Teisipäev, 14. aprill 2015

Tänumeel

*
Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

*
1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal (iseäranis rubriigil „Kroonikat“) on pagana hea mälu.
Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

*
Augustiöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba folgifestivalist „Keskkond ´88“ „Sirbile ja Vasarale“ artiklit.

*
Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. [Vt. Jüri Kaldmaa, „Isa kasvab pojaks“, lk. 52.] Tegelikult käisin seal innukalt, „Kaseke“ oli mu kodukõrts ja mõistagi jälestasin töölisi. Mina jaurasin saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.
Palusin tondilossistunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?

*
Olen muutunud täielikuks laiskloomaks. Mitte midagi ei viitsi ega mõtlegi teha. Lugesin Tammsaare „Kõrboja peremeest“ ja Lermontovi „Meie aja kangelast“. Tundub, et mul on miskit viga. Kuradima igav ja tüütu!

*
Inimest peaks vaatama nagu konna. Konna kallal ma ei hakka vinguma, miks ta jänes ei ole. Kuid inimese puhul tingimata – ole targem, parem, ilusam, seksikam, noorem jne., st. saa konnast jäneseks.

*
Tulin äsja [25. augustil 2005] Tallinnast, Mati Undi matustelt. (Muide, Unt pole mulle ei kirjaniku ega lavastajana kunagi istunud.) Korüfeesid oli palju koos. Pärast muldasängitamist muidugi joodi. Aga mina jäin kaineks. „Vanemuise“ bussis, millega tartlased koju tagasi toodi, joodi kah. Aga mina jäin ikkagi kaineks. Kõige tõhusama kaitse esimese napsi vastu annab Kõrgem Jõud. Näe, täna andis. Ja mina ei tea, kuidas Ta seda teeb. Peielauas korraks kihvatas küll. No nüüd – kurat! – paneks! Viina ja konjakit ja mida kõike veel... Kuid ei pannud.

*
1996. aasta suvel paastusin ja kirjutasin sürrealistlikku romaani või vähemalt pikemat proosateksti lapsepõlvest. Võtsin eesmärgiks kirjutada kolme kuu vältel lehekülg päevas. Tegelikult suutsin rohkem, isegi kaks. Kokku tuli teksti, mis jäi lõpetamata, umbes kakssada lehekülge.
Poolik proosahunnik vedeles mul tükk aega sahtlis, ei suutnud läbi närida. 2005. aasta kevadel jäi kahesajast leheküljest järele viis lehekülge, väike novellike. Ülejäänu viskasin rahulikult minema.
Siinkohal meenub Majakovski: „Tuhat tonni / tuhnid läbi / toorsõnamaaki, // enne kui / ainsama sõna / säält saad.“
Olin vist seitseteist, kui luuletust „Kõnelus luulest rahandusinspektoriga“ esmakordselt lugesin. Ega ma uskunud. Mõtlesin, et retooriline liialdus, pealegi punane. Tegelikult on täpselt nii.

*
Mind peetakse või vähemasti on peetud armastusluuletajaks. Selline imago ja maine... Ma ei soovi sellest rohkem midagi kuulda. Ma ei tea armastusest mitte midagi.

*
Lapsuke oksendas mu veerand tundi tagasi täis, ja nüüd magab rahulikult. Kammin juustest kohupiima välja.

*
Lapsed on karistus seksi eest. Midagi ei ole teha. Nüüd kasutan pedantselt ja järjekindlalt kondoomi. Minu mõõt on täis. Elu siiski midagi õpetab.

*
On olnud aega mõtelda. Lugesin Robin Norwoodi „Naised, kes armastavad liiga palju“ lõpuni. Kirjutasin välja kaks lõiku, mis mind miskipärast hetkel eriti puudutavad: „Sul tuleb jääda silm silma vastu kohutava sisemise tühjusega, mis tõuseb pinnale, kui Sa pole keskendunud kellelegi teisele. Vahel on see tühjus nii põhjatult sügav, et Sa võid peaaegu tunda, kuidas tuul puhub läbi selle koha, kus peaks olema Su süda. [---] Emba seda tühjust ning tea, et Sa ei pea igavesti niiviisi tundma ning et lihtsalt vaikselt paigale jäädes ja seda tunnetades hakkad Sa seda tühjust täitma enesega leppimise soojusega.“
Ja veel: „Elus ei ole vigu, on ainult õppetunnid, niisiis roni oma peiduurkast välja ja anna endale võimalus õppida üht-teist sellest, mida elu tahab Sulle õpetada. [---] Ära pöördu oma suhete ega lapsepõlve ebafunktsionaalse perekonna poole julgustuse saamiseks. Neil on vaja, et Sa püsiksid endisena, et ka nemad võiksid endiseks jääda. Ära saboteeri iseennast ega oma kasvu nendele toetumisega.“
Ja mida mina teen?

*
Kes ennast ikka väga tappa tahab, tapab end ükskord niikuinii. Keegi kätt ette ei pane. Kui otsustan jooma hakata, katsuge mind ümber veenda. Kuid ma ei joo, sest alkohol tapaks mu.
Elu on hea asi! Tahan, teen suitsu, tahan, joon kohvi; tahan, molutan, kurvastan, rõõmustan... ja leian – küll leian! – põhjuse edasi elamiseks. Aga surnult pole midagi. Jabur, kuid tõsi! Kujutelm, et ära minnes kole elu kaob, on minu meelest lapsik.
Kõik läheb mööda. Minu elujaatus samuti.

*
Päeval, mil mu vanim tütar sai kolmeaastaseks, ihkasin hirmsasti kaine olla. Lapse sünnipäev on ometigi alkoholivaba! Ja suure vaevaga olingi, värisesin ja võdisesin. Kuid kallid naise vanemad, kes külla saabusid, tõid muu hulgas ka pudeli konjakit. Kui pidu hakkas lõppema, lapsed lahkuma, õnnelik ja väsinud sünnipäevalaps asutas magama, jõin järelejäänud kolmveerand pudelit üksi ära ja läksin linna peale tuiama. Järgmine hommik algas valge viinaga.
Just tol tütre sünnipäeva õhtul – klammerdudes janusena pudeli külge – tajusin järsku harukordse selgusega, et sellest nõiaringist mina üksinda välja ei murra. Alkohol on tugevam ja teeb minuga, mida heaks arvab.

*
Lastekirjanik uppus. Suure tõenäosusega oli ta purjus või pohmeluses. Mõistagi ei mõista mina kohut. Kohtumõistjaid leidub minutagi piisavalt. Teine lastekirjanik, kes oli lahkunuga koos palju viina joonud, avaldas ajalehes järelehüüde. Artiklit kommenteeris keegi Joosep: „Jumal tänatud, et seda liputajast joodikut enam lapsi kollitamas ja ahistamas pole. Viimastel aastatel ei saanud Kassari rannas selle perverdi tõttu enam lastega käia.“ Mõned tunnid hiljem lisas Joosep: „Aga see, kui ta juua täis peaga oma 3 sentimeetri kusenahaga laste silma all liputab ja naistele roppusi röögib, on kõva kultuur muidugi.“
Õige, Joosep! Joodikule tulebki vastu vahtimist anda. Kindlasti leidub mõni kena eestimaalane, kes mäletab, kuidas ma näiteks 2002. aasta suvel umbjoobes Misso poe ümber kakerdasin ja koolimaja juures kraavis magasin. Ja ta ei jäta võimaluse korral kommenteerimata.
Olin viimane tõbras, kuid kirjutasin imeilusaid värsikesi.

*
2001. aasta novembris toimunud raamatuesitlused olid iseäranis rämedad. Tallinnast ma parem üldse ei räägi. Ja Tartus läksin pildituna kallale oma laste emale, kes imetas samal ajal meie kolmenädalast poega. Puts, kui piinlik! Paraku tagasi ei võta.
Ausõna, ma juba natuke oskan tänulik olla mulle antud kainuse eest.

*
Eks ma püüa elada iga päeva nagu viimast. Kui uksele koputataks ja öeldaks: „Härra, tõld ootab...“ Oleksin juba peaaegu valmis kaasa minema.
Noorus on möödas. Ja ongi möödas! Täitsa totakas tõdemus, aga nüüd ma mõistan. Või hakkan vaikselt mõistma.

*
Annan endale selgelt aru, et kaks kolmandikku elust on läbi. Olen teinud juhmaka arvestuse, et elu kestab umbes-täpselt kolm korda üheksateist aastat. Ja kolmas, st. viimane üheksateist juba tiksub. Mõistagi ei pruugi viimane üheksateist üldse täis tulla. Kõik võib lõppeda palju varem. Laias laastus on keskmine eesti mees 45-aastaselt hall ja haige, kuuekümnene on juba rauk, kes kohe teise ilma kolib. Kas arvan, et minuga nõnda ei lähe? Ja et jooksen ka kaheksakümneselt kitarriga laval ringi?!

