***

Pikk päiksehääb ja vaibund päeva maru.
Ma kõnnin mööda laste jooksurada,

kust leian ainult pulstund mängukaru,

ja püüan teda elustada.

Kirg Sinu järele – pea kaigub hõige –
mind vallutab kui udu uinund linna.
Öö mustav plagu rullub üle kõige
ja kõduhõngu kandub ninna.

Kõik maailm tungib pimeduses rindu.
Ott ärkab,  r ä ä g i b  –
                           kahm mu näost viib vere:
„Kas sa ei võtaks käpast välja pindu?
Ma pole ammu andnud tere...“


(Tekst ilmunud – J. Kaldmaa, Lapsevaev, 2004, lk. 60.)