Armastus usus või vastupidi
Jüri Kaldmaa, „Passioon“ (2000), 80 lk.
Värsivihiku pealkiri on „Passioon“. Kumb ta siis on, kas kannatus või kirglik armastus? Tundub, et selles kogus on mõlemat. Ülesehituselt kulgeb luulekogu armastuselt usule, ehkki lahutada neid kahte ju ei saa.
Siin Tartus, Toome varemetes oma luulekogu esitledes oli Jüri sakraalsem, kui kogu oma sisepinges tegelikult on. „Passioonis“ on minu jaoks enam armastuse lihalikkust kui ülenemist usuks. Viimane aga märgistas määravalt esinemist Toomel. Ometi on kogu minu jaoks oma kulgemises iseseisev, lugedes tundub, et isegi autorist sõltumatu. Võibolla see ongi nii, sest seda luulevihikut on mõningais ringkonnis liiga kaua oodatud. Nüüd on ta olemas. Raskelt olemas.
Jüri Kaldmaa, niipalju kui mina tean, ei kuulu ühessegi koondisesse, -konda ega rühmitusse. See ei tähenda, et ta ei kuulu mingisse kooslusse või et ta ei sobiks kaasaegsesse eesti luulepilti. Ma pole päris kindel, kas Kaldmaa karjuv kristlus mulle permanentselt peale läheb, ent ühte tunnetan ma vägagi selgelt: see poiss, kirjutades armastusest, vihkamisest ja usust, kirjutab asjust, millest ta teab. Vahetevahel tundub, et teab isegi liialt palju. Tema sunnitus neisse teemisse on valulikult valvas ja ehe.
Kaldmaa on oma kirjutamises lootusetult üksi ning seetõttu mitte üksnes tekstilooja. Jürit lugedes ma tajun, et tema tekstide taga elab inimene, kellele sõnad on antud mitte üksnes teksti tegemiseks, vaid ka teksti eel seisva elu passioonseks väljenduseks. Kaldmaa ei kuulu trendi. Tema elu ja ta luule on selleks liig avalikult seotud. Ta ei ole Contra, kellel on igas rühmituses kümme väikest Contrat. Tast ei õhku kümnendite vanust euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide Krulli, Oidekivi või isegi Kalju Kruusa taoliste tänapäeva eesti luule trendi kandvate tegijate rühmitusliku ringkaitse, -käenduse õudu. Ta on üksinda, ühegi rühmituseta, endale uskumatult ustav ning tehniliselt täpne. Ta jätkab tegelikult eesti veel vägistamata luule raskelt rabelevat joont. Ta pole vähem virtuooslik kui Hirv, aga ta on vähem literatuurne ning eluliselt usutavam. Kaldmaa on uskumatult erootiline ning samaaegselt sakraalne. Ta on vanamoodne.
Lihtne on kirjutada moodsalt ja hästi. Püüdke kirjutada vanamoodsalt ja hästi. Tegelikult on ring täis saanud. Luuleeksperiment hägustub ning hääbub. Kogemus ning sellele tuginev kindlus kindlustub. Püsiväärtused on tagasitulekuteel. Lugesin maikuu (2000) „Loomingust“ Jüri luuletusi ning tundsin nad kõik ka kogus ära. Sellist asja pole ma tükil ajal kogenud. Aga ma nägin ka kahte parandust, mis „Loomingu“ luuletuste variantidesse kogu jaoks olid tehtud (kogus on need parandustega luuletused lk. 16 ja 23), ning need olid professionaali parandused.
Ma ei ole päris kindel, kas Jüri luuletustes on sotsiaalsust või pole, arvatavasti on, sest neid luuletusi kirjutab Eesti Vabariigi sootsiumis elav luuletaja. Ent üht tean ma väga täpselt – „Passiooni“ luuletustes on olemas eesti luulest kadunud messiaanlus. On olemas õigus mitte üksnes ilkuda, vaid ka sund võtta oma õlgadele vastutus. Vastutuse õigus, mis annab ka õiguse õnnistada: „Käed tõstan ülesse siis rinnalt ristist./ Ah vabastaks mu peod teid kõiki ristist!“ (lk. 58.)
See on küll vaid minu isiklik arvamus, ent juba üksnes selle debüütkoguga on Jüri Kaldmaa eesti luules olemas.
(Ilmunud:
1) „Postimees“, 8. juuli 2000;
2) Hannes Varblane „Ilmavallas“, 2002, lk. 199–200.)
http://www.postimees.ee/leht/00/07/08e/raamat.htm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar