ainult Björn Ulvaeust, kes on ilmselt Rootsi Kuningriigi üks jõukamaid persoone, ometigi alkohoolik. Aga vaadake 88-aastast Pärti. Säärase kuulsuse ja raha koorma kannab end seapeediks joomata välja ainult sügavalt usklik ja alandlik inimene.


4.

„Ja siis rääkis taevasse võetud Jeesus rahvahulgale:

„Ja teie saage katoliiklasteks, õigeusklikeks, luterlasteks, metodistideks, baptistideks, adventistideks, nelipühilasteks, elusõnalasteks, ja olge omavahel riius. Ja vahel pange korraks kinžallid tuppe, naeratage teineteisele ja pidage ka mõni oikumeeniline jumalateenistus.”

Ja nõnda sündiski.”

(Markuse 17:1–3.)

*
Jeesus ja kirik on erinevad asjad. Väga erinevad. Vastandid.

*
Nelipühi pastor keelas mul koguduse ülistusansamblis kitarri mängimise ära. Järgmisel pühapäeval uuris kirikuõpetaja teistelt koguduseliikmetelt kaastundlikult, et huvitav... miks mind ei ole...

*
Kuidas saab inimene olla katoliiklane, kui abieluõigusest ilma jäetud „preester” pilastab inimese lapsi?

*
Räägin 19-aastasele tütarlapsele, et elu mõte on astuda kristlikku abiellu, sünnitada lapsi – nii palju, kui Jumal annab –, olla mehele ustav ja hea kaaslane. Olla naine, kelle elu sisu on Jeesus, abikaasa ja lapsed.

Neidis naerab selle peale laginal.

*
Ometi ma kohtusin temaga. Tahtnuksin põlvitada ja suudelda maad tema jalge all.

Ta ei käi teatris, ta ei külasta ööklubi, ta ei tarvita alkoholi, ta ei suitseta, ta ei räägi eneseteostusest ja karjäärist, tal ei ole armukest, ta ei kasuta kosmeetikat, ta ei ole selle maailma malli järgi seksikas, ta ei jälgi päevauudiseid, ta ei postita Facebooki enda saavutusi ja Instagrami fotosid oma tagumikust.

Tal on 11 last. Tema silmadest vaatab vastu Jeesus.

*
Ainukene ilmalik inimene, kellega ma järjepidevamalt suhtlen, on „Selveri” kassapidaja. Soovin talle Jeesuse rahu. Pontsakas neiukene naeratab mulle ebalevalt.

*
Preester ei salli mind,
sest mul on jäme piht.
Ta tahtis peent.

Keegi ei ihka naist,
kellel on jäme piht.
Kõik tahvad peent.

*
„Mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus.” (Luuka 16:15.)
Ma ei tulnud ilmalikus maailmas toime.
Ma ei saanudki toime tulla.
Sest ilmalik maailm on kuradi looming.
Aga mina olen Jumala laps.

*
Mulle istub elu metsa sees, algristikoguduses.
Oluline on Jeesus, kõik muu on teisejärguline.
Käime Viljandi turul inimeste eest palvetamas.
Usule tulevad kodutud ja asotsiaalid.
Ja mitte äri-, poliitika- ja ammugi mitte kultuuriinimesed.

*
Tänan Sind, Jeesus, et Sa vabastad mind mõttetust elust; tarbetust, kasutust ja kahjulikust kultuurist. Ilmalik kultuur on takistus Jumalaga suhtlemisel, veelgi enam – on kuradi loodud vangla, mis ei lase Jeesuseni jõuda.
Või on lasteaed või invaliidide kodu. Kummas teie ringi tatsate?

„Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!” (Johannese 15:5.)
Just selle pärast on tühja ja mõttetut jampsi nii palju. Näiteks traditsiooniline teater, mis üldjuhul rajaneb konfliktil, kaob Kristuse tulles üldse ära. No mida te jaurate?! Ent sellel ei saa ju ometi sündida lasta.

*
Taamal terendab ebajumala kummardamise tempel „Ugala”. Ööl vastu 2. novembrit 1992. aastal, „Surnud liblikate tantsu” esietenduse peol, roomasin ma – pilt taskus – mööda „Ugala” pikki koridore ja otsisin Jumalat.
Ma roomasin 30 aastat... Ja ma leidsin Ta.


5.

Isadepäev
(Ilukirjandus)

Konutan ihuüksi üüripugerikus. Palavik on tõusnud 39,5-ni. Päris hea soe on juba. Enne oli küll nõnda külm, et kolm tekki, kuid hambad plagisesid sellegipoolest.

Mu viis last, laste elegantne ema ja laste suursugune võõras- või kasuisa (kumb sõna teile parajasti paremini sobib? kasu-, eks?) on läinud peenele lõunasöögile nooblisse restorani. Järsku heliseb MINU telefon (oo, võõras number!) ja NEID teenindanud kelner lausub mulle kolm sõna: „Mees, kanna üle...” Selgub, et neil ei tule seitsme peale piduliku söömaaja raha kokku. Ega mina kooner ei ole. Laste jaoks pole mul millestki kahju. See viis sotti siia-sinna. Sisenen netipanka...

Paotan silmad. Loomulikult ärkan oma majas ja turvalises abieluvoodis. Mu naine ja laste ema küpsetab pannkooke. Milline õnnis lõhn! Minu viis last kogunevad voodipäitsisse ja laulavad mu üles: „Head lapsed, need kasvavad isata...” Me istume lauda, ja mu naine kostitab meid fantastiliste pannkookide, maasikamoosi ja oma lüpsisooja rinnapiimaga.
Pärast sööki toome lagedale ai-bljäädid ja mai-gaadid, krutifonid ja tutifonid. Ja soovime teineteisele viisakalt ja vaikselt sisestades-postitades ilusat isadepäeva. Kvaliteetaeg siiski. Mõistagi esindame meie traditsioonilisi pereväärtusi. Ega me eriti ei räägi. Mis sa tühja ikka mölised?!
Õue me ei lähe. Tule, rõivas, appi! Tutifon saab ju niiskeks või suisa märjaks. Ja siis võib vabalt kööga olla.
Ja need kaks isa (või oli neid meedia andmetel koguni vist isegi kolm), kes tänasel päeval oma lastega kokku ei saa või neid ei lasta, on lihtsalt tropid. Jah, just. Tropid. Hämarusse jäägu otsima nad köit, mis nende piinad igaveseks lõpetaks.

Isadepäev on harras ja oluline püha meie imetoredas ja ühtehoidvas peres.
Kurat! Üks poistest on siiski välja pääsenud. Ta naaseb tuppa ning ulatab mulle nööri, sihukese tugeva ja paraja pikkusega...

(Tartus, Tähe tänaval, novembris 2014)

*
„Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” (Joosua 24:15.)
Kus see pere on?! Ma jõin selle maha. Sest ma ei suutnud rahuldada täitmatu emase vajadusi.

*
Tüdrukud, mul on teile geniaalne äriidee! Ma ei mõelnud seda ise välja, Elu tegi.
Abielluge Mehega Number Üks. Sünnitage talle tütar. Paari aasta pärast nikerdage Mehe Number Üks selja taga Mehega Number Kaks poisslaps ja kirjutage pojuke Mehe Number Üks nimele. Veel paari aasta pärast lahutage Mehest Number Üks ja abielluge Mehega Number Kolm. Nüüd on teil võimalik raha välja pumbata kolmelt mehelt.

Just säärase meeliülendava ja valgusküllase kogemuse pakkus mulle Unelmate Nümf. Ja mina kehastasin selles traagilises farsis Meest Number Üks. Pere on väike, aga suur s(k)andaal. Ent see asi tuli välja, see Mehega Number Kaks sigitatud sohipoeg. Unelmate Nümf algatas Mehe Number Ühe vastu kohtuprotsessi, et veelgi rohkem raha saada. Senine ei olnud piisav. Unelmate Nümfi igapäevane leib oli (kriiskavalt): „Miks nii väheeee?!”
Eesti õilsa õigusriigi seadused andsid õiguse Unelmate Nümfile. Mitte üht senti Mees Number Üks tagasi ei saanud. 15 aastat võõrale lapsele elatusraha. Olin helde annetaja. Minu ema samuti. Näiteks Austria Vabariik maksab tagasi. Seal nii lõdvalt litsi lüüa ei saa.
Aga Jumal nägi. Ja saatis Unelmate Nümfile abi. Tema kolmas laps Mehega Number Kolm sündis puudega.

*
Käsmus, +27 kraadi varjus.
Viskasin aias tekile kõhuli.
Nagu praepannil.
Pilk langes surnud vihmaussile.
See nägi välja nagu krakovi vorsti rõngas,
millel kallal näkitsesid isuga kolm hiigelsuurt kuklast.
Ja korraga meenusid mulle
mu ema,
mu vanema tütre ema
ja
mu noorema tütre ema...

*
Armusin kirikus.
Pruut lõi mulle vasaku
ja kindluse mõttes
ka parema tissiga
pähe.

Oli see vast nõid!
Kõik temakese probleemid
põhjustasin
mina.

*
4. sajandil elanud Palladas virutas:
„Sappi on täis iga naine
ja hea on ta vaid kahel viisil:
esmalt voodis ja veel,
kui lamab mulla all ta.”

See on Prosper Mérimée „Carmeni” moto.^[7] Pärast ligi 40 aastat kestnud piinarikkaid eksirännakuid olen sunnitud alla kirjutama.
Kõige maade ja aegade misogüünid, ühinege!

*
Üksi on hea elada. Võin oma sokid panna padja alla, raamaturiiulisse või külmkappi. Keegi ei vingu: „Miks nii?! Miks naa?! Mul pole midagi selga panna! Millal me soojamaa reisile läheme?! Lapsevankril tuli ratas alt ära! Kuid sinust ei ole ju parandajat! Ma kaotasin kõrvarõnga ära! Mu lõhnaõli on otsas! Ma pean juuksurisse minema! Sa ei tee minust enam üldse välja! Sa pole mind kunagi armastanud! Raha on ka nii vähe! Ja bla-bla-blaaaaaaaaaaaaaaaa...” (Kestab viimsepäeva laupäevani.)

Õnneks on see kõik nüüd möödas.

*
Ma ei ole mees.
Ma ei tea midagi autodest; ehitusest ja remondist; jalgpallist ja õllest... Nüüd enam ka naistest ja seksist mitte. Mind huvitab hoopis üks teine asi.
„Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” (Johannese 6:68–69.)

*
Aga tutid kõhistavad ikkagi maja ümber...
Ja till tärkab...
Issand, halasta!


6.

Lahkumisavaldus eestlaste erakonnale
(Ametlik dokument)

Ilmalik Betti Alver ja vaimulik Albert Ruutsoo ei olnud eestlased. Sest eestlane on jälk elajas, rõve elukas ja ropp loom.
Ta nikub – mis kõlab nagu situb –, nussib, kepib, koinib, kargab, kargutab, trukib, põrutab, paugutab, paneb, rautab, rammib, tõmbab läbi, keerab taha, paneb taha, väänab taha, väänab peeru vahele, annab tuti vahele, vannitab oda, tühjendab vart...
Veidi paremal juhul teeb tonksu, teeb tihi, teeb krõpsu, suksutab, pumpab, püherdab, ameleb, aeleb... Ent labatseb kindlapeale.
Kui eriti hästi läheb, siis ehk ka seksib, armatseb, magatab või magab. Äiu-äiu! Kussu-kussu!
Jäävad veel matemaatiline ühtima ja kõrgpoeetiline lembima. Aga kes neid kasutab? Harimatus rohkemat ei võimalda. Keel ka ei luba. Aga kesse keele tegi?
Ja ongi kogu armastus. Aga olla on ikkagi uhke ja hää!
Nikkuge ja sittuge rõõmsalt edasi. Hollarii!
Vabandage, kuid mina selles projektis ei osale.

Mitte lugupidavalt
Jüri Kaldmaa

(Digiallkirjastatud Tartus, 3. oktoobril 2022)

*
Minu 1928. aastal sündinud isa ütles selle tegevuse kohta nikitsema.
Võib-olla rääkisid nii 17-aastased Rakvere koolipoisid enne kinnipanekut 1945...
Või ehk Eesti poliitvangid sundasumisel Kolõmal viiekümnendate keskel?
Või hoopis vabad poissmehed Pärnus kuuekümnendate alguses?

*
Mitte igaühele

Mitte igaühele õnneks ei antud
selgesti näha,
mitte kõigile õnneks ei antud
selgesti kuulda,

armastada palavalt
isamaad,
kannatada temaga.

Jätan teid aupaklikult siia soid kuivendama ja kündma, piinlema ja soiguma. Mina rohkem ei soovi. Lendan jälle pooleks aastaks Mauritiusele, kus pole vaja isamaaga kannatada ja selle üle uhkust tunda.
Annetan Tammsaare viis köidet India ookeanile. Need võetakse tänuga vastu. Reformierakond jäi 9500 kilomeetri kaugusele. On soe ja hele ja mis peamine – inimesed usuvad Jumalasse. Nad on lahked, sõbralikud ja abivalmid. Mitte nagu siin.
Eesti on väga jube koht. Väga jube. Igas mõttes.

*
Minister = teenija, teener; alluv; abiline, abistaja...

*
Te arvate, et õnne toob järgmine valitsus.
Te olete üle 32 aasta niimoodi arvanud.
Seda ei ole juhtunud ega juhtu mitte kunagi.
Rahu annab ainult Jeesus. Mitte keegi teine. Mitte miski muu.
Mitte ükski ilmalik, maine ja muldne asi õnne ei too.
See on nüüd ära tõestatud.

*
Ma pole lugenud, vaadanud ega kuulanud mitte ühtegi uudist nn. Ukraina sõja kohta. Ja ma ei kavatse seda edaspidigi teha. Keeldun otsustavalt kõikvõimalikust solgist, mida ilmalik maailm tahab mulle igal hommikul krae vahele valada.


7.

Olen paljudest halvasti kirjutanud, vähe sellest, põhjendamatult ülbitsenud, sõimanud ja räusanud. Väga piinlik. Mul on kahju. Ma palun vabandust. Ja ma kahetsen. Olen oma vitsad saanud.

Ma palun vabandust emalt ja isalt.
Palun vabandust vennalt, kes suri 35-aastaselt viinasurma.
Palun vabandust vanema tütre emalt ja noorema tütre emalt.
Palun vabandust vanemalt tütrelt ja nooremalt tütrelt.
Palun vabandust noormehelt, keda ma pidasin 15 aastat oma pojaks.
Palun vabandust selle noormehe isalt, kes ronis mu naisele saabastega selga.
Palun vabandust sõbralt.
Palun vabandust eestlastelt.
Palun vabandust kirjanikelt.
Issand, halasta!

Ma kahetsen, et olin sõnakuulmatu poeg.
Kahetsen, et olin hoolimatu vend.
Kahetsen, et olin sitt mees.
Kahetsen, et olin halb isa.
Kahetsen, et olin kehv kaaslane.
Kahetsen, et olin vastik eestlane.
Kahetsen, et olin idioodist kirjanik.
Kahetsen, et olin joodik ja liiderdaja.
Ma kahetsen.
Ma kahetsen.
Kahetsen.

Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa.

Issand, halasta!

*
Olin ilmselt üheksa-aastane (1977), kui ma peotantsuringi minnes või pigem sealt tulles sattusin Pärnu teatri kõrval asuvasse Püha Suurkannataja Katariina kirikusse. Juhuseid ei ole.
Seal kiiskas ja sätendas. See oli müstiline. Mulle anti aimu, et Jeesus on olemas. Ostsin taskuraha eest pisikese risti ja ikooni. Vanemad muidugi pahandasid.

Jeesus ootas ja valvas mind ligi 45 aastat, kui mitte arvestada vastuolulist, kuid vajalikku luterluse perioodi 1996–2002, mis päädis deliiriumiga Raja tänaval. Selle kinkis mulle maagiline kooselu võluprintsessiga.
Tänaseks on mul õnnestunud üle 21 aasta järjest kaine olla. Kiitus Issandale!

*
„Ma ootasin Jehoovat suure
ootusega;
ta kummardus mu poole
ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles õuduse august
ja paksust porist
ning asetas mu jalad kaljule
ja kinnitas mu sammud!
Ta pani mu suhu uue laulu,
kiituslaulu meie Jumalale!
Paljud näevad seda ja hakkavad
kartma
ja lootma Jehoova peale!”
(Psalmid 40:2–4.)

Laulan usuõe Maie sõnadega G-duurist:
„Jeesus armastamast sind ei väsi,
sa vaid ulata tal käsi.”

*
Üksinda Käsmus.

On põhjust hommikul üles tõusta:

võin alasti lumele selili heita,
võin kuulata „Hortus Musicust”,
võin nautida Pärdi kellukesi,

saan küsida Jumalalt tarkust,
saan õppida Jumala Sõna,
saan põlvitada ja palvetada,
saan kahetseda patte,
saan parandada meelt,
saan paluda andeks.

Ei pea ilmalike inimestega suhtlema,
ei pea purjus inimestega suhtlema,
ei pea naistega suhtlema,
ei pea lastega suhtlema.

Ei pea tarbima massikultuuri.
Ei midagi ilmalikku.
Ei pea mitte midagi tegema.

Saan olla rahus.
See on õndsus.


8.

*
Mõnulen kahe hurmava hindutariga soojas ookeanivees. Ent Päästja elab ka teisel pool ekvaatorit ja kaitseb omasid.
Ta muudab mind suitsupääsukeseks, kes elab Eestis kõigest neli kuud aastast, viis kuud Aafrikas ja kolm kuud rändab. Hindu kaunitaridest saavad flamingod. Me tõuseme õhku. Nemad lendavad Šiva poole ja mina sööstan Jeesuse juurde.

Jumalaga!


2022/2023



------------
^[1] Vt. Heli Lehtsaar. Silmast silma: Gunnar Aarma. Rahva Hääl 21. august 1993, lk 9.
^[2] Vaino Vahing. Sa pole kunagi olnud võlts. Maaleht 25. august 2005, lk 23.
^[3] Jaan Isotamm. „Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid, sõnavõtte” (2015), lk 231.
^[4] Jaan Tooming. „Rist on kasvanud kõiksusest läbi” (1999), lk 23.
^[5] Isaac Bashevis Singer. „Saatan Gorais. Patukahetseja” (1995), lk 146.
^[6] Albert Ruutsoo. „Astangud” (1986), lk. 58 ja Albert Ruutsoo. „Tunniskirjad” (1998), lk. 62.
^[7] Prosper Mérimée. „Colomba. Carmen” (1990), lk 109. Esimeses trükis kõlab Palladase tekst tõlkija Jolanda Kulli seletustes – „naine on kui sapp, vaid kahel juhul on ta hea, voodis ja surres”. Vt. Prosper Mérimée. „Carmen” (1974), lk. 112. Vt. ka Jüri Kaldmaa. „Isa kasvab pojaks” (2009), lk. 146.



Esmailmumine.



Tagasiside: jkaldmaa@gmail.com

Kurjategija Kaja Ristmäe

AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI JUSTIITSMINISTER URMAS REINSALULE JA SISEMINISTER ANDRES ANVELDILE

Kirjeldan teile põgusalt oma kokkupuudet meie väidetava õigusriigiga.

KAJA RISTMÄE (2013. aastani kandis nime Kaja Loodla) pettis minult ja minu emalt 15 aasta vältel välja kümneid tuhandeid eurosid elatusraha „meie pojale“ Joonatan Ristmäele (aastatel 2001–2016 kandis nime Joonatan Kaldmaa).

Pettus tuli avalikuks kohtuprotsessi käigus, mille Kaja Ristmäe algatas minu vastu, et saada minult elatusraha Joonatan Ristmäele (Kaldmaale). Vaidlustasin isaduse ja DNA test tõestas, et ma EI OLE Joonatan Ristmäe (Kaldmaa) isa.

Vaatamata sellele mõistis Tartu Ringkonnakohus minult välja tagasiulatuvalt elatusraha Joonatan Ristmäele (Kaldmaale), kelle isa ma pole kunagi olnud, kuigi Kaja Ristmäe mind valelikult selleks tegi. Seadus näeb ette, et elatusraha maksmise kohustus lõppeb siis, kui isadus on tuvastatud. ENT MINUL KUI NÜÜDSEST MITTE-ISAL EI OLE ÕIGUST TAGASI NÕUDA JUBA MAKSTUD ELATIST.

Esitasin politseile avalduse, kuid kriminaalmenetlust ei alustatud, olgugi et Kaja Ristmäe poolt on tegemist kelmusega.

Karistusseadustikus seisab § 209 (kelmus), mille esimene lõige on sõnastatud järgmiselt: teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Kaja Ristmäe on kurjategija, kuigi pealtnäha – Juriidiliselt On Kõik Korrektne.

Eesti Vabariigi seadused, samuti kohtu- ja politseisüsteem annavad Kaja Ristmäe sugustele õiguse ja voli valetada ning tekitada vastaspoolele emotsionaalset ja materiaalset kahju.

Naine võib soetada lapse ühe mehega, lapse kaela määrida teisele mehele, samuti teiselt mehelt elatusraha välja petta. Kohus ja politsei ei pilguta silmagi. Ja naisel jääb õigust ülegi.

Vabandage, kuid säärase õigusriigiga pole mul midagi teha.

Urmas Reinsalu ja Andres Anvelt, kas te ei arva, et midagi peaks muutma? Või – las lohiseb edasi?

Isaac Bashevis Singeri "Patukahetseja"

Minu lavastust „Patukahetseja“ (esietendus 2. aprillil 2011) on nüüd võimalik (üle) vaadata.

http://www.itrotid.ee/article/isaac-bashevis-singeri-patukahetseja-lavastaja-j%C3%BCri-kaldmaa

PIGI

Poleks uskunud, et võin kunagi kolmekümne kuue aastaseks saada. Sain eile eluks tarviliku õnne paari lähema sõbra käest täiesti kätte. Õhtul käisin lastega tegelemas. Ja laste ema? Ta proovis pingsalt mitte välja teha, et mul on sünnipäev ja üritas jumala pärast mitte poolt lahket sõnagi lausuda. Äärmiselt koomiline. Ilmselt lootis, et teeb mulle kuidagi haiget või parandab enda meeleolu või... Aga ma ei ole enam nii nõrguke, et tema soovitud õnne vajaks. Minus tekib mõistmine – ta on solvunud ja kibestunud – ning isegi kaastunne.

Püüdsin – ja kuidas veel! – üheksa aastat tema heakskiitu pälvida. Ma ei pälvinud ega pälvi enam iialgi.

Ma ei ole elus kedagi eriti armastanud, pole lihtsalt osanud. Vajan väga kellegi lähedust, ent kui see on olemas, ei talu seda sugugi.

Olen kaunis jube frukt. Mul pole illusioone, et minus oleks midagi head, ilusat ja inimväärset, mingit armastust vms. Mu kaheksakuune plika on tund aega röökinud, olen ta peale tige. Elukaaslase peale olen ka tige. Pidi ta üldse sünnitama. Ja küll ma ükskord kätte maksan. Sihuke tore perekond. Mille kuradi pärast oli kahel naisel minuga lapsi vaja?! Poolearulised.

Alkoholi kahjulikkus ei ilmne niivõrd kehalisel, kui just vaimlisel, psüühilisel tasandil. Vahetasin joomise käigus endale aru andmata elukoha, naised, lapsed... Kurat võtaks! Tunnen end mõistuse ja tahteta olendina. Tõmblen kahe pere vahet ja olen laipväsinud.

Homme pean laste emaga rahaasju arutama. Ebameeldiv käik. Sättisin selle meelega nõnda, et lähen sealt otse... Oi, ma olen kaval.

Peaksin elukaaslasele ütlema, et meie kooselu on eksitus, vastastikune haige sõltuvus, näitlemine ning nonsenss, kuid ma ei suuda.

Ei saa enam pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. Mulle hakkab kaassõltuvuse värk vaikselt kohale tulema. Kas selleks pidi siis kaks aastat kaine olema, et lõpuks seegi jama avastada?!

Ma tõesti sõltun naisest. Ja seda on mul mehena üsna raske tunnistada.

Tihti, kui hakkan laste juurest ära tulema, võtab tütar mul kaela ümbert kinni ja ütleb: „Issi, ära mine ära. Jää täna siia. Me kõik nii väga igatseme sinu järele.“ Ja mina tunnen sama. Ükskord see mind tapab.

Juua oli mõnus. Kui saaks pidevalt purjus olla, jooksin edasi. Paraku vahepeal olid pohmakad ja lõpu(k)s oli üksnes pohmakas, mis oleks peaaegu tapnud.

Viimastel aastatel oli minu joomise põhiliseks põhjuseks hirm, kuid nagu selgus – ei hirm ega mure upu viina sisse, hoopis võtja upub.

Kui ma uuesti jooma hakkaksin... Ma parem ei mõtle. Ons hullumajja või surnuaeda kiiret?!

Taban ennast vahel üpris lahedatelt luuludelt. Kuidas ma vanima tütre pulmas tõstan šampusepokaali ja viskan – loomulikult koos šampusega – vastu seina. See juhtuks umbes seitsmeteistkümne aasta pärast ja mina oleks ligi kakskümmend aastat kaine olnud... Nojah, ainult et abielluv tütar on momendil viieaastane!

Olen kaine ainult täna ning Kõrgema Jõu armust ja abiga. Ole sa või viiskümmend aastat järjest kaine olnud, joomisest lahutab endiselt üks pits.

Olen naiste pärast krokodillipisaraid valanud ja minul oli vaja olla ohver ja märter, ennast haletseda, leinata jne. Kõige selle peale oli jube hea napsi võtta. Ja janu muudkui kasvas. Ohver peab jooma. Kas pole kaval skeem? Järjekordne kinnitus, et alkoholism on haigus ja ennekõike kahe kõrva vahel.

Viimasel ajal näen tihti B-d unes. Kaua võib?! Karjun jälle appi. Aga kust ja mil moel abi tuleb?

Loomulikult on ta üheksateistkümneaastane gümnaasiumi lõpetanu. Vajadus noore ja mõistva näitsiku järele jätkub. Kui näeksin unes pidevalt näiteks viinavõtmist, oleksin ammu jooma hakanud.

Olen olnud ontlik. Vastu eilset ööbisin Elvas, B-ga olin viks ja viisakas. Uus suhe luuakse siis, kui vana on läbi. Kui Elvast koju tulin, oleks elukaaslane mulle peaaegu kallale tulnud. Vähemalt inimene on kontaktis oma armukadedusega.

Kolm aastat järjest kaine oldud. Olen teinud hea alguse. Katsu mõnele joodikule öelda, et algus hakkab kolme aasta pealt...

Armukesi on mu ekskaasa mulle veel tagantjärelegi korduvalt ette heitnud. Tegelikult olengi selline. Et naine on kusagil eemal, kuid olemas (kasvatab last) ning muusa unustab kõrvarõnga padjale ja jätab mulle luuletuse. Või jätan mina talle. Küll ihkaks midagi säärast jälle kogeda. Aga näed – ei anta enam. Või ei anta veel... Ja küll ihkaks millestki säärasest igaveseks pääseda. Et ei teeks kellelegi haiget.

Truu olla oleks ju imekena ja ma vahel isegi soovin, kuid pole võimeline. Mõista on seda suhteliselt raske, kui mitte võimatu.

Kas olen seksi ja armastuse sõltuvusega samavõrd sügavale põhja vajunud kui alkoholismiga kolm aastat tagasi? Veel ikkagi ei usu. Kas tahan loobuda? Ilmselt ei ole suuteline. Olen tõepoolest võimeline magama iga emasega (vanuses viisteist kuni nelikümmend viis). Andke ainult kätte!

Hetkel ei piina niivõrd partnerite rohkus (truudus on juhuse puudus!), vaid rusuvad mõtted, mis keerlevad üksnes ühe asja ümber. Vahetaksin perekonna paugupealt armukeste vastu.

Ravi ma ei kujuta ette. Ma võin tunnistada, aga seda mootorit mina ei seiska. Kõikvõimalikest sõltuvustest naljalt ei kipu loobuma. Oma tahte varal ei ole enam võimalik loobuda. Ma ei ole näinud ühtegi alkohoolikut, kes viinast vabatahtlikult loobuks. Põhjus peab olema krahh, pankrot – elu ja surma küsimus.

Alkohol kindlasti võimendas, kuid ei põhjustanud truudusetust. Mul hakkasid jamad mitmete pruudikestega pihta kohe, umbes kaheksateistkümne aastaselt. Tol ajal oli minu alkoholi tarvitamise kogemus suhteliselt tagasihoidlik.

Edaspidi, ka kainetel perioodidel, tekkis mul igasugu romantilisi voodisuhteid. Armastuse- ja seksipiloot on võrdlemisi iseseisev, ega sõltu eriti alkoholist. Pealegi – olen juba kolm aastat järjest kaine olnud, painav himu armastuse ja seksi järele aga kestab.

Elukaaslasega koos elatud kolme aasta vältel olen maganud lisaks temale kõigest kahe naisega. Tohutu pingutuse vili, kuid samas ei tähenda see mitte midagi, haigus on olemas ja ootab vallandumise hetke.

Jooksin nagu viinapudelist vett – harjutaks ja teeks trenni – , oodates päeva, mil saab ka ehtsat viina juua. Viinaga mul sellist kinnismõtet ei ole, seksi ja armastusega aga küll. Õnn algab ja elu saabub, kui tuleb järjekordne tõeline kallim. Ja praegune mõistagi enam ei ole õige ja tõeline.

Tegutsemise eest hoiab mind miski tagasi, ennekõike hirm, mis tõkestab kooseluväliseid voodisuhteid päris hästi. Ent sama suur kui kartus, on tung seda siiski teha. Nõnda käib pidev võitlus hirmu ja tungi vahel.

Ma ju tean, et sellest tekiks palju jama, kuid nauding, mis kusagil eespool terendab, kindlasti ületaks jama ja ka hirmu.

Mulle on jube tähtis armastuse pool. Kõige vingem narkootikum on minna voodisse neidisega, kellesse olen armunud ja kes on ka minusse armunud. Seepärast pole ma ka prostituute külastanud, mu ambitsioonid on palju suuremad. Ma ei ihale üksnes vastaspoole keha, vaid tundeid ja romantikat.

Eneserahuldamise ees olen täiesti jõuetu. See haiguse tahk õitseb hästi, kuid tegevus on poolik ja hädine – osaleb kõigest keha (pealegi üks ja ainuke) ning ei ole partneri tundeid, hingamist, häält, lõhna... Hingeline ja kehaline rahuldamatus kestab ja kasvab, kuigi minu rahuldatust ei suuda hetkel tagada ilmselt ükski naine.

Hirm praeguse suhte ees, hirm üksilduse ees, hirm järgmise suhte ees, hirm nõiaringi ees... Endiseks jäämine toidab mu kaassõltuvust ja sundmõtteid, muutumisega (võimaliku iseseisvusega) kaasneb tõenäoliselt seksi ja armastuse sõltuvuse tõus.
Olen pigis. Ei suuda ära minna, ei suuda jääda. Ausalt öelda – väljakannatamatu. Terendab ka alkohol, ahastuses võib käsi kergelt napsiklaasi järele haarata. Ent Kõrgem Jõud on hoidnud, ehk hoiab veel.

Mul on Tallinnas vallaline nahakunstnikust sõbranna, kellega meil on kummaline suhe. Näeme harva, vahel magame, vahel mitte.
Pärast üht esinemist – need viivad mind alati stressi, ma ei maga ei enne ega pärast – tormasin sõbranna juurde ja PALUSIN, et ta minuga magaks. (Tung seksida on kümme korda hullem ja võimsam kui himu viina järele.) Nahakunstnik teab, et olen alkohoolik, kes soovib kaineks jääda. Ma ei manipuleerinud temaga – „kui sa minuga ei maga, siis hakkan jooma“ või midagi muud totakat ja lapsikut. Rääkisin talle ausalt, et viin, mida lõdvestuseks rüüpaksin, on tema keha. Ta halastas mulle. Uinusin tema kaisus ja kõik oli äärmiselt armas.

Ei saa korraga olla purjus ja kaine, kuid elukaaslase kõrvalt armukest pidada saaks. Kuigi pudel võib olla armukese jalgade vahel... Armukese pidamine eeldab valetamist, mis võib viia joomiseni. Aga tervenemiseks peaksin olema ju üksi ja kuival.

Hommikul istusin bussi. Sõita oli ligi kolm tundi. Rahvast oli vähe, viis-kuus inimest, nende hulgas rinnakas tots. Mul tekkis kohe kelmikas kujutelm, et võiks neiu bussi tagumisse otsa viia ja seal temaga... Edasi detailide ja nüanssideni välja. Absurdne ju (näen inimest esimest korda, oleme avalikus kohas jne.), aga magus. Püüdsin mõelda millelegi muule. Ei läinud läbi.
Obsessioon jätkus Nahakunstnikuga õhtul ja öösel. Millise toreda suhte võiks temaga luua. Et Nahakunstnikul on suuremad rinnad kui mu elukaaslasel, on mulle suhte loomiseks täiesti piisav põhjus. Kuigi tegelikult ei mängi rindade suurus mingit rolli. Iga naine sobib. Mõistagi nägin Nahakunstnikku unes. Ja hommikul ärgates mõtlesin jälle. Ja nõnda see väntab päevast päeva.

Praegune nö. perekond on põgenemise tulemusena tekkinud. Süükoorem eelmise pere ees aina kasvab. Kuna alkoholi ei taha enam leevendajaks appi kutsuda, siis loomulikult jääb üle kirg, armastus ja seks. Et enesetunne veelgi halveneks?

Kui olin umbes pool aastat kaine olnud, kõneles mulle üks soomlane sisemisest tühjusetundest. Too mees pajatas, kuidas ta oli abikaasaga voodis, kuid sisemine tühjus jäi. Ja veel – et tühjuse peaks täitma Kõrgem Jõud. Tema jutt tuli mulle tuttav ette, kõigest väikese vahega. Mul oli ja on jätkuvalt illusioon, et kui seksin, siis minu sisemine tühjus väheneb või lausa kaob. Et tühjusetunne mind ei häiriks, peaksin olema kogu aeg naise sees.
Ent mõistagi – seks ei täida minu sisemist tühjust. Selle peaks tõepoolest täitma Kõrgem Jõud, kuid siiani pole veel eriti täitnud, sest ma ei julge üksinda iseendaga olla.
Näiteks laste taha on võrdlemisi lihtne tühjust peita. Tegelen nendega ja arvan, et tühjust polegi enam. Kuid tegelikult on.

Juues käis pahatihti võitlus. Ma ju teadsin, mis tuleb PÄRAST – et mul on järgmisel päeval pohmell ning kukun tsüklisse, mis lõpeb kohutava enesetundega. Viimane tsükkel lausa hullumajas. Kuid ALGUSES oli tore purjus ja eufoorias olla. Ning nauding algusest jäi alati peale.

Kui ma komistaks naise otsa, kes jääks rasedaks (tekiks kolmas perekond, oh jumal!) või saaksin mõne haiguse või mida iganes, siis kõik see tuleks PÄRAST. Ent ALGUSES oleks ju romantika, erootika ja nauding. Ja see jääks peale.

Meil käib naisukesega mitu kuud korralik poks. Tema tahab last, mina mitte. Kuidas voodielu siis välja näeb, kui üks teeb kõik, et laps saada ja teine talitab risti vastupidi? Eile öösel hakkas ta saagima, tuletas mulle meelde minu kõikvõimalikke pruute, proovis manipuleerida, nuttis...

Seoses perekondliku poksiga on minus pinnale ujunud üks huvitav tegelane. See noormees või päris poisike soovib minna voodisse kellegagi, kes ei taha rasestuda. Voodisseminek poleks üldse hirmus seks, vaid ennekõike hell lähedus. Võtke poisu oma embusse ja ärge tahtke lapselt last saada!

Molutasin kella kaheni voodis. Mõnus oli. Nüüd valmistan veidi esinemisi ette. Ja varsti hakkame seksima. Nõme, kuid aega enne päevi tuleb kasutada.

Elukaaslane avastas, et võtsin kodust kaasa kondoomid. Meil on üks kindel sahtel. Ta hommikul, kui mina juba raamatukogutuurile olin läinud, ilmselt tuustis seal ja kirjutas „truule mehekesele“ otsemaid mürgise kirja. Et kirjanik jagab lugejatele preservatiive...

No ma igaks juhuks võtsin. Naasmine Tartusse saab lõbus olema.

Käisin raamatukogutuuril ja ühtlasi ühel vanal pruudil külas. Loomulikult olin loonud illusiooni meie kirglikust ööst. Esimese kümne minutiga oli selge, et mingit kirge ega ööd ei tule. Vastupidi – sõbranna oli eelneva öö seksinud armukesega, millest ta mulle üksikasjalikult jutustas, vaheldumisi värisedes hirmust võimaliku aidsi ees ja meenutades naudingut. Vaat siis lõi mulle pildi ette, justkui oleks vaadanud müstilisse tõepeeglisse. Taipasin, et mind on suurtest jamadest säästetud.

Hetkeline mõistmine ei pruugi veel midagi tähendada. Mu haigus kestab ja küllap otsin jätkuvalt uusi võimalusi kedagi ometi ükskord korralikult armastada.

Olen vaikne ja väike. Nädalavahetus oli emotsionaalselt kurnav: üleeile vanema tütre iluvõimlemise esinemine Vanemuise kontserdimajas ja eile poja sünnipäev. Ma ei oska lastega kuidagi olla. Mina ei tea, mida tuleb rääkida. Nelja-aastane poiss ütleb, et ma ei ole tõeline isa, sest tõeline isa on KOGU AEG laste juures. Sihukest juttu on talle muidugi tema suurepärane ema rääkinud. Ma ei mõista poisile midagi vastata.

