On jälle sügisene õhtupool,
mil päike vajub taha puie.
Ta kiired oksarägus meenutavad suud.Sel suul on õel ja kaval muie.
Sest irvest kasvab hääbumise võim.
Tuul vastu maad lööb astreid puruks.
Nüüd nagu kõigi õnnetute hääl
mind pimedasse vangi suruks.
(Tekst ilmunud – J. Kaldmaa, „Lapsevaev“, lk. 39.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar