Väljas külmakraadike,
sestap viinavaadike
Eesti põlve surnuks joodab,
nõrgamõistuslikke toodab.
Kas Sa äkki uueks aastaks
mõnegi neist kaineks taastaks?
Põssad kõik on maha löödud.
Saavad pepupolstriks söödud.
Rahvas aruraasikese
kaubamaja taha visand.
Ostmise ekstaasikese
üle rõõmustab poeisand.
Kullakallis jõulumees!
Küll on siiber! Kopp on ees!
Ainult Sinust pole savi.
Kui Sa tuled, too mul havi,
kelle käsul ime juhtuks,
muutuks hinnaklassike!
Carmenilik kassike
sängis musse hästi suhtuks!
Veel too mulle kaval kiiker,
mis võiks näidata, kui vaja,
et ma – luuser luuletaja –
olen Riigikogu spiiker...
Kas ma samuti kui pööbel
ihkan liha, võimu, raha?
Jõul kui puuder hinge lööbel,
mis ju nääriks kulub maha...
Sestap jõulutaadike,
kõigil pirnikene too,
mille hõõguv traadike
öösse kiirgaks valgusvoo!
2003
(Tekst ilmunud:
1) J. Kaldmaa „Isa kasvab pojaks“, 2009, lk. 229–230;
2) „Eesti Ekspress“, 24. detsember 2003.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar