Õiendus „Loomingus“

Värskest „Loomingust“ (nr. 3, 2014; lk. 430) võib lugeda järgmist:

„Jüri Kaldmaa teatab, et tema on 1990. aastal „Loomingus“ nr. 4 ilmunud Lembit Kurvitsa luuletsükli „Lomp“ IX osa („Meid sunnitakse põgenema“; lk. 490) kaasautor. Seega toimus tema trükidebüüt „Loomingus“ 1990. aastal ja mitte 1991, nagu väidab „Loomingu bibliograafia 1985–1997“ (lk. 59).“

Kurvitsa kümneosaline luuletsükkel „Lomp“ ilmus teist korda tema valikkogus „Tõrvalill“ (2003). „Tõrvalilles“ (lk. 135) on tsükli IX luuletus („Meid sunnitakse põgenema“), mille kaasautor olen mina, asendatud teisega („Aeg tuleb küsib surma saatusjoone“).

Täpsemalt saab lugeda siit –

http://jyrikaldmaa.blogspot.com/2014/03/kuidas-juri-kaldmaa-tekst-lembit.html

 

Minu isa parim sõber oli Bacchus...

+++

Minu isa parim sõber oli Bacchus
ja õhtupoolikutel pärast päevatööd ka Guglielmo Marconi
nad kolmekesi mediteerisid kasemahlapudeliks
maskeerunud piiritusepurgi taga
ja olid näiliselt õnnelikud iseäranis Marconi
Bacchus küsis isalt mis mees sa oled
Minu isa on kaheksaköiteline entsüklopeedia
elav peatükk elutust ajalooõpikust
kinnikukkuv kirstukaas trööstitu legend
HEA INIMENE habemik valgusekandja
aga mina olen isatu käopoeg või kes?
sest kõige selle seest ei leia ma teda kätte
Kas siis keegi ei näinud kuidas mu isa lendas
pääsusabana (Papilio machaon) Taišetist tagasi Väike-Maarjasse
kuidas ta palgina parvetus alla piki Kolõmad
Kõik isaga isatud lapsed on üksikud
(sest emade soonilised hellakäed ei pääse ju miilide taha)
ning nukrad orvud
kes heldivad ikka veel härdameelselt liblikatest
ja nutavad päiksekuumi pisaraid surnud liipritele
mille all sosistavad õhtupalvet ja
viskavad leiba kui tarbetut svammi
vastu muldset seina kõlisevad luud
Üksikud võivad endasse ahmida taevast
nii palju sinist ja valget kui kulub
et saada sinihabemeks või koolda valgeveresusse
nii palju valget ja sinist kui süda lustib
kuigi süda ise on tumm ja kurb

     

Tekst ilmunud: „Reede“ („Sirp“), 1. juuni 1990.

 

Kuidas Jüri Kaldmaa tekst Lembit Kurvitsa nime all ilmus

(Kirjanduslooline kaasus. 1990. aastal ilmumata jäänud poeemist „Rutt, Andre, Mikk – 88“)


1.

1988. aasta sügisel kavatses Lembit Kurvits – ta oli siis 34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja, 22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane nähvits).

Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval Tartust väikelinna ja tagasi. Mikule andsin hääle mina, Kurvitsa luuletajahakatisest sõber. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Kurvits minult ja oma tollaselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi, [---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi. Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“.

Kirjutasin Kurvitsa poolt etteantud teemade põhjal kuusteist mustandit, millest Kurvits tegi puhtandid. Kõik minu kuusteist teksti jõudsid Kurvitsa parandustega poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ koosseisu. (Ligi poole teosest hõlmab minu loodu.) Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).

Käsikiri valmis ja pidi 1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat) ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).

Raamat siiski trükivalgust ei näinud.


2.

„Loomingu bibliograafia 1985–1997“ (lk. 59) väidab, et debüteerisin „Loomingus“ kolme luuletusega 1991. aastal (nr. 10, lk. 1365–1366). Tegelikult ilmus minu looming „Loomingus“ juba 1990. aastal (nr. 4, lk. 490), kuid Lembit Kurvitsa nime all. Tema luuletsükli „Lomp“ IX osa („Meid sunnitakse põgenema...“) lähtub minu kirjutatust.

Siinkohal olgu näidatud minu mustandi muutumine-muundumine Kurvitsa puhtandiks. Tegemist on poeemi „Rutt, Andre, Mikk – 88“ jaoks arendatud teemade number 14 ja 16 sulamiga.
(Nr. 14 – „Teekond läbi alevi kohalikku vaksalisse, kus individuaalmajadest kolmikut vahitakse, koeri hassetatakse...“ Nr. 16 – „Õhtune Tartu, kuum põuavirvendus, väsimus päevast ja aastast. Nagu oleks aasta lõppenud juulikuus“.)

Esiteks – katkendid minu originaalidest, mis on jäetud niiviisi, nagu need 25 aastat tagasi visandasin.

+++
Me peame põgenema omal kodumaal, omal kodusel maal. Ja kuhu –
oma kodumaale, oma kodusele maale, kes meid sunnib, kes ajab
takka. Need on ju OMAD inimesed, eestlased, mitte tsaarivalitsus,
mille eest pagesid Tuglas või Suits.

        Kurb ja masendav. Alandav ja ahistav.
        Maa (nii inimesed, paigad, mõtteviis – provints)
        sülitab meid linna rüppe tagasi.
        Mõjusime siinses asulas nagu kuningakoja narrid, keda
        teatava piirini vaadatakse naerust lõkendades [---]
        Olime siin võõrad ja siinsed asukad on meile veelgi
        võõramad. See provints on imelik impeerium, nii-öelda
        riik riigis, kus vaimsetel ja hingelistel väärtustel
        pole mingit kaalu.

[---]
LINN hingab raskelt nagu vaaruv tiine metsloom, läbi õhu rändab
salkkond sääski, meie suitsupahvakute peale tõmbuvad nad eemale
– siit mekkida ei saa.        Emajõe vesi seisab nagu oleks ta tiik
või pisikene kinnikasvanud järv, ei ühtegi virvendust.
Ainult veepinnale liibuvad seebimullid annavad märku, et vana
psühhoneuroloogia haigla juures plaažil pesevad vennasrahvuse
esindajad Saksa Demokraatlikust Vabariigist ostetud šampooniga
pead.

Ja teiseks – Kurvitsa töötlus eelnevast, mis ilmus „Lombi“ IX osana „Loomingus“ (nr. 4, 1990, lk. 490).

+++
Meid sunnitakse põgenema
oma kodumaalt
ja kuhu
kes ajab meid takka
need on ju omad inimesed
mitte tsaarivalitsus
mille eest pagesid Tuglas või Suits
kurb ja masendav
alandav ja ahistav
mõjusime siinseis paigus nagu kuningakoja narrid
see on imelik impeerium
kus rahvuslikel väärtustel
pole mingit kaalu
linn hingab raskelt nagu vaaruv tiine metsloom
ja Ülemiste veele kerkivad seebimullid
seal pesevad
vennasrahva esindajad
Saksa Demokraatlikust Vabariigist
pärit šampooniga pead

Nende kahe vahele mahub veel Kurvitsa tõlgendus poeemis „Rutt, Andre, Mikk – 88“, mis kattub suurel määral minu algversiooniga. Nagu näha, „Loomingus“ ilmunud värssides on vahetunud veekogu.

Seega – luuletusel „Meid sunnitakse põgenema...“ on kaks autorit, minu mustandita poleks Kurvitsa puhtandit.

Nüüd – ligi veerand sajandit hiljem – on killuke kirjanduslugu täpsemalt jäädvustatud.


2014