Tänumeel

*

Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

*

1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal (iseäranis rubriigil „Kroonikat“) on pagana hea mälu.

Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

*

Augustiöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba folgifestivalist „Keskkond ´88“ „Sirbile ja Vasarale“ artiklit.

*

Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. [Vt. Jüri Kaldmaa, „Isa kasvab pojaks“, lk. 52.] Tegelikult käisin seal innukalt, „Kaseke“ oli mu kodukõrts ja mõistagi jälestasin töölisi. Mina jaurasin saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.

Palusin tondilossistunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?

*

Olen muutunud täielikuks laiskloomaks. Mitte midagi ei viitsi ega mõtlegi teha. Lugesin Tammsaare „Kõrboja peremeest“ ja Lermontovi „Meie aja kangelast“. Tundub, et mul on miskit viga. Kuradima igav ja tüütu!

*

Inimest peaks vaatama nagu konna. Konna kallal ma ei hakka vinguma, miks ta jänes ei ole. Kuid inimese puhul tingimata – ole targem, parem, ilusam, seksikam, noorem jne., st. saa konnast jäneseks.

*

Tulin äsja [25. augustil 2005] Tallinnast, Mati Undi matustelt. (Muide, Unt pole mulle ei kirjaniku ega lavastajana kunagi istunud.) Korüfeesid oli palju koos. Pärast muldasängitamist muidugi joodi. Aga mina jäin kaineks. „Vanemuise“ bussis, millega tartlased koju tagasi toodi, joodi kah. Aga mina jäin ikkagi kaineks. Kõige tõhusama kaitse esimese napsi vastu annab Kõrgem Jõud. Näe, täna andis. Ja mina ei tea, kuidas Ta seda teeb. Peielauas korraks kihvatas küll. No nüüd – kurat! – paneks! Viina ja konjakit ja mida kõike veel... Kuid ei pannud.

*

1996. aasta suvel paastusin ja kirjutasin sürrealistlikku romaani või vähemalt pikemat proosateksti lapsepõlvest. Võtsin eesmärgiks kirjutada kolme kuu vältel lehekülg päevas. Tegelikult suutsin rohkem, isegi kaks. Kokku tuli teksti, mis jäi lõpetamata, umbes kakssada lehekülge.

Poolik proosahunnik vedeles mul tükk aega sahtlis, ei suutnud läbi närida. 2005. aasta kevadel jäi kahesajast leheküljest järele viis lehekülge, väike novellike. Ülejäänu viskasin rahulikult minema.

Siinkohal meenub Majakovski: „Tuhat tonni / tuhnid läbi / toorsõnamaaki, // enne kui / ainsama sõna / säält saad.“

Olin vist seitseteist, kui luuletust „Kõnelus luulest rahandusinspektoriga“ esmakordselt lugesin. Ega ma uskunud. Mõtlesin, et retooriline liialdus, pealegi punane. Tegelikult on täpselt nii.

*

Mind peetakse või vähemasti on peetud armastusluuletajaks. Selline imago ja maine... Ma ei soovi sellest rohkem midagi kuulda. Ma ei tea armastusest mitte midagi.

*

Lapsuke oksendas mu veerand tundi tagasi täis, ja nüüd magab rahulikult. Kammin juustest kohupiima välja.

*

Lapsed on karistus seksi eest. Midagi ei ole teha. Nüüd kasutan pedantselt ja järjekindlalt kondoomi. Minu mõõt on täis. Elu siiski midagi õpetab.

*

On olnud aega mõtelda. Lugesin Robin Norwoodi „Naised, kes armastavad liiga palju“ lõpuni. Kirjutasin välja kaks lõiku, mis mind miskipärast hetkel eriti puudutavad: „Sul tuleb jääda silm silma vastu kohutava sisemise tühjusega, mis tõuseb pinnale, kui Sa pole keskendunud kellelegi teisele. Vahel on see tühjus nii põhjatult sügav, et Sa võid peaaegu tunda, kuidas tuul puhub läbi selle koha, kus peaks olema Su süda. [---] Emba seda tühjust ning tea, et Sa ei pea igavesti niiviisi tundma ning et lihtsalt vaikselt paigale jäädes ja seda tunnetades hakkad Sa seda tühjust täitma enesega leppimise soojusega.“

Ja veel: „Elus ei ole vigu, on ainult õppetunnid, niisiis roni oma peiduurkast välja ja anna endale võimalus õppida üht-teist sellest, mida elu tahab Sulle õpetada. [---] Ära pöördu oma suhete ega lapsepõlve ebafunktsionaalse perekonna poole julgustuse saamiseks. Neil on vaja, et Sa püsiksid endisena, et ka nemad võiksid endiseks jääda. Ära saboteeri iseennast ega oma kasvu nendele toetumisega.“

Ja mida mina teen?

*

Kes ennast ikka väga tappa tahab, tapab end ükskord niikuinii. Keegi kätt ette ei pane. Kui otsustan jooma hakata, katsuge mind ümber veenda. Kuid ma ei joo, sest alkohol tapaks mu.

Elu on hea asi! Tahan, teen suitsu, tahan, joon kohvi; tahan, molutan, kurvastan, rõõmustan... ja leian – küll leian! – põhjuse edasi elamiseks. Aga surnult pole midagi. Jabur, kuid tõsi! Kujutelm, et ära minnes kole elu kaob, on minu meelest lapsik.

Kõik läheb mööda. Minu elujaatus samuti.

*

Päeval, mil mu vanim tütar sai kolmeaastaseks, ihkasin hirmsasti kaine olla. Lapse sünnipäev on ometigi alkoholivaba! Ja suure vaevaga olingi, värisesin ja võdisesin. Kuid kallid naise vanemad, kes külla saabusid, tõid muu hulgas ka pudeli konjakit. Kui pidu hakkas lõppema, lapsed lahkuma, õnnelik ja väsinud sünnipäevalaps asutas magama, jõin järelejäänud kolmveerand pudelit üksi ära ja läksin linna peale tuiama. Järgmine hommik algas valge viinaga.

Just tol tütre sünnipäeva õhtul – klammerdudes janusena pudeli külge – tajusin järsku harukordse selgusega, et sellest nõiaringist mina üksinda välja ei murra. Alkohol on tugevam ja teeb minuga, mida heaks arvab.

*

Lastekirjanik uppus. Suure tõenäosusega oli ta purjus või pohmeluses. Mõistagi ei mõista mina kohut. Kohtumõistjaid leidub minutagi piisavalt. Teine lastekirjanik, kes oli lahkunuga koos palju viina joonud, avaldas ajalehes järelehüüde. Artiklit kommenteeris keegi Joosep: „Jumal tänatud, et seda liputajast joodikut enam lapsi kollitamas ja ahistamas pole. Viimastel aastatel ei saanud Kassari rannas selle perverdi tõttu enam lastega käia.“ Mõned tunnid hiljem lisas Joosep: „Aga see, kui ta juua täis peaga oma 3 sentimeetri kusenahaga laste silma all liputab ja naistele roppusi röögib, on kõva kultuur muidugi.“

Õige, Joosep! Joodikule tulebki vastu vahtimist anda. Kindlasti leidub mõni kena eestimaalane, kes mäletab, kuidas ma näiteks 2002. aasta suvel umbjoobes Misso poe ümber kakerdasin ja koolimaja juures kraavis magasin. Ja ta ei jäta võimaluse korral kommenteerimata.

Olin viimane tõbras, kuid kirjutasin imeilusaid värsikesi.

*

2001. aasta novembris toimunud raamatuesitlused olid iseäranis rämedad. Tallinnast ma parem üldse ei räägi. Ja Tartus läksin pildituna kallale oma laste emale, kes imetas samal ajal meie kolmenädalast poega. Puts, kui piinlik! Paraku tagasi ei võta.

Ausõna, ma juba natuke oskan tänulik olla mulle antud kainuse eest.

*

Eks ma püüa elada iga päeva nagu viimast. Kui uksele koputataks ja öeldaks: „Härra, tõld ootab...“ Oleksin juba peaaegu valmis kaasa minema.

Noorus on möödas. Ja ongi möödas! Täitsa totakas tõdemus, aga nüüd ma mõistan. Või hakkan vaikselt mõistma.

*

Annan endale selgelt aru, et kaks kolmandikku elust on läbi. Olen teinud juhmaka arvestuse, et elu kestab umbes-täpselt kolm korda üheksateist aastat. Ja kolmas, st. viimane üheksateist juba tiksub. Mõistagi ei pruugi viimane üheksateist üldse täis tulla. Kõik võib lõppeda palju varem. Laias laastus on keskmine eesti mees 45-aastaselt hall ja haige, kuuekümnene on juba rauk, kes kohe teise ilma kolib. Kas arvan, et minuga nõnda ei lähe? Ja et jooksen ka kaheksakümneselt kitarriga laval ringi?!

*

Olen endale saanud suhteliselt sita Jumala, kes soovib mulle enamasti halba. Tegelikult on Ta muidugi armastav, hea ja tore. Tal on minuga suurepärane plaan, ainult minusugune oinas ei taipa.

Et näitleja istus just sinna bussi ja et Allah ta armastavalt maa pealt ära koristas, oli ka Kõrgema Jõu tahe. Säärast asja mõistusega välja ei mõtle. Kas Allahile ei meeldinud, et näitleja tegeles kommertsiga? Või oli näitleja moslemi imidž Allahile vastukarva? Või...? Ei tea ja ei saagi teada.

Vahel on mul tunne, et Kes Seal Üleval Toimetab küll kaine ei ole. Mina ju ometi täna olen.

Perekonnad on purunenud, väikesed lapsed isata jäänud. Ja NB! isa on lasteta jäänud. Seda valu ei ole võimalik millegagi leevendada või vähendada. Isegi viinaga enam mitte, kuid Jumalaga ei oska.

Tuleb sita Jumalaga leppida! Ei mingit halleluujat. Perses on kõik see värk! Ainult lepi, lepi ja veel kord lepi. Skolka možna?!

*

Mul on olnud kahtlemata igasugu tahtmisi. Arvasin vajavat peret, naist, lapsi, korterit, sauna jne. Kõrgem Jõud on kõik kõrvaldanud. Järelikult ei olnud Tema tahe.

Mina ei ole võimeline toimivat perekonda looma, hoidma, üleval pidama, selles elama. Tuleb leppida. Mul oli viimane aeg oma elu elama hakata.

*

Imetlen harda aupaklikkusega neid, kes end kristlaseks nimetavad ja seda igal pool väsimatult korrutavad. Vahel määrivad ka teistele pähe.

Kui ennast uurin, siis näen, et koosnen juuksejuurtest jalataldadeni enamjaolt sitast. Võiksin ju sinna peale kleepida miski uhke sildi (olen kristlane, budist, maausklik vms.), kuid see oleks pehmelt väljendudes halenaljakas. Kas poleks tark asju nimetada siiski nende õigete nimedega?

*

Mul on olnud au kohtuda ja lävida kolme suure kristlasega (muidugi nende endi meelest, üks oli isegi tegevvaimulik), kel aga millegipärast olid alkoholiprobleemid. Nad pidasid mulle jutlust; rääkisid, kuidas Kristus on neid ära valinud, kuidas kristlik kogudus neid aitab ja bla-bla-bla. Loomulikult vaatasid nad jumalikest kõrgustest minusuguse maise ja sitase putuka peale kaastunde, iroonia ja üleolekuga.

Kõik need kolm püha, vaga ja Jeesusega täidetud jumalameest läksid tagasi jooma. Koos Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannesega. Kuid mina püsin kainena.

„Kellel kõrvad on, see kuulgu!“

*

Orjad ja orjapidajad. Õnneks ei kuulu ma kumbagi kasti.

*

Kõigil on kole kiire. Minul pole kuhugi kiiret.

*

Tänumeel, tänumeel ja veel kord tänulik meel.

(Tekst ilmus kärbetega „Loomingus“ nr. 3, 2015.)

Isadepäev

Konutan ihuüksi üürikorteris. Palavik on tõusnud 39,5-ni. Päris hea soe on juba. Enne oli küll nõnda külm, et neli tekki, kuid hambad plagisesid sellegipoolest.

Mu viis last, laste elegantne ema ja laste suursugune võõras- või kasuisa (kumb sõna teile parajasti paremini sobib? kasu-, eks?) on läinud peenele lõunasöögile nooblisse restorani. Järsku heliseb MINU telefon (oo, võõras number!) ja NEID teenindanud kelner lausub mulle esiteks kolm sõna: „Mees..., kanna üle...“ Selgub, et neil ei tule seitsme peale piduliku söömaaja raha kokku. Ega mina kooner ei ole. Laste jaoks pole mul millestki kahju. See viis sotti siia-sinna. Sisenen netipanka...

Paotan silmad. Loomulikult ärkan oma majas ja turvalises abieluvoodis.

Mu naine ja laste ema küpsetab pannkooke. Milline õnnis lõhn?!
Minu viis last kogunevad kohe voodipäitsisse ja laulavad mu üles: „Head lapsed, need kasvavad isata...“
Me istume lauda, ja mu naine kostitab meid fantastiliste pannkookide, maasikamoosi ja oma lüpsisooja piimaga. Mmmm.

Pärast sööki toome kõik lagedale enda ai-bljäädid ja mai-gaadid, krutifonid ja tutifonid. Ja soovime teineteisele viisakalt ja vaikselt sisestades-postitades ilusat isadepäeva. Kvaliteetaeg siiski. Mõistagi esindame meie traditsioonilisi pereväärtusi. Ega me eriti ei räägi. Mis sa tühja ikka mölised? Kindlasti meenutame me ka vanaisasid. Need sead, (vabandust!), sangarid, on – jumalale tänu – (ups!) kahjuks juba kalmistul. (Ega ma laste kuuldes üldiselt midagi sündsusetut ei kõnele.)
Õue me ei lähe. Tule, rõivas, appi! Tutifon saab ju niiskeks või läheb suisa märjaks. Ja siis võib vabalt kööga olla.

Ja need kaks isa (või oli neid meedia andmetel koguni vist isegi kolm), kes tänasel päeval oma lastega kokku ei saa, ei pääse või neid ei lasta, on lihtsalt tropid. Jah, just. Tropid. Hämarusse jäägu otsima nad köit, mis nende piinad igaveseks lõpetaks.

Isadepäev on harras ja oluline püha meie imetoredas ja ühtehoidvas peres.

Kurat! Üks poistest on siiski välja pääsenud. Ta naaseb tuppa ning ulatab mulle köiejupi, täpselt sihukese tugeva ja paraja pikkusega...


2014

 

Margit Peterson

Magalarajooni kõrgustes

pühendusega Jüri Kaldmaale

hommik virvendab päevaks

kord tõuseb kaubanduskeskuse

tagant suitsu kord riivab kõrvu

Koidula kooli platsilt

masinate müra

aga mina tõmban lodžal suitsu

ja mõtlen möödunule

mõtlen ajale mil tänase

kodurajooni pinnal laius

asustamata maa tühermaa

kus aastakümneid tagasi lapsed

uka-ukat ja keerukuju mängisid

paljajalu ja kuresaapais porilompides

enne kui toonane nõuka valitsus

CCCP- i tähtede järgi kavandatud

magalarajooni ehitama hakkas

meenutan aegu mil päike loojus

mere taha mitte kõrge

korrusmaja katuse taha

aga mina tõmban lodžal suitsu

ja mõtlen sinule mõtlen

ajale kui me...

10. septembril 2014

Mai

Emajõe Bluus 2014

Pühapäeval, 8. juunil 2014 Tartus, pubis „Pahad Poisid“.

Priit Pajusalu sõnul „kimbuke omaluule põhiseid bluusihõnguseid lugusid“.

https://www.youtube.com/watch?v=UfTqtrQm3qE&feature=share&list=PLDB1ac8NrFyZUvyu3p1R9Yk954Rh2ist3

 

 

MARI VALLISOO

*

Jürile

Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud.
Kes muugi meile rahatuile müüks.
Üks võõras on need kirjud kuued kandnud.
Hää küll, ma võtan selle oma süüks.

Mul ongi minek – prügiämber viia
ses pühapäevas. Päevas pühimas,
mil leegi kujul ilmusime siia.
Tule puhastavas mühinas.

Marilt

Mai 2000

(„Looming“ nr. 5, 2014, lk. 579.)



Tänuks ja tänuga
Luuletuse „Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud...“ saatis Mari Vallisoo mulle 2000. aasta maikuus. Tänuks.
Töötasin siis ajalehe „Eesti Kirik“ toimetajana ning olin lehes avaldanud kolm Vallisoo varem ilmunud luuletust („Üks poiss“, „Maihommik“, „Kord kõnelesin kaunis idamurdes...“).
Läkitan nüüd Mari Vallisoo sõnul „väikese värsi“ tänuga ja luuletaja tütre Tuuli Vallisoo lahkel loal suurele ilmale.

Mõned mälestuskillud seoses Lembit Kurvitsaga

1986. aasta juunis lõpetasin August Jakobsoni nimelise Pärnu 1. Keskkooli (praegune Ühisgümnaasium) ja juulis siirdusin sisseastumiseksamitele Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna žurnalistika osakonda.

Üks esimesi inimesi, kellega ma Tartus (ülikooli vanas kohvikus) tutvusin, oli Lembit Kurvits. Juhuseid pole olemas, elu pidi nii minema ning minust pidi luuletaja saama. Vajasin õpetajat ja vanemat venda.
Tagantjärele on see naeruväärne. O sancta simplicitas! Lõkerdan kohe kõva häälega. Mart Velskri sõnul (ta meenutab 1992. aasta südasuve): „[---] ja lasi seejärel kuuldavale oma igapäevase, kõlava ja veidi hirmuäratava naeru. See naer – nagu Jürka puhul ikka – jättis kõik otsad lahti [---]“ („Vikerkaar“ nr. 6, 2005, lk 103.) Ent hetkel olen üsna ühemõtteline.

***
Olin aastatel 1986–1991 Lembitu lähedane sõber, ja tohin vist pisut suud pruukida.
Eks ma või Kurvitsa kohta öelda, et Eesti kultuuriilma klassikaline ja vaimsuseta sõltlane, kes on põhjustanud endale ja teistele palju kannatusi. Küllap võiksin ütelda enamatki. Kuid mis see – minu pandud diagnoos – aitab? Ja kas ma ise olen parem? Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

***
Alkoholikogus, mille nende aastate jooksul koos hävitasime, oli aukartustäratav. Häbilugu. Paraku tagasi ei võta.
Jah, me täitsime VTK („Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“) normid – „Volgas“, „Tarvases“, „Kaunases“. Täitsime eeskujulikult. Ja muidugi said neelud-neerud kõvasti tööd unustamatus ja kangelaslikus „Humalas“. Eriti magus oli õllekasse pääseda pühapäeva hommikuti. Saba ju tungles ja lookles ukse taga.

Enda kahekümnendal sünnipäeval tassisin „Jõe“ poest Kalevi tänava üürikorterisse mitu kasti „Slaavi“ õlut (12 %). (Üks punane silt on siiani alles.) Milline õnne- ja pidupäev! Pahatihti tuli leppida „Kuldse odra“ ehk rahvakeeli „Perse adraga“. „Slaavit“, „Moskvat“ „Gladiaatorit“ ja „Tartut“ oli harvem saada.

***
Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ („Sirbis“) ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. (Vt. J. Kaldmaa, Isa kasvab pojaks, lk. 52.) Tegelikult käisime Kurvitsaga seal innukalt, „Kaseke“ oli meie kodukõrts ja mõistagi jälestasime töölisi. Meie jaurasime saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.
(Palusin tondilossiks muutunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?)

***
Kui tähtis oli värske tartlase ja tudengina omi värsikesi avaldada kaks kopikat maksnud ajalehes „Tartu Riiklik Ülikool“ (17. oktoober 1986). Tegin seda varjunime Eevald Sepik all. Ülikooli lehe korrespondent Indrek Ude lehvitas mulle saatesõnakeses sõbralikult.

Minu „Esimene trükiproov“ Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee ühiskondlik-poliitilises ja kirjanduslik-kunstilises ajakirjas „Noorus“ ilmus 1987. aasta augustis. (Trükiarv 108 000!) Aitüma, Rudolf Rimmel! Nende luuletuste pärast peaks täna maa alla vajuma, kuid olge mureta, ei vao ma kuhugi.
„Nooruse“ üheteistkümne luuletuse eest sain 107 rubla (!) honorari. Olin korraga ja korraks rikas mees, laiasin Püssirohukeldri külgbaaris ja tegin sõpradele välja, ka Kurvitsale. Eeskätt šampust „Vana Tallinnaga“.

***
1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal ja iseäranis selle rubriigil „Kroonikat“ on pagana hea mälu.
Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

***
Lisaks käisime Esta Salmistuga (nüüd Salmistu-Vaas) augusti esimesel nädalavahetusel Hiiumaal, folgifestivalil „Keskkond ´88“. Esinesime ühel laval Aleksander Mülleri, Peeter Tooma, Tõnu Tepandi, Priit Pedajasega... Oli ikka lolli julgust ja pealehakkamist.

Suveöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba „Sirbile ja Vasarale“ artiklit. („Heliseval Hiiumaal“ ilmus 12. augustil 1988.)

***
1988 suvel töötasime Lembituga mõlemad Eesti NSV Riiklikus Spordimuuseumis, mis asus Pauluse kiriku tiibhoones. Kurvits pidi töötama, tal olid alimendid kraes. Mina tegin niisama nalja, mind võetigi tööle ajutiselt – kõigest kaheks kuuks – järelvaatajaks (eksponaadivalvuriks). Mina „vaatasin“ all ja Lembit üleval. Või oli see vastupidi?

Karikaid ja medaleid valvates nägin esimest korda Toomas Raudamit, kes külastas muuseumi kaheksa-aastase poja Juhaniga. Lugesin nende nimesid külalisraamatust ning viisin siis nägudega kokku.

***
1988 sügisel kavatses Kurvits – ta oli siis 34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja, 22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane nähvits). Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval Tartust väikelinna ja tagasi. Eks Ruti, Andre ja Miku prototüübid olid üksjagu koos reisinud...

Mikule andsin hääle mina. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Lembit minult ja oma tookordselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi, [---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi. Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“. (Katke Kurvitsa kirjast.)

***
Kirjutasin Lembitu poolt etteantud teemade põhjal õhinaga kuusteist mustandit, millest Kurvits tegi puhtandid. Kõik minu kuusteist teksti jõudsid poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ koosseisu. Ligi poole teosest hõlmab minu loodu. Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).

Käsikiri valmis ja pidi 1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat) ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).

Raamat siiski trükivalgust ei näinud. Samas tellimislehes lubatud Adolf Rammo „Ellujäänud mehe laulud“ ja Avo Üpruse „Hälin ja aeg“ jõudsid lugejateni.

***
Mõned Lembitu tekstid kolisid „Rutt, Andre, Mikk – 88“-st tema järgmisse raamatusse „Meie ühine vend armastus“ (1991), mille esialgne pealkiri oli „Meie ühine vend surm“.
Üks luuletus („Meid sunnitakse põgenema...“), mille kaasautor olen mina, ilmus „Loomingus“ 1990. aastal (nr. 4, lk. 490) Lembit Kurvitsa nime all.

***
Kui oma teise ja kolmandasse luulekogusse kirjutas Lembit mulle „lugemiseks“ (vastavalt „Tühermaa“, 1987 ja „Armastuseta“, 1990), siis kaheksanda raamatu puhul pühendussõna muutus – „mälestuseks“ („Kakskümmend viis luuletust“, 2001).

***
Enda rumala, kuid möödapääsmatu minevikuga rahu tegemine on vabastav.


2014

Foto Alar Madissoni näituse avamiselt

Alar Madissoni näituse „Pooltund kirjanikuga. Valik fotosid aastatest 2001–2013“ avamisel 10. aprillil 2014.
Foto: Ursula Noor.
Foto Kristian Jaagust ja minust tegi Alar Madisson 24. oktoobril 2008.

Kümme aastat tagasi kirjutasin Alari samalaadse näituse kohta nõnda:

„Eesti kirjarahvas (üle 30 kirjaniku, nende hulgas kümmekond tartlast) on Madissoni näol saanud endale meisterliku ja tänuväärse jäädvustaja. Kuigi fotod on tehtud projekti „Kirjanik ja tema keskkond“ raames Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fotokogu täiendamiseks, leidub neis üllatavalt palju (portreefoto)kunsti ning need moodustavad suveräänse ja isikupärase terviku. Projekt osutub kindlasti jätkusuutlikuks, eriti (meedia eest) varjus elavate ja loovate kirjanike osas (antud näitusel näiteks Eha Lättemäe ja Nikolai Baturin).“

http://blog.postimees.ee/040404/esileht/kultuur/130738.php