Tahaks kirjutada Kaldmaast
Jüri Kaldmaa, „Nappi valgust“ (Looming nr. 7/ 1996, lk. 935–940)
Do not go gentle into that good night,
Old age should burn and rave at close of day;
Rage, rage against the dying of the light.
Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes,
märatse, märatse valguse surmale vastu.
(Dylan Thomas)
Luules on mingi vääramatu järjepidevus. Jadastatus, mis ei sõltu ridade, veel vähem autorinimede või ilmunud kogude arvust, aheldatus, mis katkematu. Jüri Kaldmaa pole minu teada avaldanud senini ainustki luuleraamatut, ometi pean ma teda üheks paremaks kaasaegseks eesti poeediks. (Jüri näidenditest ma siinkohal ei räägiks, ent tema „Delirium tremens“ meeldis mulle väga.)
Kaldmaale võib ette heita vormilist vanamoodsust, kuid kelle asi, mis moodne, mis mitte. Materjal ei väärtusta tulemust, tulemuse väärtustab Ehitaja ning üksnes tema jõustab antud ehitusele ainuvõimaliku konstruktsiooni. Betoonplokkidest võib luua Lasnamägede drakoonilisust, punastest põletatud tellistest põrguriiki, ent segu müüristab ikkagi vaid Looja käsi, mis verega määritud. Kaldmaa luule lihvituse taga pulbitseb elu, täpsemalt elu purskub verena läbi lihvituse seina ning pestav tapeet ei suuda takistada väljaimbuvat eluverd.
Me kõik oskame kirjutada ning selles kirjaoskuses oleme unustanud ühe kirjanduse käibetõe – ennekõike tuleb õppida elama, alles seejärel kirjutama. Lugedes meie noorteluulet, kas feminiinset või maskuliinset, tulevad tahtmatult meelde Jaan Undi kuuekümnendate lõpus eesti noorluuletajate kohta öeldud sõnad: „Pahade päevade poetessid“. Luule peab tõesti olema midagi enamat kui kuupuhastusvalust sündinud logorröa.
Vallates vormi võib Kaldmaa peenutseda, ent tema sõnakasutuse ning vormistuse tagant hingub elu. Raevu ja kirge, lootust ja lootusetust. Seetõttu mind eriti ei häirigi ta tsüklite pühendused (pühendusi ma üldiselt ei salli) küll N-dele, K-dele või kurat teab kellele veel. Ning kui asja üle tõsisemalt järele mõelda – luule, ükskõik kui abstraktne ta ka on, on ta loomuldasa uskumatult konkreetne, aja-, koha ning isikuühtne. Sürreaalsus on reaalsus. Mis on abstraktsus? Raamistage osake kärestikust, peatage hetk ning teie ees on abstraktne maal – aga on’s kärestik abstraktne? Lobatshevski geomeetria tappis Eukleidese geomeetria, Einstein Newtoni. Ajalugu tapab ajaloo, aeg aja, ent miski jääb. Jääb seotus. Homeroseta poleks Joyce’i, Talvikuta uusarbujalikku Kaldmaad, ent aeg on teine ja ometi on aeg vaid ookean, mis lõpeb kord kaldal. Mul on hea meel, et ajal mil tormina veeklaasis peetakse kirjanduslähedasi lahinguid Issanda ja Interneti hiilguseks, mõni mees veel kirjutab, kirjutab teiselt kaldalt nagu Kaldmaa.
Tänulikult
HANNES VARBLANE
P. S.
„Looming“ ajakirjana pole sugugi nii koletult kuhtunud, nagu nii mõnedki teadjamehed arvavad. Selleski numbris on Vana-Hellase luuletõlked tähelepanu väärivad (mil meil viimati uusi antiikluule tõlkeid üldse üllitati) ning prosaist Õunapuu on mõnes mõttes vaat veel et huvitavam kui akvarellist Õunapuu.
(Ilmunud: „Postimees“, 19. august 1996.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar