***

Veel võin Sind vaadata niisama.

Veel pole ohtu lubada ja julgust täita.

Kas sellest jätkub? Peab piisama?
Aeg saabub kord. Kuid kas ta miskit näitab?

Ma jälgin ikkagi Su liigutuste ilu.
Ka siis, kui me ei satu kõrvu.

Tea, et Su sõrmil poleks enam vilu,
kui riivaks nad mu põski, suud ja kõrvu.

 

(Tekst ilmunud – J. Kaldmaa, Lapsevaev, 2004, lk. 9.)