Gunnar Aarma 3. (südamete seiskamine Adžaaria mägedes)

Maria Tilk:

Varsti olevat alanud moslemite päevapalve aeg. Väikesesse mošeesse oli kogunenud tosinkond inimest lähemast ümbrusest. Taat arvas, et paljud neist tulid oma ravija ja pühaku juurde abi saama. Igatahes ütles too taadile, et ravib neid inimesi sellega, et paneb nende südamed mõneks ajaks seisma. Kui kauaks siis? Noh, nii kuni kolmeks minutiks. Miks mees omaette muigas, sai taat alles siis aru, kui seanss pihta hakkas. Nimelt olevat ta tundnud, et mees mõjutab ka tema südant. Igatahes meenutas taat hiljem, et tal läks tarvis kogu tahtejõudu ja teadaolevaid harjutusi, et sellele mõjule vastu seista. Mitte, et ta poleks seda Kristuse võimetega meest usaldanud, vaid tal oli kange soov näha, mis toimub kogukonna liikmetega. Isa olevatki suutnud oma tähelepanu säilitada. Taat ise arvas, et imemees nägi, kellega tegu on ja otsustas väikese demonstratsiooni korraldada. Väike kogudus langes transsi. Taadil lubati inimesi lähemalt uurida ja pulssi katsuda. Taat kinnitas, et nendel puudus pulss täielikult. Niipalju, kui sealsetes välitingimustes oli võimalik aru saada, siis nende inimeste südamed seisid. Viie minuti pärast oli märgata muutusi. Hingamine, laugude värelemine ja pulss taastusid. Kõik tulid ellu tagasi, nagu oleksid raskest unest ärganud. Imemees ütles, et see on parim ravi ja ka profülaktika, eriti südame raviks ja tugevdamiseks. Süda ei saa ju ainsa organina terve elu jooksul hetkegi puhata. Kui taat sellelt reisilt tagasi tuli, ei rääkinud ta tükk aega kellelegi, mida kõike ta näinud oli. Ütles vaid, et teda oli viidud kopteriga mägedesse, kus ta nägi imetegusid. Kõnelema hakkas ta palju hiljem ja seda südamete seiskamise lugu tuletas meelde haruharva.

Maria Tilk. „Minu isa Gunnar Aarma” (2011), lk. 126–127.

Gunnar Aarma:

Hiljem see kurd tapeti, kuna ta läks rahva hulgas nii kuulsaks, et hakkas juba kahjustama oma rahva juhtide mainet – siis ta likvideeriti.

Gunnar Aarma. „Elutarkused” (I raamat, 2013), lk. 84.