*
Olen endale saanud suhteliselt sita Jumala, kes soovib mulle enamasti halba. Tegelikult on Ta muidugi armastav, hea ja tore. Tal on minuga suurepärane plaan, ainult minusugune oinas ei taipa.
Et näitleja istus just sinna bussi ja et Allah ta armastavalt maa pealt ära koristas, oli ka Kõrgema Jõu tahe. Säärast asja mõistusega välja ei mõtle. Kas Allahile ei meeldinud, et näitleja tegeles kommertsiga? Või oli näitleja moslemi imidž Allahile vastukarva? Või...? Ei tea ja ei saagi teada.
Vahel on mul tunne, et Kes Seal Üleval Toimetab küll kaine ei ole. Mina ju ometi täna olen.
Perekonnad on purunenud, väikesed lapsed isata jäänud. Ja NB! isa on lasteta jäänud. Seda valu ei ole võimalik millegagi leevendada või vähendada. Isegi viinaga enam mitte, kuid Jumalaga ei oska.
Tuleb sita Jumalaga leppida! Ei mingit halleluujat. Perses on kõik see värk! Ainult lepi, lepi ja veel kord lepi. Skolka možna?!

*
Mul on olnud kahtlemata igasugu tahtmisi. Arvasin vajavat peret, naist, lapsi, korterit, sauna jne. Kõrgem Jõud on kõik kõrvaldanud. Järelikult ei olnud Tema tahe.
Mina ei ole võimeline toimivat perekonda looma, hoidma, üleval pidama, selles elama. Tuleb leppida. Mul oli viimane aeg oma elu elama hakata.

*
Imetlen harda aupaklikkusega neid, kes end kristlaseks nimetavad ja seda igal pool väsimatult korrutavad. Vahel määrivad ka teistele pähe.
Kui ennast uurin, siis näen, et koosnen juuksejuurtest jalataldadeni enamjaolt sitast. Võiksin ju sinna peale kleepida miski uhke sildi (olen kristlane, budist, maausklik vms.), kuid see oleks pehmelt väljendudes halenaljakas. Kas poleks tark asju nimetada siiski nende õigete nimedega?

*
Mul on olnud au kohtuda ja lävida kolme suure kristlasega (muidugi nende endi meelest, üks oli isegi tegevvaimulik), kel aga millegipärast olid alkoholiprobleemid. Nad pidasid mulle jutlust; rääkisid, kuidas Kristus on neid ära valinud, kuidas kristlik kogudus neid aitab ja bla-bla-bla. Loomulikult vaatasid nad jumalikest kõrgustest minusuguse maise ja sitase putuka peale kaastunde, iroonia ja üleolekuga.
Kõik need kolm püha, vaga ja Jeesusega täidetud jumalameest läksid tagasi jooma. Koos Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannesega. Kuid mina püsin kainena.
„Kellel kõrvad on, see kuulgu!“

*
Orjad ja orjapidajad. Õnneks ei kuulu ma kumbagi kasti.

*
Kõigil on kole kiire. Minul pole kuhugi kiiret.

*
Tänumeel, tänumeel ja veel kord tänulik meel.




(Tekst ilmus kärbetega „Loomingus“ nr. 3, 2015.)

2 kommentaari:

  1. Ma olen Susan nimepidi. Tervitused kõigile, kes seda tunnistust loevad. Mu abikaasa lükkas mu tagasi pärast kaheksat(8) aastat abielu lihtsalt sellepärast, et teisel naisel oli tema peal loits ja ta jättis minu ja lapsed kannatama. ühel päeval, kui ma lugesin läbi veebi, ma nägin postitust, kuidas see õigekirja ratas selle e-posti aadress ( aoba5019@gmail.com ), aitas naine saada tagasi oma abikaasa ja ma andsin talle vastuse oma aadress ja ta ütles mulle, et naine oli õigekirja mu abikaasa ja ta ütles mulle, et ta aitab mind ja pärast 2 päeva kasutades, mida ta saadab mulle, et ma olen mu mees tagasi. Võite jõuda tema kaudu oma e-posti: (aoba5019@gmail.com) või tema WhatsApp number:( +27740386124 ) . Ma uskusin teda ja täna on mul hea meel teile kõigile teada anda, et sellel loitsurattal on võime armastajaid tagasi tuua. sest ma olen nüüd rahul oma abikaasa kõik tänu DR ADELEKE

    VastaKustuta
  2. Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
    Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
    WhatsApp: +2348122948392

    VastaKustuta