Gunnar Aarma 7. (kõik haiged ja vaesed on lollid)

Gunnar Aarma:

See inimene ootab nüüd, et ma paneksin talle käed külge, no näiteks käed peale, et teda terveks teha või et ma vajutaksin teatud punktidele või et ma loeksin talle võlusõnad ja tema läheb siis ja elab edasi nii nagu on ikka harjunud. Tema – see igavene loru, sest tuletan meelde: kõik haiged ja kõik vaesed on lollid. Mul abikaasa ei luba küll seda väljendust kasutada, aga kuna teda praegu ei ole siin, siis ma riskin, sest eestlasele on see sõna „loll” väga arusaadav. Kui ma hakkan teile rääkima nii, et kõik haiged ja kõik vaesed kannatavad informatsioonipuuduse all – mis see teile ütleb? Tükk aega peab siis mõte ringi käima enne kui ta inimesele latva jõuab, aga kui ma ütlen: need on lollid, siis on igal eestlasel selge pilt, mida selle all mõeldakse. Seda ma mõtlen väga tõsiselt. Miks pean mina seda „informatsioonipuuduse all kannatavat” inimest, kes minu juurde tuleb, hakkama oma energiat kulutades ümber tegema, korda panema? Ma ei taha seda teha! Kas mul on õigus seda mitte tahta või ei ole? On. Aga kuhu jääb siis halastusprintsiip? Kõik religioonid kriipsutavad punasega ja paksult alla halastusprintsiibi. Mina lähtun sellest printsiibist sääraselt: kui inimene seda teeb, mida peab tegema – seda ma ütlen kõigile, kes minu juures käivad – kuidas toituda, kuidas hingata ja kuidas mõelda –, aga mina ei saa ju tema eest toituda, hingata ega mõelda. Nüüd sõltub temast, kas ta hakkab mu nõuandeid kasutama, näiteks et üks päev nädalas ei söö, üks päev nädalast joob ainult vett.

Ingvar Luhaäär. „Seniavaldamata intervjuu Gunnar Aarmaga” (2013), lk. 14–15.