Püüan kõigega leppida. Ja see teeb mind pisikeseks, tõrksaks ja kinniseks.

Olen kurnatud hirmust naise raseduse ees. Olen need jamad – ettearvamatu käitumise, tujutsemise, pideva kompoti või kurat teab mille söömise, oksendamise – elus kolm korda sundseisus läbi teinud ja rohkem ma tõesti ei soovi. Elan ju kartuses, et elukaaslane teeb mulle lihtsalt ära, ja kõik.

See on mulle ränk teema. Ma tõepoolest püüan naisi ja nende rasedust austada, kuid ma olen haige. Minu suhe lastesse on ebaadekvaatne ja ambivalentne. Minu jaoks ei ole uue elu kandmine ja sünnitamine üldse mingi ime, vaid piin.

Tahan saada iseseisvaks inimeseks. See algab materiaalsest poolest. Mina olen ülalpeetav. Seega omab elukaaslane minu üle võimu. Mina aga ei soovi enam kellegi pilli järgi tantsida. „Kuna mul on rohkem raha, siis ME teeme lapse“, mis on mulle vastuvõetamatu.

Lähematel päevadel tegelen vist natuke lastega. Isadepäev ka tulekul. Nad on toredad, kuid suhted laste emadega on problemaatilised. Siit hakkavad tingimused pihta, aga lapsed on veel suhteliselt tingimusteta.

Olen väike, vihane ja masenduses. Elan kusagil teisel planeedil. Minul mingit edu ei ole, ei ole must tööl käijat ega mingit isa.

Isadepäev mingu üldse persse! Mul on täiega kopp ees! Hea, et vähemalt vanemad lapsed on Missos.

Kõrgem Jõud tahtis, et ma ei ööbiks Nahakunstniku juures. Nüüd jääb üle üksnes T... Eile hilisõhtul läbimärjana Tallinna bussijaamas konutades mõtlesin, et lähen Tartus kohe T. juurde. Kuigi ma ei tea, kus ta elabki.

Ma ju tervenen. Kuigi näen selgelt, et ma tõepoolest ei ole veel võimeline olema täiskasvanu, kes saab eluga hakkama. Ja nemad eeldavad, et oleksin mees ja isa.

Hüüan Kõrgemat Jõudu appi, aga ta vist ei kuule mind. Täpsemalt – ma ei mõista Tema juhatust.

Võimalikke tegutsemisstsenaariume on kolm:

1) arendada uut suhet,

2) lohiseda edasi,

3) eralduda.

Elan teise punkti põhjal, kuid – „sitt on olla!“ See oli mu alkohoolikust isa mantra, kui tal oli pohmelus. Mõistagi olen tema filosoofia üle võtnud. Mul pole pohmelli alkoholist, ent paha on olla sellegipoolest.

Käisin poja jõulupeol. Mul oli elukaaslase digikas kaasas ja tegin esimest korda digiaparaadiga pilti. Käsi värises ja noku võdises ja sabaots tegi sips ja sops. Umbes sajast plõksust tuli enam-vähem kümme normaalset pilti. Esimese korra kohta päris kõva sõna. Elukaaslasele see muidugi ei sobinud. Et ma nõnda palju pilte tegin ja üleüldse.

Vestlesime teisepoolega veidike. Ta nimetas mind „viimaseks saastaks, kes ei tea hingeelust midagi“. Ma ei solvunud. Viimane saast mõtleb jätkuvalt eraldumise peale. Seis on soodne ja üha soodsamaks läheb.

Olen oma haigust alahinnanud. Meenub joomise finaal. Tahtsin lõpetada, ent loomulikult ei suutnud. Mul oli kinnismõte – nüüd joon viimast korda, korralikult, no nädal aega, et oleks õudselt paha olla ja siis lõpetan igaveseks. Proovisin mitmeid kordi, kuid lõpp tuli ikkagi hullumajas, mitte mina ise ei lõpetanud joomist.

Armastuse ja seksiga on sama lugu. Andke üksainukene kord veel, siis lõpetan ning hakkan normaalseks ja truuks. Üritan tagasi suruda midagi, mis on minust kahtlemata tugevam.

Kui mulle pandaks ette pudel parimat prantsuse konjakit, valaksin selle tuima näoga kraanikausist alla. Aga kui mulle satuks ette näitsik, kellega oleks võimalik öö veeta, magaksin temaga kindlasti. Seksi ja armastuse sõltuvus on palju hullem kui alkoholism.

Enesepettus õitseb ilusti. Olin eile öösel üksi kodus. Oleksin võinud ju mõne neiu endale külla kutsuda. Ma ei teinud seda. Olen tubli! Ent samas rahuldasin ennast ise. Ma ei kisu teisi inimesi enam haigusega kaasa, kuid olen ikkagi haige edasi. Tulemuseks on masendus.

Võin vabalt luua suhte, mis põhineb ainult seksil. Et mina ja minu partner kohtuks kord või kaks nädalas üksnes ühel eesmärgil. Ka kandidaat on olemas. Kutsun teda hellitlevalt Tissimemmeks, sest tal on hästi suured ja mõistagi ahvatlevad rinnad. Mõnel naisel pole sääraseid tuharaidki. Ma räägiks ta ära. Parem seksuaalne rahuldatus, kui üldse mitte midagi. Mul on tema telefoninumber. Kõnet lükkan pidevalt edasi, kuid mitte kerge südamega.

Sügavamaks läheduseks ei ole ma suuteline. Tõsiasjale, et olen emotsionaalselt kättesaamatu, on üpris raske otsa vaadata.

Mul tuleb tõepoolest läbida aeg suhteta. Olin ühe öö üksi ja tundsin elukaaslase soojast kehast tohutut puudust. Olen täielik laps. Ujun endiselt kahe kari vahel: kaassõltuvus elukaaslasest ja võimaliku eraldumise korral järgmised soojad kehad.

Tüütu. Tahaksin ennast kuidagi välja vahetada, mis on muidugi Kõrgema Jõu asi. Et talumatu ketramine ükskord ometi ära lõppeks.

Olin laste juures kolm tundi ja isegi väheks jäi. Eksil oli üks vana töökaaslane (naisterahvas) külas ja nad trimpasid köögis veini. Umbes kuus aastat tagasi toimus sama asi. Jõime kolmekesi köögis veini. Käisin poest juurde toomas. Pärast võtsin veel linnas bensukast õlut peale. Hammas oli nii verel.

On näha väikseid edenemise märke. Ma olen kaine, ja enam nõnda ei käitu, kuid teen teisi lollusi.

Eneseanalüüsi käigus avastasin, et olen olnud lodeva seksuaalkäitumisega, rikkunud abielu, kuigi pole kordagi ametlikult abielus olnud. Tunnistan seda endale ja Jumalale. Olen täiesti valmis, et see minult ära võetaks. Ja Jumal ongi kõrvaldanud lisaks liiderlikkusele igasuguse nauditava seksi minu elust... Tegelikult ma pole ju valmis. Nutan, ulun ja tahan tagasi.

Mulle pakuti korterit. Vaatasin üle. Paras peldik, lisaks lahtine koer õue peal. Ei kipu sinna kolima. Langesin muidugi masendusse. Elukaaslane saeb endiselt.

Annan endale selgelt aru, et põgenen Käsmu. Ei suuda kolida, ei suuda pere juurde jääda, ei suuda eksile rahaasju selgitada.

Satun T-ga aeg-ajalt tänaval kokku ja vahetame mõned laused. Pean ennast tagasi hoidma, sest mul on suur tahtmine talle kõik ära rääkida. Et võiksime luua suhte, mis rajaneb üksnes seksil. Säärase jutu peale kukuks ta ilmselt pikali. Näen temast pidevalt erootilisi ja lausa pornograafilisi unenägusid, mis osalt on ka loomulik, sest seks oma naisega praktiliselt puudub.

Olen end pahast maailmast isoleerinud ja varjunud elukaaslase turvalise selja taha. Mõtlen vallatuid mõtteid, ent võimalused nende elluviimiseks olen ise ära lõiganud.

Ja kui ma neid ka ellu saaks viia... Mis järgneks? Kas siis toimuks edenemine, ravi üksinduses? Või kukuksin lõksu ja kogu jama jätkuks? (Ma ju uluks ja näriks seal üksinduses patja.) Kas siis lööks haigus eriti hästi õitsele? Milline suurepärane võimalus hakata tõelist elu elama – erinevad kaunitarid ja romantika... Ent tegelikkuses vajuksin veelgi sügavamale põhja?

Olin kaks nädalat Käsmus, eemal inimestest ja tsivilisatsioonist, et uurida, mis minu sees toimub. On segadus, hirmud, võitlus, ihad, kübekene teadlikkust... Kui pikk peab üksinduse aeg minusugusel olema? Ei tea. Milline on minu jaoks õige suhe? Samuti ei tea.

Olen püsivamalt koos elanud kolme naisega. Lõpptulemuseks on alati emotsionaalne ja seksuaalne tüdimus; lapsed, kellega ma ei oska midagi peale hakata; lahutus, mis võtab mul hinge seest välja.

Ja siis tuleb taas uus suhe, milles ravin eelmise haavu... Ühesõnaga – surnud ring. Peaksin alla andma ja esimest korda elus mitte tormama järgmisse suhtesse.

Kui mina oleksin üksi, siis oleks mul ju igasuguseid imelisi näitsikuid. Kust kuradi kohast sihuke mõte tuleb?! Ja miks see mind maha ei jäta? Sest ma olen haige. Ja ilmselt pean veel vitsa saama. Ma ju ei kadesta inimesi, kes võivad viina juua. Iseäranis neid, kes on alkoholist sõltuvuses. Aga vabadust kadestan ja ka imetlen.

Suudan päev korraga T-ga flirtimist ja magamist edasi lükata, kuid olen ikkagi lõksus, sest samal ajal jätkub ja suureneb kaassõltuvus elukaaslasest.

Tulin laste juurest ja olen eksi mölast kurnatud. Lapsed on väga toredad, ent nende emaga ma ei taha suhelda.

Perfektsionism on mind terve elu saatnud. Ja saadab ka täna. Parimagi tahtmise korral pole mul võimalik enam minust lahus elavatele lastele täiuslik isa olla. See ei tekita minus meelerahu, vaid masendust.

Üksildus ja ängistus järjest süvenevad. Muud midagi. Olen ebaõnnestunud ja äpardunud. Kogu elu on läinud valesti.

1986. aasta detsembris kolisin Pälsoni ühikast Karlovasse. Siis olid veel lootused, illusioonid ja ambitsioonid. Nüüd neid enam pole. On kohustused, mida ma täita ei suuda. 180 kraadi pööret. Masendus ja tülpimus.

Kakskümmend aastat hiljem elan (või pigem – asun) taas Karlovas, üksikumana kui kunagi varem, kuigi füüsiliselt nö. lähedastega ühe katuse all.

Midagi rõõmustavat ei ole. Kuidagi tuleb päev kainelt õhtule saada.

Olin taas kaks nädalat üksi Käsmus. Jah, ma ei tõmba enam teisi haigusega kaasa, kuid haigus on olemas. Omast arust võõrutusin, aga võib-olla lihtsalt petan ennast.

Nüüd, suve hakul, mil naised käivad juba õhemalt riides, ja ümberringi on paratamatult palju ilusaid rindu ja tagumikke, tabab mind tohutu kurbus ning enesehaletsus. Et see kõik ei ole minu jaoks. Ent mis siis on minu jaoks? Elukaaslane, kes meelitas mult välja lapse ja kellega pean koos elama?

„Võõrutuse kogemus“ („The Withdrawal Experience“) on halastamatu peegel, millesse ma kardan vaadata. Võimatu ja valus. Iga lause lõikab nagu noaga, mõistagi olen „hirmu ja mure haardes“. Palju lihtsam on jätkata enesepettusega. Näiteks korrutada, kui kaine ja tubli ma olen.

Elukaaslasel on kontroll minu elu üle. Loomulikult tahaksin omadele jalgadele tagasi saada, kuid ei julge, sest seisan silmitsi surmahirmuga.

On kurbus, igavus, tühjus ja nutan taga vana mina. Kusjuures elan ju veel naise ja tütrega koos. Mis siis veel üksinduses juhtuma hakkab?

Ma siiski kirjutasin T-le. Ei suutnud vastu panna. Hea, et üksnes kirjutasin (leebe ja süütu kirja) ja ei helistanud. Eks rohkem testimise mõttes. Ta vastas ja annab õrna lootust, ent loodan, et me ei hakka jamama.

Õigupoolest kavatsesin T-le kirjutada tema rindadest, kuid see oleks vast alustuseks natuke liiga jahmatav olnud. Kurat võtaks, ta erutab mind. Ta võib olla ülekaaluline ja mölapidamatu ja mida iganes, kuid ikkagi erutab. Ja seda ei sokuta naljalt kuhugi ära. Eks pean need hiigeltissid ära katsuma.

T. võiks olla minu armuke, kuid samas – ma ei tee selle heaks erilisi pingutusi. Sest juhul, kui tast saaks minu armuke, peaksin hakkama valetama, mida ma sugugi teha ei tahaks. Võimalikud stsenaariumid – et T. olekski minu armuke või et ta naerab mu välja – mulle vist kumbki ei sobi.

Olen vastuoluline, rahulolematu ja vastik.

Kutsusin T. teatrisse. Paraku on ta töölähetusel. Kui T. neelanuks konksu alla, ajaksin ilmselt temaga praegu armuasja. Kahjuks tuleb olla üksi ja endaga, mis on vaevaline ja kuratlikult ebamugav.

Kõik tundub kuidagi mõttetu ja totter. Ma ei mõista, mis minuga toimub. Ilmselt järgneb võõrutusele MIDAGI. Ent mis?

1) Siia perekonda ma õieti ei kuulu, ei tunne end kuuluvat. Miks?

2) Eelmisse perre ma ka ei kuulu. Kuhu ma siis üldse kuulun?

3) Miks ma ei ole võimeline iseseisvat elu alustama?

Olen kolm aastat ja kümme kuud järjest kaine olnud. Ning mis ma saavutanud olen? Kaardistan jätkuvalt vaid haiguste ulatust. Need, raisad, ulatuvad siia ja sinna. Ei tea, kas kunagi ots ja äär ka vastu tulevad?

Vaatasin neid ühtteist seksisõltuvuskäitumise tüüpi – Patrick Carnes'i „Don't Call It Love“. Mul on esil fantaasiaseks ja vuajeristlik seks. Taandunud on võrgutav seks, mis on mind saatnud ja loomulikult kahjustanud läbi elu: kooseluvälised afäärid, flirtimine, võrgutav käitumine...

Loobumine on tõepoolest järk-järguline. Näen võrdlemisi selgelt, et mu seksi ja armastuse kainus on habras ja pole võib-olla veel alanudki. Kuid teadlikkus suureneb, mis on kõige tähtsam.

Aeg pudeneb käest. Viimane nädal on olnud iseäranis kiire. Homme läheb mu vanim tütar esimesse klassi. Minu krooniline ajapuudus tuleb tihti sellest, et püüan lastele, kes minuga koos ei ela, ka natuke isa eest olla. Minusugune ei vea üheski peres välja, mis siis veel kahest rääkida. Ent mul on vaja teha nägu, nagu oleksin superman.

Enesetunne on endiselt niru. Jätkuvalt käib vastuoluline tõmblemine.

Sain Nahakunstnikult kirja. Ma ikkagi ihkaks temaga magada. No skisofreenia! Minus oleks nagu kaks inimest: üks, kes tunnistab ja mõistab haigust ning teine, kes soovib veel haige olla.

Mind tabas Käsmus korralik „joomahoog“. Nägin erootilist und, nii Nahakunstnikust kui ka T-st. Hommikul püüdsin seda endast välja kirjutada. Jamasin sellega – väikeste vahedega – kaks päeva! Õnneks jäi teise päeva õhtuks ratas siiski seisma.

Loomulikult ei ole ma oma võõrutuse teadlik arhitekt, vaid siplen nagu kärbes ämblikuvõrgus. Võõrutust läbides on kontakt Kõrgema Jõuga hädavajalik.

Kui viimast „Võõrutuse kogemuse“ juppi lugesin, haaras mind hirm. Kujutasin ette, et olengi kogu aeg üksi... Ent kartusele järgnes ka mõistmine ja leevendus. Ma juba väikestviisi tegelen sellega.

Kui keskenduda endale ja vältida liigseid tegevusi, tõusevad pinnale ebamugavad tunded, ennekõike valu ja hirm. Ma ei taha neid tunda! Ja ma ei julge pere juurest ära minna.

Kolm põhilist ebamugavust on:

1) lõhun taas perekonna, tütar jääb isata;

2) pole sugugi kindel, kas ma saan hakkama;

3) mis siis, kui tekib uus (haige) suhe?

Kogu minu senine elu näitab, et teen rumalaid valikuid. Näiteks elukaaslase juurde kolimine oli purjus inimese tegu. Siit ka kartus, et iga minu järgmine valik on järjest hullem. Olukorrad, suhted ja seisundid, mis järgnevad, lähevad üha raskemaks.

Kui keskenduksin kõikidele valedele otsustele, mis ma elu jooksul olen teinud, peaksin end kohe tapma. Isegi eilset päeva ei saa tagasi võtta, rääkimata aastatest. Elu toimub ainult täna.

Normaalsete inimeste – no kes peavad ennast normaalseks – jaoks on mitmed partnerid ja pidevad armuafäärid ihaldusväärsed asjad. Kui mul tekiks veel üks romaan kellegagi või enamgi – mingid „kolm- või nelinurgad“, annaksin sõna otseses mõttes otsad ära.

Armukolmnurk ei ole enam minu jaoks. Või kui – siis palun andke säärane, milles kõik on rahul. Näiteks armuke, kes oleks abielus. Ma ei sooviks teda omandada. Las seaduslik mees majandab ja sebib. Armuke käib, tore on ja läheb koju tagasi. Ilus skeem, kuid kas elus ka toimib...

Kahe naisega jahmerdamine oli – ja on peidetud kujul ka praegu, kuigi pole kahte naist – haigus. Sarnane alkoholismiga. Lihtne skeem. Naine = pudel. Mõlemad uimastavad võrdlemisi hästi ja aitavad enda eest põgeneda. Eks oli vaja madalat enesehinnangut millegagi turgutada.

Minus ei ole enam jõudu varjamiseks, salgamiseks ja valetamiseks, mida sihukesed kolmnurgad tingimata eeldavad. Eks luiskan ikka, ent ehk siiski tibakene vähem. Kellegagi võidelda või mingi emase pärast konkureerida ma enam ei soovi.

