Esietendus 29. jaanuaril 2023 Tartu Kirjanduse Majas.
https://www.youtube.com/watch?v=x9pI5vXU17U
Lavastus
on pühendatud M-ile ja E-le.
Jüri Kaldmaa lavaversioon
Jaan Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest” ja
teiste tekstide ainetel, kahes vaatuses vaheajaga. (Videos on ainult
esimene vaatus.)
Teksti autor, lavastaja, muusikaline
kujundaja ja produtsent: Jüri Kaldmaa
Video, valgus, heli ja
plakat: Indrek Tobre
Plakati foto: Ain
Protsin
Näitlejad:
Alla
Ird
(Eeva)
Helle
Laanes
(Naima)
Indrek
Tobre
(Mattias)
Rein
Annuk
(André)
Esietendusel
laulsid Rutt Poolakese ja Raahel Poolakese.
André teksti
on lisatud katkendeid Jaan Kruusvalli näidenditest „Haigla aed”,
„Hullumeelne professor, tema elukäik”, „Rabalinnu hõik”,
„Hääled”, „Tasandikkude helinad” ja jutust „Pilk
taevasse”. Lavastuses on kasutatud katkendeid kuuldemängust
„Hääled”
(2008), mille teksti autor
on Jaan Kruusvall, lavastaja Aleksander Eelmaa, osades Aarne Üksküla,
Liina
Olmaru, Indrek Sammul jt. Veel on kasutatud katkendeid
dokumentaalfilmist „Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale”
(2002), mille režissöör on Dorian Supin.
Jaan
Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest”
esmalavastaja oli Mikk Mikiver. Esietendus toimus 22. septembril 2000
Eesti Draamateatris. Mängisid Epp Eespäev (Naima), Madis Kalmet
(Mattias) ja Guido Kangur (André).
Jüri
Kaldmaa:
„Elu ainukene mõte on jõuda Jeesuseni, elada
Temas, käia Temaga, ülistada ja kuulutada Teda. „Tema
peab kasvama, aga mina pean kahanema!” (Johannese 3:30.)
Traditsiooniline
ja harjumuspärane teater, mis pahatihti rajaneb konfliktil, kaob
Kristuse tulles üldse ära. No mida te jaurate?! Koostööd saab
jätkata inimestega, kes soovivad liikuda Jumala poole, ja mitte
Jumalast eemale. Meid ootavad dramaturgiliselt ÕIGED olukorrad. Hea
uudis on see, et meie lavastuses juba on ÜKS ÕIGE
olukord.”[1]
Madis
Kolk:
„Kui Tooming ja Türnpu usuvad siiski teatri ja
teoloogia ühendusse, siis Toominga õpilane Jüri Kaldmaa rõhutab
oma lavastusega „Igatsused. Teadagi Kelle järele” (2023) just
seda (peaaegu) ületamatut piiri ilmaliku kunsti ja vaimuliku
kirgastumise vahel, deklareerides kavalehel, et lavastus on tema
jumalagajätt ilmaliku maailmaga. Kompromisside asemel tuleb ühest
loobuda. Lavastus põhineb Jaan Kruusvalli tekstidel, eeskätt
näidendil „Mälestused. Ainult ei tea millest” ning teatud
mõttes võiks sedalaadi lavalist Jumala-otsingut nimetada
apofaatiliseks teeks: positiivse programmi asemel on Kruusvalli
loomingus sisalduv lootusetusetunne võimendatud ateistliku
äärmuseni, rõhutades piiri, kus see saab päädida vaid huku või
patukahetsusega: Jeesus saab ilmuda vaid siis, kui vana Aadam/Eeva on
ohverdatud, omal jõul inimene sellest seisundist välja ei
tule.”[2]
Jaan
Malin:
„Jüri
Kaldmaa jätkab sama teemaga (sellele oli pühendatud ka tema
„Patukahetseja”, nobelist Isaac Bashevis Singeri samanimelise
romaani ainetel loodud lavastus, mida mängis Vilde harrastusteater),
milleks on inimese kergemeelne alistumine kurjale,
vaimupimedus.”[3]
Jaan
Kruusvalli (1940–2012) mõtteid:
***
Ei
suuda iseendagi elule anda tähendust, siis – kust tuleb tähendus
sõnusse, mõtteisse, tegelaskujudesse...[4]
***
Ma
kujutan teatud inimesi. Õigemini – kujutasin kunagi. Kuid
selliseid inimesi pole enam tegelikult olemas. Mitte ühtegi. Varem
olid.
Praegused inimesed on teistsugused. Nad on võõrad ja
kauged, eemal. Kõnnivad mu´st osavõtmatult mööda. Ei jää
kuidagimoodi meelde... Mina neid ei tunne. Ei tahagi tunda. Mitte
üleolekust. Vaid... mind ei ole lihtsalt tarvis... neid kujutama. Ja
– nende juttki on teistsugusem, kui varem seal aastate taga oli:
arusaamatu.
***
Ma ei tea, mida ma peaksin
ütlema!?
Ma ei ütle midagi...
Vast ainult: päike
paistab...
ja et mul on kõht tühi, tahaksin kartuleid.
Midagi
üleliigset ei taha ma ütelda...[5]
***
Pühitse
vaikimisega oma päevi!
***
Võim – see on vandenõu
meie vastu. Aga meie mõtleme –
hoolitsus.[6]
***
Kirjanikuks-olemine
toob kaasa nii palju kannatusi ning ebameeldivusi, et kirjanikuks
hakata võin soovitada ainult oma vaenlasil. Sest nii mõneski mõttes
on kirjanik korralike inimeste seltskonnast, ühiskonnast
väljavisatu.[7]
Kirjakohti
Vanast
ja Uuest Testamendist:
***
Sest
head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!
(Roomlastele
7:19.)
***
Jehoova
kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine on mõistus!
(Õpetussõnad 9:10.)
***
Sest teist alust ei või
keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus! (1
Korintlastele 3:11.)
***
Jeesus Kristus on seesama,
eile ja täna ja igavesti! (Heebrealastele 13:8.)
***
Ja
kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud
inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.
(Apostlite teod 4:12.)
***
Issand, kelle juurde me
peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud
ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha. (Johannese
6:68–69.)
***
Me teame, et oleme Jumalast ja kõik
maailm on tigeda võimuses. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja
andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise ja oleksime
Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal
ja igavene elu. (1 Johannese 5:19–20.)
------------
[1]
Lavastuse
kavalehelt.
[2]
Madis
Kolk. Pühaduse võimalikkusest teatris. Teater. Muusika. Kino nr. 6
2023, lk.
40.
https://www.temuki.ee/2023/06/puhaduse-voimalikkusest-teatris/
[3]
Jaan
Malin. Kaldmaa lavaversioon Kruusvallist. Sirp 10. märts
2023.
https://www.sirp.ee/kaldmaa-lavaversioon-kruusvallist/
[4]
Jaan
Kruusvall. Peaaegu iga sõna, iga mõte... – Jaan Kruusvall. „Olen
öösse eksind karjus” (2001), lk. 104.
[5]
Jaan
Kruusvall. ...räägib koeraga, keda pole... Ääremärkusi. Looming
nr. 12 2011, lk. 1623 ja lk. 1624.
[6]
Jaan
Kruusvall. Autsaideri ülestähendusi. – Jaan Kruusvall. „Nokturn
järve ääres” (1991), lk. 65 ja lk. 67.
[7]
Jaan
Kruusvall: Kirjanikuks saamist võin soovitada vaid vaenlasele.
Postimees Kultuur 9. jaanuar 1998.
Ilmunud:
Blogi
„Jeesuse oma”, 8.
oktoober
2025.
https://kaldmaajyri.blogspot.com/2025/10/jaan-kruusvallijuri-kaldmaa-igatsused.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar