Eesti
tippluuletajale, tänu ja kurbusega
MARI
VALLISOOLE
Ma otsin Jumalat. Ja
otsin Teda kõiges.
Nii äkki kuskilt
mälukuurdest
kerkib laul: “Kallis Mari,
kaugel
elad...?” Vist väga
ligidal... Jah, aga
Tartu kohal hõõgub-hõljub
vaid
poetessi sügavkerge
vari.
Just nagu teda ennast
polekski.
Kas tõesti? Küllap vist...
Sest isegi üks kontkõhn
mees ei teda taba.
Ta õpetab mind
jäljendama lehmi,
kes palvetavad
sügisudus.
(Ausõna, püüan võtta
õppust!)
Ja õpetab mind küsima.
Mis väe ja saatuse ning
miks ja millal
mu eit mu kampsunisse
kudus?
Kas Kristus oli
pärispoiss
või ainult müüt?
See painand mindki ammu...
Kui luuletajal tõesti on
nii raske,
kuis saaks tast ainsaks
viivukski prii kiriküüt?
Kas olen õun, mis rohtu
veel ei potsa?
Või juba moos, mis
tõttab lapse suhu?
Ja veel. Ja veel. Ent
kesse vastaks?
Ma otsin Jumalat. Ja
leian Teda kõiges.
Ta hingetaaga uhub.
Ta annab elurammu.
Sest hõbesinkjast
taevakillust
Ta vaatab mulle igalt
tähelt otsa.
(Arvustus Mari Vallisoo
luulekogule “Ainsuse olevik”. “Ilmamaa”, Tartu, 2000. 64 lk.)
http://www.sirp.ee/archive/2000/11.02.00/Kirjand/kirjand1-2.html