Minu alaväärsustunne on piisavalt suur: maja ei ehita, autot ei osta. Kõigest väike eksistentsiaalne küsimus – kuidas hing sisse jääks ja katus ei sõidaks. Üks asi hakkab klaaruma. Minu probleeme kainus ei lahenda. Olen seda vist napakalt lootnud. Ja ega joomine ammugi midagi ei aita. Siis tuleks kohe pael kaela panna.

Jälestan elukaaslast, samuti jälestan võimalikke ja tulevasi armukesi. Olen põhjalikult katki, ei taha mingeid suhteid enam.

Mus on ängistus, trots ja viha. Viimasel ajal olen ennast kõige paremini tundnud Käsmus, ihuüksi. Üldse on käsil totaalne üksildus, mitte kellegagi pole asja.

Päris räme öelda, ent mul oleks hea meel, kui elukaaslane sureks. Matused oleks köki-möki. Lapsik ja totter mõte muidugi, sest ta, raisk, ei sure.

Meie elu hakkas allamäge minema, kui ütlesin, et ei soovi rohkem lapsi. Selgub, et mul ei olnud õigust nii tunda ega arvata.

Kui alkohooliku kaineks saamine ja jäämine käiks lihtsalt, oleks kõik maailma joodikud kained. Kuid miskipärast ei ole nad mitte.

Mul on ülehomme õhtul Pärnus kooli kokkutulek. Eelmisel korral, ligi viis aastat tagasi, kestis pidu minu jaoks umbes nädal aega. Loodan seekord kaineks jääda.

Kõikvõimalikud situatsioonid ja üritused, mis varem möödusid purjutades, tuleb nüüd kainena läbi teha. Vahel on raske, ent üldiselt tulen toime. Mul on väike võlukepike, mis võiks mind kainena hoida...

Täna kell 17.00 peaksin olema korraga kahel jõulupeol (poeg ja noorim tütar). Nad käivad erinevates lasteaedades. Kuhu siis minna?!

Ma jälestan jõule. Olen pidanud viimased neli aastat olema 24. detsembril kahes peres korraga. Mingist jõulurõõmust ja -rahust pole juttugi. Kurnav, tüütu ja vastik.

Kõik jõuluvanad ja muu 24. detsembriga seotud pläga mingu sõna otseses mõttes persse! Üldiselt võiks juba 27. detsembri õhtu olla, laseks saunas rahulikult munad lönti.

Tegin ebapopulaarse otsuse. Jäin vana-aastaõhtuks üksinda linna. Elukaaslane läks tütrega maale. Tinistan kitarri ja vedelen niisama. Täitsa õnnis on olla. Keegi ei vingu, inise, mögise ega kobise.

Käisin eile lastel külas. Üle hulga aja oli täitsa hea enesetunne pärast. Tavaliselt on ikka päris sitt. Ei jõua enam eriti vanemat tütart kukil kanda. Ta, pagan, on suureks kasvanud, väiksematega tulen veel toime.

Käisime McDonaldsis. Puhas porno. Palju lolle inimesi. Aga ma arenen. Tütar õpetas, kuidas peab käituma. Et kõrred ja kuum õunapirukas papi sees ja pärast kõik prügikasti. Kohvile pandi kaas peale. Absurd. Sealt ei saa ju juua.

Kaks võrdlemisi segast nädalat päädisid täna. Ja nimelt – naine viskas mu välja. Ja ma tulin ära.

Elukaaslasel seisis ema kõrval, eks siis oli julgem kraaksuda. Olen nagu pasaga üle valatud ja sita maitse on suus. Kõrvus kumisevad armsa kolme ja poole aastase tirtsukese sõnad: „Ärge ajage issit ära!“

Tänumeel

*

Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

*

1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal (iseäranis rubriigil „Kroonikat“) on pagana hea mälu.

Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

*

Augustiöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba folgifestivalist „Keskkond ´88“ „Sirbile ja Vasarale“ artiklit.

*

Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. [Vt. Jüri Kaldmaa, „Isa kasvab pojaks“, lk. 52.] Tegelikult käisin seal innukalt, „Kaseke“ oli mu kodukõrts ja mõistagi jälestasin töölisi. Mina jaurasin saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.

Palusin tondilossistunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?

*

Olen muutunud täielikuks laiskloomaks. Mitte midagi ei viitsi ega mõtlegi teha. Lugesin Tammsaare „Kõrboja peremeest“ ja Lermontovi „Meie aja kangelast“. Tundub, et mul on miskit viga. Kuradima igav ja tüütu!

*

Inimest peaks vaatama nagu konna. Konna kallal ma ei hakka vinguma, miks ta jänes ei ole. Kuid inimese puhul tingimata – ole targem, parem, ilusam, seksikam, noorem jne., st. saa konnast jäneseks.

*

Tulin äsja [25. augustil 2005] Tallinnast, Mati Undi matustelt. (Muide, Unt pole mulle ei kirjaniku ega lavastajana kunagi istunud.) Korüfeesid oli palju koos. Pärast muldasängitamist muidugi joodi. Aga mina jäin kaineks. „Vanemuise“ bussis, millega tartlased koju tagasi toodi, joodi kah. Aga mina jäin ikkagi kaineks. Kõige tõhusama kaitse esimese napsi vastu annab Kõrgem Jõud. Näe, täna andis. Ja mina ei tea, kuidas Ta seda teeb. Peielauas korraks kihvatas küll. No nüüd – kurat! – paneks! Viina ja konjakit ja mida kõike veel... Kuid ei pannud.

*

1996. aasta suvel paastusin ja kirjutasin sürrealistlikku romaani või vähemalt pikemat proosateksti lapsepõlvest. Võtsin eesmärgiks kirjutada kolme kuu vältel lehekülg päevas. Tegelikult suutsin rohkem, isegi kaks. Kokku tuli teksti, mis jäi lõpetamata, umbes kakssada lehekülge.

Poolik proosahunnik vedeles mul tükk aega sahtlis, ei suutnud läbi närida. 2005. aasta kevadel jäi kahesajast leheküljest järele viis lehekülge, väike novellike. Ülejäänu viskasin rahulikult minema.

Siinkohal meenub Majakovski: „Tuhat tonni / tuhnid läbi / toorsõnamaaki, // enne kui / ainsama sõna / säält saad.“

Olin vist seitseteist, kui luuletust „Kõnelus luulest rahandusinspektoriga“ esmakordselt lugesin. Ega ma uskunud. Mõtlesin, et retooriline liialdus, pealegi punane. Tegelikult on täpselt nii.

*

Mind peetakse või vähemasti on peetud armastusluuletajaks. Selline imago ja maine... Ma ei soovi sellest rohkem midagi kuulda. Ma ei tea armastusest mitte midagi.

*

Lapsuke oksendas mu veerand tundi tagasi täis, ja nüüd magab rahulikult. Kammin juustest kohupiima välja.

*

Lapsed on karistus seksi eest. Midagi ei ole teha. Nüüd kasutan pedantselt ja järjekindlalt kondoomi. Minu mõõt on täis. Elu siiski midagi õpetab.

*

On olnud aega mõtelda. Lugesin Robin Norwoodi „Naised, kes armastavad liiga palju“ lõpuni. Kirjutasin välja kaks lõiku, mis mind miskipärast hetkel eriti puudutavad: „Sul tuleb jääda silm silma vastu kohutava sisemise tühjusega, mis tõuseb pinnale, kui Sa pole keskendunud kellelegi teisele. Vahel on see tühjus nii põhjatult sügav, et Sa võid peaaegu tunda, kuidas tuul puhub läbi selle koha, kus peaks olema Su süda. [---] Emba seda tühjust ning tea, et Sa ei pea igavesti niiviisi tundma ning et lihtsalt vaikselt paigale jäädes ja seda tunnetades hakkad Sa seda tühjust täitma enesega leppimise soojusega.“

Ja veel: „Elus ei ole vigu, on ainult õppetunnid, niisiis roni oma peiduurkast välja ja anna endale võimalus õppida üht-teist sellest, mida elu tahab Sulle õpetada. [---] Ära pöördu oma suhete ega lapsepõlve ebafunktsionaalse perekonna poole julgustuse saamiseks. Neil on vaja, et Sa püsiksid endisena, et ka nemad võiksid endiseks jääda. Ära saboteeri iseennast ega oma kasvu nendele toetumisega.“

Ja mida mina teen?

*

Kes ennast ikka väga tappa tahab, tapab end ükskord niikuinii. Keegi kätt ette ei pane. Kui otsustan jooma hakata, katsuge mind ümber veenda. Kuid ma ei joo, sest alkohol tapaks mu.

Elu on hea asi! Tahan, teen suitsu, tahan, joon kohvi; tahan, molutan, kurvastan, rõõmustan... ja leian – küll leian! – põhjuse edasi elamiseks. Aga surnult pole midagi. Jabur, kuid tõsi! Kujutelm, et ära minnes kole elu kaob, on minu meelest lapsik.

Kõik läheb mööda. Minu elujaatus samuti.

*

Päeval, mil mu vanim tütar sai kolmeaastaseks, ihkasin hirmsasti kaine olla. Lapse sünnipäev on ometigi alkoholivaba! Ja suure vaevaga olingi, värisesin ja võdisesin. Kuid kallid naise vanemad, kes külla saabusid, tõid muu hulgas ka pudeli konjakit. Kui pidu hakkas lõppema, lapsed lahkuma, õnnelik ja väsinud sünnipäevalaps asutas magama, jõin järelejäänud kolmveerand pudelit üksi ära ja läksin linna peale tuiama. Järgmine hommik algas valge viinaga.

Just tol tütre sünnipäeva õhtul – klammerdudes janusena pudeli külge – tajusin järsku harukordse selgusega, et sellest nõiaringist mina üksinda välja ei murra. Alkohol on tugevam ja teeb minuga, mida heaks arvab.

*

Lastekirjanik uppus. Suure tõenäosusega oli ta purjus või pohmeluses. Mõistagi ei mõista mina kohut. Kohtumõistjaid leidub minutagi piisavalt. Teine lastekirjanik, kes oli lahkunuga koos palju viina joonud, avaldas ajalehes järelehüüde. Artiklit kommenteeris keegi Joosep: „Jumal tänatud, et seda liputajast joodikut enam lapsi kollitamas ja ahistamas pole. Viimastel aastatel ei saanud Kassari rannas selle perverdi tõttu enam lastega käia.“ Mõned tunnid hiljem lisas Joosep: „Aga see, kui ta juua täis peaga oma 3 sentimeetri kusenahaga laste silma all liputab ja naistele roppusi röögib, on kõva kultuur muidugi.“

Õige, Joosep! Joodikule tulebki vastu vahtimist anda. Kindlasti leidub mõni kena eestimaalane, kes mäletab, kuidas ma näiteks 2002. aasta suvel umbjoobes Misso poe ümber kakerdasin ja koolimaja juures kraavis magasin. Ja ta ei jäta võimaluse korral kommenteerimata.

Olin viimane tõbras, kuid kirjutasin imeilusaid värsikesi.

*

2001. aasta novembris toimunud raamatuesitlused olid iseäranis rämedad. Tallinnast ma parem üldse ei räägi. Ja Tartus läksin pildituna kallale oma laste emale, kes imetas samal ajal meie kolmenädalast poega. Puts, kui piinlik! Paraku tagasi ei võta.

Ausõna, ma juba natuke oskan tänulik olla mulle antud kainuse eest.

*

Eks ma püüa elada iga päeva nagu viimast. Kui uksele koputataks ja öeldaks: „Härra, tõld ootab...“ Oleksin juba peaaegu valmis kaasa minema.

Noorus on möödas. Ja ongi möödas! Täitsa totakas tõdemus, aga nüüd ma mõistan. Või hakkan vaikselt mõistma.

*

Annan endale selgelt aru, et kaks kolmandikku elust on läbi. Olen teinud juhmaka arvestuse, et elu kestab umbes-täpselt kolm korda üheksateist aastat. Ja kolmas, st. viimane üheksateist juba tiksub. Mõistagi ei pruugi viimane üheksateist üldse täis tulla. Kõik võib lõppeda palju varem. Laias laastus on keskmine eesti mees 45-aastaselt hall ja haige, kuuekümnene on juba rauk, kes kohe teise ilma kolib. Kas arvan, et minuga nõnda ei lähe? Ja et jooksen ka kaheksakümneselt kitarriga laval ringi?!

*

Olen endale saanud suhteliselt sita Jumala, kes soovib mulle enamasti halba. Tegelikult on Ta muidugi armastav, hea ja tore. Tal on minuga suurepärane plaan, ainult minusugune oinas ei taipa.

Et näitleja istus just sinna bussi ja et Allah ta armastavalt maa pealt ära koristas, oli ka Kõrgema Jõu tahe. Säärast asja mõistusega välja ei mõtle. Kas Allahile ei meeldinud, et näitleja tegeles kommertsiga? Või oli näitleja moslemi imidž Allahile vastukarva? Või...? Ei tea ja ei saagi teada.

Vahel on mul tunne, et Kes Seal Üleval Toimetab küll kaine ei ole. Mina ju ometi täna olen.

Perekonnad on purunenud, väikesed lapsed isata jäänud. Ja NB! isa on lasteta jäänud. Seda valu ei ole võimalik millegagi leevendada või vähendada. Isegi viinaga enam mitte, kuid Jumalaga ei oska.

Tuleb sita Jumalaga leppida! Ei mingit halleluujat. Perses on kõik see värk! Ainult lepi, lepi ja veel kord lepi. Skolka možna?!

*

Mul on olnud kahtlemata igasugu tahtmisi. Arvasin vajavat peret, naist, lapsi, korterit, sauna jne. Kõrgem Jõud on kõik kõrvaldanud. Järelikult ei olnud Tema tahe.

Mina ei ole võimeline toimivat perekonda looma, hoidma, üleval pidama, selles elama. Tuleb leppida. Mul oli viimane aeg oma elu elama hakata.

*

Imetlen harda aupaklikkusega neid, kes end kristlaseks nimetavad ja seda igal pool väsimatult korrutavad. Vahel määrivad ka teistele pähe.

Kui ennast uurin, siis näen, et koosnen juuksejuurtest jalataldadeni enamjaolt sitast. Võiksin ju sinna peale kleepida miski uhke sildi (olen kristlane, budist, maausklik vms.), kuid see oleks pehmelt väljendudes halenaljakas. Kas poleks tark asju nimetada siiski nende õigete nimedega?

*

Mul on olnud au kohtuda ja lävida kolme suure kristlasega (muidugi nende endi meelest, üks oli isegi tegevvaimulik), kel aga millegipärast olid alkoholiprobleemid. Nad pidasid mulle jutlust; rääkisid, kuidas Kristus on neid ära valinud, kuidas kristlik kogudus neid aitab ja bla-bla-bla. Loomulikult vaatasid nad jumalikest kõrgustest minusuguse maise ja sitase putuka peale kaastunde, iroonia ja üleolekuga.

Kõik need kolm püha, vaga ja Jeesusega täidetud jumalameest läksid tagasi jooma. Koos Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannesega. Kuid mina püsin kainena.

„Kellel kõrvad on, see kuulgu!“

*

Orjad ja orjapidajad. Õnneks ei kuulu ma kumbagi kasti.

*

Kõigil on kole kiire. Minul pole kuhugi kiiret.

*

Tänumeel, tänumeel ja veel kord tänulik meel.

(Tekst ilmus kärbetega „Loomingus“ nr. 3, 2015.)

Isadepäev

Konutan ihuüksi üürikorteris. Palavik on tõusnud 39,5-ni. Päris hea soe on juba. Enne oli küll nõnda külm, et neli tekki, kuid hambad plagisesid sellegipoolest.

Mu viis last, laste elegantne ema ja laste suursugune võõras- või kasuisa (kumb sõna teile parajasti paremini sobib? kasu-, eks?) on läinud peenele lõunasöögile nooblisse restorani. Järsku heliseb MINU telefon (oo, võõras number!) ja NEID teenindanud kelner lausub mulle esiteks kolm sõna: „Mees..., kanna üle...“ Selgub, et neil ei tule seitsme peale piduliku söömaaja raha kokku. Ega mina kooner ei ole. Laste jaoks pole mul millestki kahju. See viis sotti siia-sinna. Sisenen netipanka...

Paotan silmad. Loomulikult ärkan oma majas ja turvalises abieluvoodis.

Mu naine ja laste ema küpsetab pannkooke. Milline õnnis lõhn?!
Minu viis last kogunevad kohe voodipäitsisse ja laulavad mu üles: „Head lapsed, need kasvavad isata...“
Me istume lauda, ja mu naine kostitab meid fantastiliste pannkookide, maasikamoosi ja oma lüpsisooja piimaga. Mmmm.

Pärast sööki toome kõik lagedale enda ai-bljäädid ja mai-gaadid, krutifonid ja tutifonid. Ja soovime teineteisele viisakalt ja vaikselt sisestades-postitades ilusat isadepäeva. Kvaliteetaeg siiski. Mõistagi esindame meie traditsioonilisi pereväärtusi. Ega me eriti ei räägi. Mis sa tühja ikka mölised? Kindlasti meenutame me ka vanaisasid. Need sead, (vabandust!), sangarid, on – jumalale tänu – (ups!) kahjuks juba kalmistul. (Ega ma laste kuuldes üldiselt midagi sündsusetut ei kõnele.)
Õue me ei lähe. Tule, rõivas, appi! Tutifon saab ju niiskeks või läheb suisa märjaks. Ja siis võib vabalt kööga olla.

Ja need kaks isa (või oli neid meedia andmetel koguni vist isegi kolm), kes tänasel päeval oma lastega kokku ei saa, ei pääse või neid ei lasta, on lihtsalt tropid. Jah, just. Tropid. Hämarusse jäägu otsima nad köit, mis nende piinad igaveseks lõpetaks.

Isadepäev on harras ja oluline püha meie imetoredas ja ühtehoidvas peres.

Kurat! Üks poistest on siiski välja pääsenud. Ta naaseb tuppa ning ulatab mulle köiejupi, täpselt sihukese tugeva ja paraja pikkusega...


2014

 

Margit Peterson

Magalarajooni kõrgustes

pühendusega Jüri Kaldmaale

hommik virvendab päevaks

kord tõuseb kaubanduskeskuse

tagant suitsu kord riivab kõrvu

Koidula kooli platsilt

masinate müra

aga mina tõmban lodžal suitsu

ja mõtlen möödunule

mõtlen ajale mil tänase

kodurajooni pinnal laius

asustamata maa tühermaa

kus aastakümneid tagasi lapsed

uka-ukat ja keerukuju mängisid

paljajalu ja kuresaapais porilompides

enne kui toonane nõuka valitsus

CCCP- i tähtede järgi kavandatud

magalarajooni ehitama hakkas

meenutan aegu mil päike loojus

mere taha mitte kõrge

korrusmaja katuse taha

aga mina tõmban lodžal suitsu

ja mõtlen sinule mõtlen

ajale kui me...

10. septembril 2014

Mai