Kurjategija Kaja Ristmäe

AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI JUSTIITSMINISTER URMAS REINSALULE JA SISEMINISTER ANDRES ANVELDILE

Kirjeldan teile põgusalt oma kokkupuudet meie väidetava õigusriigiga.

Minu 17-aastase tütre Ehe Kaldmaa ema KAJA RISTMÄE (2013. aastani kandis nime Kaja Loodla) pettis minult ja minu emalt 15 aasta vältel välja kümneid tuhandeid eurosid elatusraha „meie pojale“ Joonatan Ristmäele (aastatel 2001–2016 kandis nime Joonatan Kaldmaa).

Pettus tuli avalikuks kohtuprotsessi käigus, mille Kaja Ristmäe algatas minu vastu, et saada minult elatusraha Joonatan Ristmäele (Kaldmaale). Vaidlustasin isaduse ja DNA test tõestas, et ma EI OLE Joonatan Ristmäe (Kaldmaa) isa.

Vaatamata sellele mõistis Tartu Ringkonnakohus minult välja tagasiulatuvalt elatusraha Joonatan Ristmäele (Kaldmaale), kelle isa ma pole kunagi olnud, kuigi Kaja Ristmäe mind valelikult selleks tegi. Seadus näeb ette, et elatusraha maksmise kohustus lõppeb siis, kui isadus on tuvastatud. ENT MINUL KUI NÜÜDSEST MITTE-ISAL EI OLE ÕIGUST TAGASI NÕUDA JUBA MAKSTUD ELATIST.

Esitasin politseile avalduse, kuid kriminaalmenetlust ei alustatud, olgugi et Kaja Ristmäe poolt on tegemist kelmusega.

Karistusseadustikus seisab § 209 (kelmus), mille esimene lõige on sõnastatud järgmiselt: teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Kaja Ristmäe on kurjategija, kuigi pealtnäha – Juriidiliselt On Kõik Korrektne.

Eesti Vabariigi seadused, samuti kohtu- ja politseisüsteem annavad Kaja Ristmäe sugustele õiguse ja voli valetada ning tekitada vastaspoolele emotsionaalset ja materiaalset kahju.

Naine võib soetada lapse ühe mehega, lapse kaela määrida teisele mehele, samuti teiselt mehelt elatusraha välja petta. Kohus ja politsei ei pilguta silmagi. Ja naisel jääb õigust ülegi.

Vabandage, kuid säärase õigusriigiga pole mul midagi teha.

Urmas Reinsalu ja Andres Anvelt, kas te ei arva, et midagi peaks muutma? Või – las lohiseb edasi?

Isaac Bashevis Singeri "Patukahetseja"

Minu lavastust „Patukahetseja“ (esietendus 2. aprillil 2011) on nüüd võimalik (üle) vaadata.

http://www.itrotid.ee/article/isaac-bashevis-singeri-patukahetseja-lavastaja-j%C3%BCri-kaldmaa

PIGI

Poleks uskunud, et võin kunagi kolmekümne kuue aastaseks saada. Sain eile eluks tarviliku õnne paari lähema sõbra käest täiesti kätte. Õhtul käisin lastega tegelemas. Ja laste ema? Ta proovis pingsalt mitte välja teha, et mul on sünnipäev ja üritas jumala pärast mitte poolt lahket sõnagi lausuda. Äärmiselt koomiline. Ilmselt lootis, et teeb mulle kuidagi haiget või parandab enda meeleolu või... Aga ma ei ole enam nii nõrguke, et tema soovitud õnne vajaks. Minus tekib mõistmine – ta on solvunud ja kibestunud – ning isegi kaastunne.

Püüdsin – ja kuidas veel! – üheksa aastat tema heakskiitu pälvida. Ma ei pälvinud ega pälvi enam iialgi.

Ma ei ole elus kedagi eriti armastanud, pole lihtsalt osanud. Vajan väga kellegi lähedust, ent kui see on olemas, ei talu seda sugugi.

Olen kaunis jube frukt. Mul pole illusioone, et minus oleks midagi head, ilusat ja inimväärset, mingit armastust vms. Mu kaheksakuune plika on tund aega röökinud, olen ta peale tige. Elukaaslase peale olen ka tige. Pidi ta üldse sünnitama. Ja küll ma ükskord kätte maksan. Sihuke tore perekond. Mille kuradi pärast oli kahel naisel minuga lapsi vaja?! Poolearulised.

Alkoholi kahjulikkus ei ilmne niivõrd kehalisel, kui just vaimlisel, psüühilisel tasandil. Vahetasin joomise käigus endale aru andmata elukoha, naised, lapsed... Kurat võtaks! Tunnen end mõistuse ja tahteta olendina. Tõmblen kahe pere vahet ja olen laipväsinud.

Homme pean laste emaga rahaasju arutama. Ebameeldiv käik. Sättisin selle meelega nõnda, et lähen sealt otse... Oi, ma olen kaval.

Peaksin elukaaslasele ütlema, et meie kooselu on eksitus, vastastikune haige sõltuvus, näitlemine ning nonsenss, kuid ma ei suuda.

Ei saa enam pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. Mulle hakkab kaassõltuvuse värk vaikselt kohale tulema. Kas selleks pidi siis kaks aastat kaine olema, et lõpuks seegi jama avastada?!

Ma tõesti sõltun naisest. Ja seda on mul mehena üsna raske tunnistada.

Tihti, kui hakkan laste juurest ära tulema, võtab tütar mul kaela ümbert kinni ja ütleb: „Issi, ära mine ära. Jää täna siia. Me kõik nii väga igatseme sinu järele.“ Ja mina tunnen sama. Ükskord see mind tapab.

Juua oli mõnus. Kui saaks pidevalt purjus olla, jooksin edasi. Paraku vahepeal olid pohmakad ja lõpu(k)s oli üksnes pohmakas, mis oleks peaaegu tapnud.

Viimastel aastatel oli minu joomise põhiliseks põhjuseks hirm, kuid nagu selgus – ei hirm ega mure upu viina sisse, hoopis võtja upub.

Kui ma uuesti jooma hakkaksin... Ma parem ei mõtle. Ons hullumajja või surnuaeda kiiret?!

Taban ennast vahel üpris lahedatelt luuludelt. Kuidas ma vanima tütre pulmas tõstan šampusepokaali ja viskan – loomulikult koos šampusega – vastu seina. See juhtuks umbes seitsmeteistkümne aasta pärast ja mina oleks ligi kakskümmend aastat kaine olnud... Nojah, ainult et abielluv tütar on momendil viieaastane!

Olen kaine ainult täna ning Kõrgema Jõu armust ja abiga. Ole sa või viiskümmend aastat järjest kaine olnud, joomisest lahutab endiselt üks pits.

Olen naiste pärast krokodillipisaraid valanud ja minul oli vaja olla ohver ja märter, ennast haletseda, leinata jne. Kõige selle peale oli jube hea napsi võtta. Ja janu muudkui kasvas. Ohver peab jooma. Kas pole kaval skeem? Järjekordne kinnitus, et alkoholism on haigus ja ennekõike kahe kõrva vahel.

Viimasel ajal näen tihti B-d unes. Kaua võib?! Karjun jälle appi. Aga kust ja mil moel abi tuleb?

Loomulikult on ta üheksateistkümneaastane gümnaasiumi lõpetanu. Vajadus noore ja mõistva näitsiku järele jätkub. Kui näeksin unes pidevalt näiteks viinavõtmist, oleksin ammu jooma hakanud.

Olen olnud ontlik. Vastu eilset ööbisin Elvas, B-ga olin viks ja viisakas. Uus suhe luuakse siis, kui vana on läbi. Kui Elvast koju tulin, oleks elukaaslane mulle peaaegu kallale tulnud. Vähemalt inimene on kontaktis oma armukadedusega.

Kolm aastat järjest kaine oldud. Olen teinud hea alguse. Katsu mõnele joodikule öelda, et algus hakkab kolme aasta pealt...

Armukesi on mu ekskaasa mulle veel tagantjärelegi korduvalt ette heitnud. Tegelikult olengi selline. Et naine on kusagil eemal, kuid olemas (kasvatab last) ning muusa unustab kõrvarõnga padjale ja jätab mulle luuletuse. Või jätan mina talle. Küll ihkaks midagi säärast jälle kogeda. Aga näed – ei anta enam. Või ei anta veel... Ja küll ihkaks millestki säärasest igaveseks pääseda. Et ei teeks kellelegi haiget.

Truu olla oleks ju imekena ja ma vahel isegi soovin, kuid pole võimeline. Mõista on seda suhteliselt raske, kui mitte võimatu.

Kas olen seksi ja armastuse sõltuvusega samavõrd sügavale põhja vajunud kui alkoholismiga kolm aastat tagasi? Veel ikkagi ei usu. Kas tahan loobuda? Ilmselt ei ole suuteline. Olen tõepoolest võimeline magama iga emasega (vanuses viisteist kuni nelikümmend viis). Andke ainult kätte!

Hetkel ei piina niivõrd partnerite rohkus (truudus on juhuse puudus!), vaid rusuvad mõtted, mis keerlevad üksnes ühe asja ümber. Vahetaksin perekonna paugupealt armukeste vastu.

Ravi ma ei kujuta ette. Ma võin tunnistada, aga seda mootorit mina ei seiska. Kõikvõimalikest sõltuvustest naljalt ei kipu loobuma. Oma tahte varal ei ole enam võimalik loobuda. Ma ei ole näinud ühtegi alkohoolikut, kes viinast vabatahtlikult loobuks. Põhjus peab olema krahh, pankrot – elu ja surma küsimus.

Alkohol kindlasti võimendas, kuid ei põhjustanud truudusetust. Mul hakkasid jamad mitmete pruudikestega pihta kohe, umbes kaheksateistkümne aastaselt. Tol ajal oli minu alkoholi tarvitamise kogemus suhteliselt tagasihoidlik.

Edaspidi, ka kainetel perioodidel, tekkis mul igasugu romantilisi voodisuhteid. Armastuse- ja seksipiloot on võrdlemisi iseseisev, ega sõltu eriti alkoholist. Pealegi – olen juba kolm aastat järjest kaine olnud, painav himu armastuse ja seksi järele aga kestab.

Elukaaslasega koos elatud kolme aasta vältel olen maganud lisaks temale kõigest kahe naisega. Tohutu pingutuse vili, kuid samas ei tähenda see mitte midagi, haigus on olemas ja ootab vallandumise hetke.

Jooksin nagu viinapudelist vett – harjutaks ja teeks trenni – , oodates päeva, mil saab ka ehtsat viina juua. Viinaga mul sellist kinnismõtet ei ole, seksi ja armastusega aga küll. Õnn algab ja elu saabub, kui tuleb järjekordne tõeline kallim. Ja praegune mõistagi enam ei ole õige ja tõeline.

Tegutsemise eest hoiab mind miski tagasi, ennekõike hirm, mis tõkestab kooseluväliseid voodisuhteid päris hästi. Ent sama suur kui kartus, on tung seda siiski teha. Nõnda käib pidev võitlus hirmu ja tungi vahel.

Ma ju tean, et sellest tekiks palju jama, kuid nauding, mis kusagil eespool terendab, kindlasti ületaks jama ja ka hirmu.

Mulle on jube tähtis armastuse pool. Kõige vingem narkootikum on minna voodisse neidisega, kellesse olen armunud ja kes on ka minusse armunud. Seepärast pole ma ka prostituute külastanud, mu ambitsioonid on palju suuremad. Ma ei ihale üksnes vastaspoole keha, vaid tundeid ja romantikat.

Eneserahuldamise ees olen täiesti jõuetu. See haiguse tahk õitseb hästi, kuid tegevus on poolik ja hädine – osaleb kõigest keha (pealegi üks ja ainuke) ning ei ole partneri tundeid, hingamist, häält, lõhna... Hingeline ja kehaline rahuldamatus kestab ja kasvab, kuigi minu rahuldatust ei suuda hetkel tagada ilmselt ükski naine.

Hirm praeguse suhte ees, hirm üksilduse ees, hirm järgmise suhte ees, hirm nõiaringi ees... Endiseks jäämine toidab mu kaassõltuvust ja sundmõtteid, muutumisega (võimaliku iseseisvusega) kaasneb tõenäoliselt seksi ja armastuse sõltuvuse tõus.
Olen pigis. Ei suuda ära minna, ei suuda jääda. Ausalt öelda – väljakannatamatu. Terendab ka alkohol, ahastuses võib käsi kergelt napsiklaasi järele haarata. Ent Kõrgem Jõud on hoidnud, ehk hoiab veel.

Mul on Tallinnas vallaline nahakunstnikust sõbranna, kellega meil on kummaline suhe. Näeme harva, vahel magame, vahel mitte.
Pärast üht esinemist – need viivad mind alati stressi, ma ei maga ei enne ega pärast – tormasin sõbranna juurde ja PALUSIN, et ta minuga magaks. (Tung seksida on kümme korda hullem ja võimsam kui himu viina järele.) Nahakunstnik teab, et olen alkohoolik, kes soovib kaineks jääda. Ma ei manipuleerinud temaga – „kui sa minuga ei maga, siis hakkan jooma“ või midagi muud totakat ja lapsikut. Rääkisin talle ausalt, et viin, mida lõdvestuseks rüüpaksin, on tema keha. Ta halastas mulle. Uinusin tema kaisus ja kõik oli äärmiselt armas.

Ei saa korraga olla purjus ja kaine, kuid elukaaslase kõrvalt armukest pidada saaks. Kuigi pudel võib olla armukese jalgade vahel... Armukese pidamine eeldab valetamist, mis võib viia joomiseni. Aga tervenemiseks peaksin olema ju üksi ja kuival.

Hommikul istusin bussi. Sõita oli ligi kolm tundi. Rahvast oli vähe, viis-kuus inimest, nende hulgas rinnakas tots. Mul tekkis kohe kelmikas kujutelm, et võiks neiu bussi tagumisse otsa viia ja seal temaga... Edasi detailide ja nüanssideni välja. Absurdne ju (näen inimest esimest korda, oleme avalikus kohas jne.), aga magus. Püüdsin mõelda millelegi muule. Ei läinud läbi.
Obsessioon jätkus Nahakunstnikuga õhtul ja öösel. Millise toreda suhte võiks temaga luua. Et Nahakunstnikul on suuremad rinnad kui mu elukaaslasel, on mulle suhte loomiseks täiesti piisav põhjus. Kuigi tegelikult ei mängi rindade suurus mingit rolli. Iga naine sobib. Mõistagi nägin Nahakunstnikku unes. Ja hommikul ärgates mõtlesin jälle. Ja nõnda see väntab päevast päeva.

Praegune nö. perekond on põgenemise tulemusena tekkinud. Süükoorem eelmise pere ees aina kasvab. Kuna alkoholi ei taha enam leevendajaks appi kutsuda, siis loomulikult jääb üle kirg, armastus ja seks. Et enesetunne veelgi halveneks?

Kui olin umbes pool aastat kaine olnud, kõneles mulle üks soomlane sisemisest tühjusetundest. Too mees pajatas, kuidas ta oli abikaasaga voodis, kuid sisemine tühjus jäi. Ja veel – et tühjuse peaks täitma Kõrgem Jõud. Tema jutt tuli mulle tuttav ette, kõigest väikese vahega. Mul oli ja on jätkuvalt illusioon, et kui seksin, siis minu sisemine tühjus väheneb või lausa kaob. Et tühjusetunne mind ei häiriks, peaksin olema kogu aeg naise sees.
Ent mõistagi – seks ei täida minu sisemist tühjust. Selle peaks tõepoolest täitma Kõrgem Jõud, kuid siiani pole veel eriti täitnud, sest ma ei julge üksinda iseendaga olla.
Näiteks laste taha on võrdlemisi lihtne tühjust peita. Tegelen nendega ja arvan, et tühjust polegi enam. Kuid tegelikult on.

Juues käis pahatihti võitlus. Ma ju teadsin, mis tuleb PÄRAST – et mul on järgmisel päeval pohmell ning kukun tsüklisse, mis lõpeb kohutava enesetundega. Viimane tsükkel lausa hullumajas. Kuid ALGUSES oli tore purjus ja eufoorias olla. Ning nauding algusest jäi alati peale.

Kui ma komistaks naise otsa, kes jääks rasedaks (tekiks kolmas perekond, oh jumal!) või saaksin mõne haiguse või mida iganes, siis kõik see tuleks PÄRAST. Ent ALGUSES oleks ju romantika, erootika ja nauding. Ja see jääks peale.

Meil käib naisukesega mitu kuud korralik poks. Tema tahab last, mina mitte. Kuidas voodielu siis välja näeb, kui üks teeb kõik, et laps saada ja teine talitab risti vastupidi? Eile öösel hakkas ta saagima, tuletas mulle meelde minu kõikvõimalikke pruute, proovis manipuleerida, nuttis...

Seoses perekondliku poksiga on minus pinnale ujunud üks huvitav tegelane. See noormees või päris poisike soovib minna voodisse kellegagi, kes ei taha rasestuda. Voodisseminek poleks üldse hirmus seks, vaid ennekõike hell lähedus. Võtke poisu oma embusse ja ärge tahtke lapselt last saada!

Molutasin kella kaheni voodis. Mõnus oli. Nüüd valmistan veidi esinemisi ette. Ja varsti hakkame seksima. Nõme, kuid aega enne päevi tuleb kasutada.

Elukaaslane avastas, et võtsin kodust kaasa kondoomid. Meil on üks kindel sahtel. Ta hommikul, kui mina juba raamatukogutuurile olin läinud, ilmselt tuustis seal ja kirjutas „truule mehekesele“ otsemaid mürgise kirja. Et kirjanik jagab lugejatele preservatiive...

No ma igaks juhuks võtsin. Naasmine Tartusse saab lõbus olema.

Käisin raamatukogutuuril ja ühtlasi ühel vanal pruudil külas. Loomulikult olin loonud illusiooni meie kirglikust ööst. Esimese kümne minutiga oli selge, et mingit kirge ega ööd ei tule. Vastupidi – sõbranna oli eelneva öö seksinud armukesega, millest ta mulle üksikasjalikult jutustas, vaheldumisi värisedes hirmust võimaliku aidsi ees ja meenutades naudingut. Vaat siis lõi mulle pildi ette, justkui oleks vaadanud müstilisse tõepeeglisse. Taipasin, et mind on suurtest jamadest säästetud.

Hetkeline mõistmine ei pruugi veel midagi tähendada. Mu haigus kestab ja küllap otsin jätkuvalt uusi võimalusi kedagi ometi ükskord korralikult armastada.

Olen vaikne ja väike. Nädalavahetus oli emotsionaalselt kurnav: üleeile vanema tütre iluvõimlemise esinemine Vanemuise kontserdimajas ja eile poja sünnipäev. Ma ei oska lastega kuidagi olla. Mina ei tea, mida tuleb rääkida. Nelja-aastane poiss ütleb, et ma ei ole tõeline isa, sest tõeline isa on KOGU AEG laste juures. Sihukest juttu on talle muidugi tema suurepärane ema rääkinud. Ma ei mõista poisile midagi vastata.

Püüan kõigega leppida. Ja see teeb mind pisikeseks, tõrksaks ja kinniseks.

Olen kurnatud hirmust naise raseduse ees. Olen need jamad – ettearvamatu käitumise, tujutsemise, pideva kompoti või kurat teab mille söömise, oksendamise – elus kolm korda sundseisus läbi teinud ja rohkem ma tõesti ei soovi. Elan ju kartuses, et elukaaslane teeb mulle lihtsalt ära, ja kõik.

See on mulle ränk teema. Ma tõepoolest püüan naisi ja nende rasedust austada, kuid ma olen haige. Minu suhe lastesse on ebaadekvaatne ja ambivalentne. Minu jaoks ei ole uue elu kandmine ja sünnitamine üldse mingi ime, vaid piin.

Tahan saada iseseisvaks inimeseks. See algab materiaalsest poolest. Mina olen ülalpeetav. Seega omab elukaaslane minu üle võimu. Mina aga ei soovi enam kellegi pilli järgi tantsida. „Kuna mul on rohkem raha, siis ME teeme lapse“, mis on mulle vastuvõetamatu.

Lähematel päevadel tegelen vist natuke lastega. Isadepäev ka tulekul. Nad on toredad, kuid suhted laste emadega on problemaatilised. Siit hakkavad tingimused pihta, aga lapsed on veel suhteliselt tingimusteta.

Olen väike, vihane ja masenduses. Elan kusagil teisel planeedil. Minul mingit edu ei ole, ei ole must tööl käijat ega mingit isa.

Isadepäev mingu üldse persse! Mul on täiega kopp ees! Hea, et vähemalt vanemad lapsed on Missos.

Kõrgem Jõud tahtis, et ma ei ööbiks Nahakunstniku juures. Nüüd jääb üle üksnes T... Eile hilisõhtul läbimärjana Tallinna bussijaamas konutades mõtlesin, et lähen Tartus kohe T. juurde. Kuigi ma ei tea, kus ta elabki.

Ma ju tervenen. Kuigi näen selgelt, et ma tõepoolest ei ole veel võimeline olema täiskasvanu, kes saab eluga hakkama. Ja nemad eeldavad, et oleksin mees ja isa.

Hüüan Kõrgemat Jõudu appi, aga ta vist ei kuule mind. Täpsemalt – ma ei mõista Tema juhatust.

Võimalikke tegutsemisstsenaariume on kolm:

1) arendada uut suhet,

2) lohiseda edasi,

3) eralduda.

Elan teise punkti põhjal, kuid – „sitt on olla!“ See oli mu alkohoolikust isa mantra, kui tal oli pohmelus. Mõistagi olen tema filosoofia üle võtnud. Mul pole pohmelli alkoholist, ent paha on olla sellegipoolest.

Käisin poja jõulupeol. Mul oli elukaaslase digikas kaasas ja tegin esimest korda digiaparaadiga pilti. Käsi värises ja noku võdises ja sabaots tegi sips ja sops. Umbes sajast plõksust tuli enam-vähem kümme normaalset pilti. Esimese korra kohta päris kõva sõna. Elukaaslasele see muidugi ei sobinud. Et ma nõnda palju pilte tegin ja üleüldse.

Vestlesime teisepoolega veidike. Ta nimetas mind „viimaseks saastaks, kes ei tea hingeelust midagi“. Ma ei solvunud. Viimane saast mõtleb jätkuvalt eraldumise peale. Seis on soodne ja üha soodsamaks läheb.

Olen oma haigust alahinnanud. Meenub joomise finaal. Tahtsin lõpetada, ent loomulikult ei suutnud. Mul oli kinnismõte – nüüd joon viimast korda, korralikult, no nädal aega, et oleks õudselt paha olla ja siis lõpetan igaveseks. Proovisin mitmeid kordi, kuid lõpp tuli ikkagi hullumajas, mitte mina ise ei lõpetanud joomist.

Armastuse ja seksiga on sama lugu. Andke üksainukene kord veel, siis lõpetan ning hakkan normaalseks ja truuks. Üritan tagasi suruda midagi, mis on minust kahtlemata tugevam.

Kui mulle pandaks ette pudel parimat prantsuse konjakit, valaksin selle tuima näoga kraanikausist alla. Aga kui mulle satuks ette näitsik, kellega oleks võimalik öö veeta, magaksin temaga kindlasti. Seksi ja armastuse sõltuvus on palju hullem kui alkoholism.

Enesepettus õitseb ilusti. Olin eile öösel üksi kodus. Oleksin võinud ju mõne neiu endale külla kutsuda. Ma ei teinud seda. Olen tubli! Ent samas rahuldasin ennast ise. Ma ei kisu teisi inimesi enam haigusega kaasa, kuid olen ikkagi haige edasi. Tulemuseks on masendus.

Võin vabalt luua suhte, mis põhineb ainult seksil. Et mina ja minu partner kohtuks kord või kaks nädalas üksnes ühel eesmärgil. Ka kandidaat on olemas. Kutsun teda hellitlevalt Tissimemmeks, sest tal on hästi suured ja mõistagi ahvatlevad rinnad. Mõnel naisel pole sääraseid tuharaidki. Ma räägiks ta ära. Parem seksuaalne rahuldatus, kui üldse mitte midagi. Mul on tema telefoninumber. Kõnet lükkan pidevalt edasi, kuid mitte kerge südamega.

Sügavamaks läheduseks ei ole ma suuteline. Tõsiasjale, et olen emotsionaalselt kättesaamatu, on üpris raske otsa vaadata.

Mul tuleb tõepoolest läbida aeg suhteta. Olin ühe öö üksi ja tundsin elukaaslase soojast kehast tohutut puudust. Olen täielik laps. Ujun endiselt kahe kari vahel: kaassõltuvus elukaaslasest ja võimaliku eraldumise korral järgmised soojad kehad.

Tüütu. Tahaksin ennast kuidagi välja vahetada, mis on muidugi Kõrgema Jõu asi. Et talumatu ketramine ükskord ometi ära lõppeks.

Olin laste juures kolm tundi ja isegi väheks jäi. Eksil oli üks vana töökaaslane (naisterahvas) külas ja nad trimpasid köögis veini. Umbes kuus aastat tagasi toimus sama asi. Jõime kolmekesi köögis veini. Käisin poest juurde toomas. Pärast võtsin veel linnas bensukast õlut peale. Hammas oli nii verel.

On näha väikseid edenemise märke. Ma olen kaine, ja enam nõnda ei käitu, kuid teen teisi lollusi.

Eneseanalüüsi käigus avastasin, et olen olnud lodeva seksuaalkäitumisega, rikkunud abielu, kuigi pole kordagi ametlikult abielus olnud. Tunnistan seda endale ja Jumalale. Olen täiesti valmis, et see minult ära võetaks. Ja Jumal ongi kõrvaldanud lisaks liiderlikkusele igasuguse nauditava seksi minu elust... Tegelikult ma pole ju valmis. Nutan, ulun ja tahan tagasi.

Mulle pakuti korterit. Vaatasin üle. Paras peldik, lisaks lahtine koer õue peal. Ei kipu sinna kolima. Langesin muidugi masendusse. Elukaaslane saeb endiselt.

Annan endale selgelt aru, et põgenen Käsmu. Ei suuda kolida, ei suuda pere juurde jääda, ei suuda eksile rahaasju selgitada.

Satun T-ga aeg-ajalt tänaval kokku ja vahetame mõned laused. Pean ennast tagasi hoidma, sest mul on suur tahtmine talle kõik ära rääkida. Et võiksime luua suhte, mis rajaneb üksnes seksil. Säärase jutu peale kukuks ta ilmselt pikali. Näen temast pidevalt erootilisi ja lausa pornograafilisi unenägusid, mis osalt on ka loomulik, sest seks oma naisega praktiliselt puudub.

Olen end pahast maailmast isoleerinud ja varjunud elukaaslase turvalise selja taha. Mõtlen vallatuid mõtteid, ent võimalused nende elluviimiseks olen ise ära lõiganud.

Ja kui ma neid ka ellu saaks viia... Mis järgneks? Kas siis toimuks edenemine, ravi üksinduses? Või kukuksin lõksu ja kogu jama jätkuks? (Ma ju uluks ja näriks seal üksinduses patja.) Kas siis lööks haigus eriti hästi õitsele? Milline suurepärane võimalus hakata tõelist elu elama – erinevad kaunitarid ja romantika... Ent tegelikkuses vajuksin veelgi sügavamale põhja?

Olin kaks nädalat Käsmus, eemal inimestest ja tsivilisatsioonist, et uurida, mis minu sees toimub. On segadus, hirmud, võitlus, ihad, kübekene teadlikkust... Kui pikk peab üksinduse aeg minusugusel olema? Ei tea. Milline on minu jaoks õige suhe? Samuti ei tea.

Olen püsivamalt koos elanud kolme naisega. Lõpptulemuseks on alati emotsionaalne ja seksuaalne tüdimus; lapsed, kellega ma ei oska midagi peale hakata; lahutus, mis võtab mul hinge seest välja.

Ja siis tuleb taas uus suhe, milles ravin eelmise haavu... Ühesõnaga – surnud ring. Peaksin alla andma ja esimest korda elus mitte tormama järgmisse suhtesse.

Kui mina oleksin üksi, siis oleks mul ju igasuguseid imelisi näitsikuid. Kust kuradi kohast sihuke mõte tuleb?! Ja miks see mind maha ei jäta? Sest ma olen haige. Ja ilmselt pean veel vitsa saama. Ma ju ei kadesta inimesi, kes võivad viina juua. Iseäranis neid, kes on alkoholist sõltuvuses. Aga vabadust kadestan ja ka imetlen.

Suudan päev korraga T-ga flirtimist ja magamist edasi lükata, kuid olen ikkagi lõksus, sest samal ajal jätkub ja suureneb kaassõltuvus elukaaslasest.

Tulin laste juurest ja olen eksi mölast kurnatud. Lapsed on väga toredad, ent nende emaga ma ei taha suhelda.

Perfektsionism on mind terve elu saatnud. Ja saadab ka täna. Parimagi tahtmise korral pole mul võimalik enam minust lahus elavatele lastele täiuslik isa olla. See ei tekita minus meelerahu, vaid masendust.

Üksildus ja ängistus järjest süvenevad. Muud midagi. Olen ebaõnnestunud ja äpardunud. Kogu elu on läinud valesti.

1986. aasta detsembris kolisin Pälsoni ühikast Karlovasse. Siis olid veel lootused, illusioonid ja ambitsioonid. Nüüd neid enam pole. On kohustused, mida ma täita ei suuda. 180 kraadi pööret. Masendus ja tülpimus.

Kakskümmend aastat hiljem elan (või pigem – asun) taas Karlovas, üksikumana kui kunagi varem, kuigi füüsiliselt nö. lähedastega ühe katuse all.

Midagi rõõmustavat ei ole. Kuidagi tuleb päev kainelt õhtule saada.

Olin taas kaks nädalat üksi Käsmus. Jah, ma ei tõmba enam teisi haigusega kaasa, kuid haigus on olemas. Omast arust võõrutusin, aga võib-olla lihtsalt petan ennast.

Nüüd, suve hakul, mil naised käivad juba õhemalt riides, ja ümberringi on paratamatult palju ilusaid rindu ja tagumikke, tabab mind tohutu kurbus ning enesehaletsus. Et see kõik ei ole minu jaoks. Ent mis siis on minu jaoks? Elukaaslane, kes meelitas mult välja lapse ja kellega pean koos elama?

„Võõrutuse kogemus“ („The Withdrawal Experience“) on halastamatu peegel, millesse ma kardan vaadata. Võimatu ja valus. Iga lause lõikab nagu noaga, mõistagi olen „hirmu ja mure haardes“. Palju lihtsam on jätkata enesepettusega. Näiteks korrutada, kui kaine ja tubli ma olen.

Elukaaslasel on kontroll minu elu üle. Loomulikult tahaksin omadele jalgadele tagasi saada, kuid ei julge, sest seisan silmitsi surmahirmuga.

On kurbus, igavus, tühjus ja nutan taga vana mina. Kusjuures elan ju veel naise ja tütrega koos. Mis siis veel üksinduses juhtuma hakkab?

Ma siiski kirjutasin T-le. Ei suutnud vastu panna. Hea, et üksnes kirjutasin (leebe ja süütu kirja) ja ei helistanud. Eks rohkem testimise mõttes. Ta vastas ja annab õrna lootust, ent loodan, et me ei hakka jamama.

Õigupoolest kavatsesin T-le kirjutada tema rindadest, kuid see oleks vast alustuseks natuke liiga jahmatav olnud. Kurat võtaks, ta erutab mind. Ta võib olla ülekaaluline ja mölapidamatu ja mida iganes, kuid ikkagi erutab. Ja seda ei sokuta naljalt kuhugi ära. Eks pean need hiigeltissid ära katsuma.

T. võiks olla minu armuke, kuid samas – ma ei tee selle heaks erilisi pingutusi. Sest juhul, kui tast saaks minu armuke, peaksin hakkama valetama, mida ma sugugi teha ei tahaks. Võimalikud stsenaariumid – et T. olekski minu armuke või et ta naerab mu välja – mulle vist kumbki ei sobi.

Olen vastuoluline, rahulolematu ja vastik.

Kutsusin T. teatrisse. Paraku on ta töölähetusel. Kui T. neelanuks konksu alla, ajaksin ilmselt temaga praegu armuasja. Kahjuks tuleb olla üksi ja endaga, mis on vaevaline ja kuratlikult ebamugav.

Kõik tundub kuidagi mõttetu ja totter. Ma ei mõista, mis minuga toimub. Ilmselt järgneb võõrutusele MIDAGI. Ent mis?

1) Siia perekonda ma õieti ei kuulu, ei tunne end kuuluvat. Miks?

2) Eelmisse perre ma ka ei kuulu. Kuhu ma siis üldse kuulun?

3) Miks ma ei ole võimeline iseseisvat elu alustama?

Olen kolm aastat ja kümme kuud järjest kaine olnud. Ning mis ma saavutanud olen? Kaardistan jätkuvalt vaid haiguste ulatust. Need, raisad, ulatuvad siia ja sinna. Ei tea, kas kunagi ots ja äär ka vastu tulevad?

Vaatasin neid ühtteist seksisõltuvuskäitumise tüüpi – Patrick Carnes'i „Don't Call It Love“. Mul on esil fantaasiaseks ja vuajeristlik seks. Taandunud on võrgutav seks, mis on mind saatnud ja loomulikult kahjustanud läbi elu: kooseluvälised afäärid, flirtimine, võrgutav käitumine...

Loobumine on tõepoolest järk-järguline. Näen võrdlemisi selgelt, et mu seksi ja armastuse kainus on habras ja pole võib-olla veel alanudki. Kuid teadlikkus suureneb, mis on kõige tähtsam.

Aeg pudeneb käest. Viimane nädal on olnud iseäranis kiire. Homme läheb mu vanim tütar esimesse klassi. Minu krooniline ajapuudus tuleb tihti sellest, et püüan lastele, kes minuga koos ei ela, ka natuke isa eest olla. Minusugune ei vea üheski peres välja, mis siis veel kahest rääkida. Ent mul on vaja teha nägu, nagu oleksin superman.

Enesetunne on endiselt niru. Jätkuvalt käib vastuoluline tõmblemine.

Sain Nahakunstnikult kirja. Ma ikkagi ihkaks temaga magada. No skisofreenia! Minus oleks nagu kaks inimest: üks, kes tunnistab ja mõistab haigust ning teine, kes soovib veel haige olla.

Mind tabas Käsmus korralik „joomahoog“. Nägin erootilist und, nii Nahakunstnikust kui ka T-st. Hommikul püüdsin seda endast välja kirjutada. Jamasin sellega – väikeste vahedega – kaks päeva! Õnneks jäi teise päeva õhtuks ratas siiski seisma.

Loomulikult ei ole ma oma võõrutuse teadlik arhitekt, vaid siplen nagu kärbes ämblikuvõrgus. Võõrutust läbides on kontakt Kõrgema Jõuga hädavajalik.

Kui viimast „Võõrutuse kogemuse“ juppi lugesin, haaras mind hirm. Kujutasin ette, et olengi kogu aeg üksi... Ent kartusele järgnes ka mõistmine ja leevendus. Ma juba väikestviisi tegelen sellega.

Kui keskenduda endale ja vältida liigseid tegevusi, tõusevad pinnale ebamugavad tunded, ennekõike valu ja hirm. Ma ei taha neid tunda! Ja ma ei julge pere juurest ära minna.

Kolm põhilist ebamugavust on:

1) lõhun taas perekonna, tütar jääb isata;

2) pole sugugi kindel, kas ma saan hakkama;

3) mis siis, kui tekib uus (haige) suhe?

Kogu minu senine elu näitab, et teen rumalaid valikuid. Näiteks elukaaslase juurde kolimine oli purjus inimese tegu. Siit ka kartus, et iga minu järgmine valik on järjest hullem. Olukorrad, suhted ja seisundid, mis järgnevad, lähevad üha raskemaks.

Kui keskenduksin kõikidele valedele otsustele, mis ma elu jooksul olen teinud, peaksin end kohe tapma. Isegi eilset päeva ei saa tagasi võtta, rääkimata aastatest. Elu toimub ainult täna.

Normaalsete inimeste – no kes peavad ennast normaalseks – jaoks on mitmed partnerid ja pidevad armuafäärid ihaldusväärsed asjad. Kui mul tekiks veel üks romaan kellegagi või enamgi – mingid „kolm- või nelinurgad“, annaksin sõna otseses mõttes otsad ära.

Armukolmnurk ei ole enam minu jaoks. Või kui – siis palun andke säärane, milles kõik on rahul. Näiteks armuke, kes oleks abielus. Ma ei sooviks teda omandada. Las seaduslik mees majandab ja sebib. Armuke käib, tore on ja läheb koju tagasi. Ilus skeem, kuid kas elus ka toimib...

Kahe naisega jahmerdamine oli – ja on peidetud kujul ka praegu, kuigi pole kahte naist – haigus. Sarnane alkoholismiga. Lihtne skeem. Naine = pudel. Mõlemad uimastavad võrdlemisi hästi ja aitavad enda eest põgeneda. Eks oli vaja madalat enesehinnangut millegagi turgutada.

Minus ei ole enam jõudu varjamiseks, salgamiseks ja valetamiseks, mida sihukesed kolmnurgad tingimata eeldavad. Eks luiskan ikka, ent ehk siiski tibakene vähem. Kellegagi võidelda või mingi emase pärast konkureerida ma enam ei soovi.

Minu alaväärsustunne on piisavalt suur: maja ei ehita, autot ei osta. Kõigest väike eksistentsiaalne küsimus – kuidas hing sisse jääks ja katus ei sõidaks. Üks asi hakkab klaaruma. Minu probleeme kainus ei lahenda. Olen seda vist napakalt lootnud. Ja ega joomine ammugi midagi ei aita. Siis tuleks kohe pael kaela panna.

Jälestan elukaaslast, samuti jälestan võimalikke ja tulevasi armukesi. Olen põhjalikult katki, ei taha mingeid suhteid enam.

Mus on ängistus, trots ja viha. Viimasel ajal olen ennast kõige paremini tundnud Käsmus, ihuüksi. Üldse on käsil totaalne üksildus, mitte kellegagi pole asja.

Päris räme öelda, ent mul oleks hea meel, kui elukaaslane sureks. Matused oleks köki-möki. Lapsik ja totter mõte muidugi, sest ta, raisk, ei sure.

Meie elu hakkas allamäge minema, kui ütlesin, et ei soovi rohkem lapsi. Selgub, et mul ei olnud õigust nii tunda ega arvata.

Kui alkohooliku kaineks saamine ja jäämine käiks lihtsalt, oleks kõik maailma joodikud kained. Kuid miskipärast ei ole nad mitte.

Mul on ülehomme õhtul Pärnus kooli kokkutulek. Eelmisel korral, ligi viis aastat tagasi, kestis pidu minu jaoks umbes nädal aega. Loodan seekord kaineks jääda.

Kõikvõimalikud situatsioonid ja üritused, mis varem möödusid purjutades, tuleb nüüd kainena läbi teha. Vahel on raske, ent üldiselt tulen toime. Mul on väike võlukepike, mis võiks mind kainena hoida...

Täna kell 17.00 peaksin olema korraga kahel jõulupeol (poeg ja noorim tütar). Nad käivad erinevates lasteaedades. Kuhu siis minna?!

Ma jälestan jõule. Olen pidanud viimased neli aastat olema 24. detsembril kahes peres korraga. Mingist jõulurõõmust ja -rahust pole juttugi. Kurnav, tüütu ja vastik.

Kõik jõuluvanad ja muu 24. detsembriga seotud pläga mingu sõna otseses mõttes persse! Üldiselt võiks juba 27. detsembri õhtu olla, laseks saunas rahulikult munad lönti.

Tegin ebapopulaarse otsuse. Jäin vana-aastaõhtuks üksinda linna. Elukaaslane läks tütrega maale. Tinistan kitarri ja vedelen niisama. Täitsa õnnis on olla. Keegi ei vingu, inise, mögise ega kobise.

Käisin eile lastel külas. Üle hulga aja oli täitsa hea enesetunne pärast. Tavaliselt on ikka päris sitt. Ei jõua enam eriti vanemat tütart kukil kanda. Ta, pagan, on suureks kasvanud, väiksematega tulen veel toime.

Käisime McDonaldsis. Puhas porno. Palju lolle inimesi. Aga ma arenen. Tütar õpetas, kuidas peab käituma. Et kõrred ja kuum õunapirukas papi sees ja pärast kõik prügikasti. Kohvile pandi kaas peale. Absurd. Sealt ei saa ju juua.

Kaks võrdlemisi segast nädalat päädisid täna. Ja nimelt – naine viskas mu välja. Ja ma tulin ära.

Elukaaslasel seisis ema kõrval, eks siis oli julgem kraaksuda. Olen nagu pasaga üle valatud ja sita maitse on suus. Kõrvus kumisevad armsa kolme ja poole aastase tirtsukese sõnad: „Ärge ajage issit ära!“

Tänumeel

*

Kannatav inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.

*

1988. aasta aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23. märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab tõele. Vanal ajakirjal (iseäranis rubriigil „Kroonikat“) on pagana hea mälu.

Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli kõrvust tõstetud.

*

Augustiöös voolas hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid Peeter Tooma kribas juba folgifestivalist „Keskkond ´88“ „Sirbile ja Vasarale“ artiklit.

*

Reedel, 14. detsembril 1990 „Reedes“ ilmunud filmiretsensioonis „Betti Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult „tööliskõrtsiks“. [Vt. Jüri Kaldmaa, „Isa kasvab pojaks“, lk. 52.] Tegelikult käisin seal innukalt, „Kaseke“ oli mu kodukõrts ja mõistagi jälestasin töölisi. Mina jaurasin saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.

Palusin tondilossistunud „Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?

*

Olen muutunud täielikuks laiskloomaks. Mitte midagi ei viitsi ega mõtlegi teha. Lugesin Tammsaare „Kõrboja peremeest“ ja Lermontovi „Meie aja kangelast“. Tundub, et mul on miskit viga. Kuradima igav ja tüütu!

*

Inimest peaks vaatama nagu konna. Konna kallal ma ei hakka vinguma, miks ta jänes ei ole. Kuid inimese puhul tingimata – ole targem, parem, ilusam, seksikam, noorem jne., st. saa konnast jäneseks.

*

Tulin äsja [25. augustil 2005] Tallinnast, Mati Undi matustelt. (Muide, Unt pole mulle ei kirjaniku ega lavastajana kunagi istunud.) Korüfeesid oli palju koos. Pärast muldasängitamist muidugi joodi. Aga mina jäin kaineks. „Vanemuise“ bussis, millega tartlased koju tagasi toodi, joodi kah. Aga mina jäin ikkagi kaineks. Kõige tõhusama kaitse esimese napsi vastu annab Kõrgem Jõud. Näe, täna andis. Ja mina ei tea, kuidas Ta seda teeb. Peielauas korraks kihvatas küll. No nüüd – kurat! – paneks! Viina ja konjakit ja mida kõike veel... Kuid ei pannud.

*

1996. aasta suvel paastusin ja kirjutasin sürrealistlikku romaani või vähemalt pikemat proosateksti lapsepõlvest. Võtsin eesmärgiks kirjutada kolme kuu vältel lehekülg päevas. Tegelikult suutsin rohkem, isegi kaks. Kokku tuli teksti, mis jäi lõpetamata, umbes kakssada lehekülge.

Poolik proosahunnik vedeles mul tükk aega sahtlis, ei suutnud läbi närida. 2005. aasta kevadel jäi kahesajast leheküljest järele viis lehekülge, väike novellike. Ülejäänu viskasin rahulikult minema.

Siinkohal meenub Majakovski: „Tuhat tonni / tuhnid läbi / toorsõnamaaki, // enne kui / ainsama sõna / säält saad.“

Olin vist seitseteist, kui luuletust „Kõnelus luulest rahandusinspektoriga“ esmakordselt lugesin. Ega ma uskunud. Mõtlesin, et retooriline liialdus, pealegi punane. Tegelikult on täpselt nii.

*

Mind peetakse või vähemasti on peetud armastusluuletajaks. Selline imago ja maine... Ma ei soovi sellest rohkem midagi kuulda. Ma ei tea armastusest mitte midagi.

*

Lapsuke oksendas mu veerand tundi tagasi täis, ja nüüd magab rahulikult. Kammin juustest kohupiima välja.

*

Lapsed on karistus seksi eest. Midagi ei ole teha. Nüüd kasutan pedantselt ja järjekindlalt kondoomi. Minu mõõt on täis. Elu siiski midagi õpetab.

*

On olnud aega mõtelda. Lugesin Robin Norwoodi „Naised, kes armastavad liiga palju“ lõpuni. Kirjutasin välja kaks lõiku, mis mind miskipärast hetkel eriti puudutavad: „Sul tuleb jääda silm silma vastu kohutava sisemise tühjusega, mis tõuseb pinnale, kui Sa pole keskendunud kellelegi teisele. Vahel on see tühjus nii põhjatult sügav, et Sa võid peaaegu tunda, kuidas tuul puhub läbi selle koha, kus peaks olema Su süda. [---] Emba seda tühjust ning tea, et Sa ei pea igavesti niiviisi tundma ning et lihtsalt vaikselt paigale jäädes ja seda tunnetades hakkad Sa seda tühjust täitma enesega leppimise soojusega.“

Ja veel: „Elus ei ole vigu, on ainult õppetunnid, niisiis roni oma peiduurkast välja ja anna endale võimalus õppida üht-teist sellest, mida elu tahab Sulle õpetada. [---] Ära pöördu oma suhete ega lapsepõlve ebafunktsionaalse perekonna poole julgustuse saamiseks. Neil on vaja, et Sa püsiksid endisena, et ka nemad võiksid endiseks jääda. Ära saboteeri iseennast ega oma kasvu nendele toetumisega.“

Ja mida mina teen?

*

Kes ennast ikka väga tappa tahab, tapab end ükskord niikuinii. Keegi kätt ette ei pane. Kui otsustan jooma hakata, katsuge mind ümber veenda. Kuid ma ei joo, sest alkohol tapaks mu.

Elu on hea asi! Tahan, teen suitsu, tahan, joon kohvi; tahan, molutan, kurvastan, rõõmustan... ja leian – küll leian! – põhjuse edasi elamiseks. Aga surnult pole midagi. Jabur, kuid tõsi! Kujutelm, et ära minnes kole elu kaob, on minu meelest lapsik.

Kõik läheb mööda. Minu elujaatus samuti.

*

Päeval, mil mu vanim tütar sai kolmeaastaseks, ihkasin hirmsasti kaine olla. Lapse sünnipäev on ometigi alkoholivaba! Ja suure vaevaga olingi, värisesin ja võdisesin. Kuid kallid naise vanemad, kes külla saabusid, tõid muu hulgas ka pudeli konjakit. Kui pidu hakkas lõppema, lapsed lahkuma, õnnelik ja väsinud sünnipäevalaps asutas magama, jõin järelejäänud kolmveerand pudelit üksi ära ja läksin linna peale tuiama. Järgmine hommik algas valge viinaga.

Just tol tütre sünnipäeva õhtul – klammerdudes janusena pudeli külge – tajusin järsku harukordse selgusega, et sellest nõiaringist mina üksinda välja ei murra. Alkohol on tugevam ja teeb minuga, mida heaks arvab.

*

Lastekirjanik uppus. Suure tõenäosusega oli ta purjus või pohmeluses. Mõistagi ei mõista mina kohut. Kohtumõistjaid leidub minutagi piisavalt. Teine lastekirjanik, kes oli lahkunuga koos palju viina joonud, avaldas ajalehes järelehüüde. Artiklit kommenteeris keegi Joosep: „Jumal tänatud, et seda liputajast joodikut enam lapsi kollitamas ja ahistamas pole. Viimastel aastatel ei saanud Kassari rannas selle perverdi tõttu enam lastega käia.“ Mõned tunnid hiljem lisas Joosep: „Aga see, kui ta juua täis peaga oma 3 sentimeetri kusenahaga laste silma all liputab ja naistele roppusi röögib, on kõva kultuur muidugi.“

Õige, Joosep! Joodikule tulebki vastu vahtimist anda. Kindlasti leidub mõni kena eestimaalane, kes mäletab, kuidas ma näiteks 2002. aasta suvel umbjoobes Misso poe ümber kakerdasin ja koolimaja juures kraavis magasin. Ja ta ei jäta võimaluse korral kommenteerimata.

Olin viimane tõbras, kuid kirjutasin imeilusaid värsikesi.

*

2001. aasta novembris toimunud raamatuesitlused olid iseäranis rämedad. Tallinnast ma parem üldse ei räägi. Ja Tartus läksin pildituna kallale oma laste emale, kes imetas samal ajal meie kolmenädalast poega. Puts, kui piinlik! Paraku tagasi ei võta.

Ausõna, ma juba natuke oskan tänulik olla mulle antud kainuse eest.

*

Eks ma püüa elada iga päeva nagu viimast. Kui uksele koputataks ja öeldaks: „Härra, tõld ootab...“ Oleksin juba peaaegu valmis kaasa minema.

Noorus on möödas. Ja ongi möödas! Täitsa totakas tõdemus, aga nüüd ma mõistan. Või hakkan vaikselt mõistma.

*

Annan endale selgelt aru, et kaks kolmandikku elust on läbi. Olen teinud juhmaka arvestuse, et elu kestab umbes-täpselt kolm korda üheksateist aastat. Ja kolmas, st. viimane üheksateist juba tiksub. Mõistagi ei pruugi viimane üheksateist üldse täis tulla. Kõik võib lõppeda palju varem. Laias laastus on keskmine eesti mees 45-aastaselt hall ja haige, kuuekümnene on juba rauk, kes kohe teise ilma kolib. Kas arvan, et minuga nõnda ei lähe? Ja et jooksen ka kaheksakümneselt kitarriga laval ringi?!

*

Olen endale saanud suhteliselt sita Jumala, kes soovib mulle enamasti halba. Tegelikult on Ta muidugi armastav, hea ja tore. Tal on minuga suurepärane plaan, ainult minusugune oinas ei taipa.

Et näitleja istus just sinna bussi ja et Allah ta armastavalt maa pealt ära koristas, oli ka Kõrgema Jõu tahe. Säärast asja mõistusega välja ei mõtle. Kas Allahile ei meeldinud, et näitleja tegeles kommertsiga? Või oli näitleja moslemi imidž Allahile vastukarva? Või...? Ei tea ja ei saagi teada.

Vahel on mul tunne, et Kes Seal Üleval Toimetab küll kaine ei ole. Mina ju ometi täna olen.

Perekonnad on purunenud, väikesed lapsed isata jäänud. Ja NB! isa on lasteta jäänud. Seda valu ei ole võimalik millegagi leevendada või vähendada. Isegi viinaga enam mitte, kuid Jumalaga ei oska.

Tuleb sita Jumalaga leppida! Ei mingit halleluujat. Perses on kõik see värk! Ainult lepi, lepi ja veel kord lepi. Skolka možna?!

*

Mul on olnud kahtlemata igasugu tahtmisi. Arvasin vajavat peret, naist, lapsi, korterit, sauna jne. Kõrgem Jõud on kõik kõrvaldanud. Järelikult ei olnud Tema tahe.

Mina ei ole võimeline toimivat perekonda looma, hoidma, üleval pidama, selles elama. Tuleb leppida. Mul oli viimane aeg oma elu elama hakata.

*

Imetlen harda aupaklikkusega neid, kes end kristlaseks nimetavad ja seda igal pool väsimatult korrutavad. Vahel määrivad ka teistele pähe.

Kui ennast uurin, siis näen, et koosnen juuksejuurtest jalataldadeni enamjaolt sitast. Võiksin ju sinna peale kleepida miski uhke sildi (olen kristlane, budist, maausklik vms.), kuid see oleks pehmelt väljendudes halenaljakas. Kas poleks tark asju nimetada siiski nende õigete nimedega?

*

Mul on olnud au kohtuda ja lävida kolme suure kristlasega (muidugi nende endi meelest, üks oli isegi tegevvaimulik), kel aga millegipärast olid alkoholiprobleemid. Nad pidasid mulle jutlust; rääkisid, kuidas Kristus on neid ära valinud, kuidas kristlik kogudus neid aitab ja bla-bla-bla. Loomulikult vaatasid nad jumalikest kõrgustest minusuguse maise ja sitase putuka peale kaastunde, iroonia ja üleolekuga.

Kõik need kolm püha, vaga ja Jeesusega täidetud jumalameest läksid tagasi jooma. Koos Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannesega. Kuid mina püsin kainena.

„Kellel kõrvad on, see kuulgu!“

*

Orjad ja orjapidajad. Õnneks ei kuulu ma kumbagi kasti.

*

Kõigil on kole kiire. Minul pole kuhugi kiiret.

*

Tänumeel, tänumeel ja veel kord tänulik meel.

(Tekst ilmus kärbetega „Loomingus“ nr. 3, 2015.)

Isadepäev

Konutan ihuüksi üürikorteris. Palavik on tõusnud 39,5-ni. Päris hea soe on juba. Enne oli küll nõnda külm, et neli tekki, kuid hambad plagisesid sellegipoolest.

Mu viis last, laste elegantne ema ja laste suursugune võõras- või kasuisa (kumb sõna teile parajasti paremini sobib? kasu-, eks?) on läinud peenele lõunasöögile nooblisse restorani. Järsku heliseb MINU telefon (oo, võõras number!) ja NEID teenindanud kelner lausub mulle esiteks kolm sõna: „Mees..., kanna üle...“ Selgub, et neil ei tule seitsme peale piduliku söömaaja raha kokku. Ega mina kooner ei ole. Laste jaoks pole mul millestki kahju. See viis sotti siia-sinna. Sisenen netipanka...

Paotan silmad. Loomulikult ärkan oma majas ja turvalises abieluvoodis.

Mu naine ja laste ema küpsetab pannkooke. Milline õnnis lõhn?!
Minu viis last kogunevad kohe voodipäitsisse ja laulavad mu üles: „Head lapsed, need kasvavad isata...“
Me istume lauda, ja mu naine kostitab meid fantastiliste pannkookide, maasikamoosi ja oma lüpsisooja piimaga. Mmmm.

Pärast sööki toome kõik lagedale enda ai-bljäädid ja mai-gaadid, krutifonid ja tutifonid. Ja soovime teineteisele viisakalt ja vaikselt sisestades-postitades ilusat isadepäeva. Kvaliteetaeg siiski. Mõistagi esindame meie traditsioonilisi pereväärtusi. Ega me eriti ei räägi. Mis sa tühja ikka mölised? Kindlasti meenutame me ka vanaisasid. Need sead, (vabandust!), sangarid, on – jumalale tänu – (ups!) kahjuks juba kalmistul. (Ega ma laste kuuldes üldiselt midagi sündsusetut ei kõnele.)
Õue me ei lähe. Tule, rõivas, appi! Tutifon saab ju niiskeks või läheb suisa märjaks. Ja siis võib vabalt kööga olla.

Ja need kaks isa (või oli neid meedia andmetel koguni vist isegi kolm), kes tänasel päeval oma lastega kokku ei saa, ei pääse või neid ei lasta, on lihtsalt tropid. Jah, just. Tropid. Hämarusse jäägu otsima nad köit, mis nende piinad igaveseks lõpetaks.

Isadepäev on harras ja oluline püha meie imetoredas ja ühtehoidvas peres.

Kurat! Üks poistest on siiski välja pääsenud. Ta naaseb tuppa ning ulatab mulle köiejupi, täpselt sihukese tugeva ja paraja pikkusega...


2014

 

Margit Peterson

Magalarajooni kõrgustes

pühendusega Jüri Kaldmaale

hommik virvendab päevaks

kord tõuseb kaubanduskeskuse

tagant suitsu kord riivab kõrvu

Koidula kooli platsilt

masinate müra

aga mina tõmban lodžal suitsu

ja mõtlen möödunule

mõtlen ajale mil tänase

kodurajooni pinnal laius

asustamata maa tühermaa

kus aastakümneid tagasi lapsed

uka-ukat ja keerukuju mängisid

paljajalu ja kuresaapais porilompides

enne kui toonane nõuka valitsus

CCCP- i tähtede järgi kavandatud

magalarajooni ehitama hakkas

meenutan aegu mil päike loojus

mere taha mitte kõrge

korrusmaja katuse taha

aga mina tõmban lodžal suitsu

ja mõtlen sinule mõtlen

ajale kui me...

10. septembril 2014

Mai