*
Jürile
Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud.
Kes muugi meile rahatuile müüks.
Üks võõras on need kirjud kuued kandnud.
Hää küll, ma võtan selle oma süüks.
Mul ongi minek – prügiämber viia
ses pühapäevas. Päevas pühimas,
mil leegi kujul ilmusime siia.
Tule puhastavas mühinas.
Marilt
Mai 2000
(„Looming“ nr. 5, 2014, lk. 579.)
Tänuks ja tänuga
Luuletuse „Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud...“ saatis Mari Vallisoo
mulle 2000. aasta maikuus. Tänuks.
Töötasin siis ajalehe „Eesti Kirik“ toimetajana ning olin lehes avaldanud
kolm Vallisoo varem ilmunud luuletust („Üks poiss“, „Maihommik“, „Kord
kõnelesin kaunis idamurdes...“).
Läkitan nüüd Mari Vallisoo sõnul „väikese värsi“ tänuga ja luuletaja tütre
Tuuli Vallisoo lahkel loal suurele ilmale.
1986.
aasta juunis lõpetasin August Jakobsoni nimelise Pärnu 1. Keskkooli (praegune
Ühisgümnaasium) ja juulis siirdusin sisseastumiseksamitele Tartu Riikliku
Ülikooli filoloogiateaduskonna žurnalistika osakonda.
Üks
esimesi inimesi, kellega ma Tartus (ülikooli vanas kohvikus) tutvusin, oli
Lembit Kurvits. Juhuseid pole olemas, elu pidi nii minema ning minust pidi
luuletaja saama. Vajasin õpetajat ja vanemat venda.
Tagantjärele on see naeruväärne. O sancta simplicitas! Lõkerdan kohe kõva häälega. Mart Velskri sõnul (ta meenutab 1992. aasta
südasuve):
„[---] ja lasi seejärel kuuldavale oma igapäevase, kõlava ja veidi hirmuäratava
naeru. See naer – nagu Jürka puhul ikka – jättis kõik otsad lahti [---]“
(„Vikerkaar“ nr. 6, 2005, lk 103.) Ent hetkel olen üsna
ühemõtteline.
***
Olin
aastatel 1986–1991 Lembitu lähedane sõber, ja tohin vist pisut suud pruukida.
Eks ma või Kurvitsa kohta öelda, et Eesti kultuuriilma
klassikaline ja vaimsuseta sõltlane, kes on põhjustanud
endale ja teistele palju kannatusi. Küllap võiksin ütelda enamatki. Kuid mis
see – minu pandud diagnoos – aitab? Ja kas ma ise olen parem? Kannatav
inimene kannatavate inimeste hulgas. Tõsi, pärast põhja vajumist ja
peaaegu-uppumist tõmmati mind konjakijõest kaldale, teisele kaldale. Olen
õnnelik ja tänulik, et ei pea enam jooma.
***
Alkoholikogus,
mille nende aastate jooksul koos hävitasime, oli aukartustäratav. Häbilugu. Paraku tagasi ei võta.
Jah, me täitsime VTK („Valmis tööks ja
NSV Liidu kaitseks“) normid – „Volgas“, „Tarvases“, „Kaunases“. Täitsime
eeskujulikult. Ja muidugi said neelud-neerud kõvasti tööd unustamatus ja
kangelaslikus „Humalas“. Eriti magus oli õllekasse pääseda pühapäeva hommikuti.
Saba ju tungles ja lookles ukse taga.
Enda
kahekümnendal sünnipäeval tassisin „Jõe“ poest Kalevi tänava üürikorterisse
mitu kasti „Slaavi“ õlut (12 %). (Üks punane silt on siiani alles.) Milline
õnne- ja pidupäev! Pahatihti tuli leppida „Kuldse odra“ ehk rahvakeeli „Perse adraga“.
„Slaavit“, „Moskvat“ „Gladiaatorit“ ja „Tartut“ oli harvem saada.
***
Reedel,
14. detsembril 1990 „Reedes“ („Sirbis“) ilmunud filmiretsensioonis „Betti
Alverita ehk Me suuri surnuid kamandavad kõik“ (arvustasin Peep Puksi
dokumentaali „Betti Alveriga“) nimetasin restoran „Kasekest“ silmakirjalikult
„tööliskõrtsiks“. (Vt. J. Kaldmaa, Isa kasvab pojaks, lk. 52.) Tegelikult
käisime Kurvitsaga seal innukalt, „Kaseke“ oli meie kodukõrts ja mõistagi
jälestasime töölisi. Meie jaurasime saalis ja Heiki Vilep tagus laval trumme.
(Palusin tondilossiks muutunud
„Kasekese“ käest vabandust. Kas sain ka andeks?)
***
Kui tähtis oli värske tartlase ja
tudengina omi värsikesi avaldada kaks kopikat maksnud ajalehes „Tartu Riiklik
Ülikool“ (17. oktoober 1986). Tegin seda varjunime Eevald Sepik all. Ülikooli
lehe korrespondent Indrek Ude lehvitas mulle saatesõnakeses sõbralikult.
Minu
„Esimene trükiproov“ Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee
ühiskondlik-poliitilises ja kirjanduslik-kunstilises ajakirjas „Noorus“ ilmus
1987. aasta augustis. (Trükiarv 108 000!) Aitüma, Rudolf Rimmel! Nende
luuletuste pärast peaks täna maa alla vajuma, kuid olge mureta, ei vao ma
kuhugi.
„Nooruse“
üheteistkümne luuletuse eest sain 107 rubla (!) honorari. Olin korraga ja korraks rikas mees,
laiasin Püssirohukeldri külgbaaris ja tegin sõpradele välja, ka Kurvitsale.
Eeskätt šampust „Vana
Tallinnaga“.
***
1988. aasta
aprilli „Looming“ (lk. 562) nendib, et 23.
märtsil 1988 luges klubis „Pegasus“ (ehk „Valtoni varietees“) „Lembit Kurvits
oma luuletusi, laulsid Esta Salmistu ja Jüri Kaldmaa.“ Tõepoolest, vastab
tõele. Vanal ajakirjal ja iseäranis selle rubriigil „Kroonikat“ on pagana hea
mälu.
Pärast esinemist võtsime loomulikult napsi. (Elu)kogenud operatiivtöötaja
Uno Laht kiitis mind ning võrdles Tõnu Tepandiga. 19-aastane poisiklutt oli
kõrvust tõstetud.
***
Lisaks käisime
Esta Salmistuga (nüüd Salmistu-Vaas) augusti esimesel nädalavahetusel Hiiumaal,
folgifestivalil „Keskkond ´88“. Esinesime ühel laval Aleksander Mülleri, Peeter
Tooma, Tõnu Tepandi, Priit Pedajasega... Oli ikka lolli julgust ja
pealehakkamist.
Suveöös voolas
hiiu õlleke, mekkis suitsulestake, Mülleri Sass laulis ja mängis lõkke ääres
vene häälestusega kitarri... Mandrile naasval praamil olin mina pohmellis, kuid
Peeter Tooma kribas juba „Sirbile ja Vasarale“ artiklit. („Heliseval Hiiumaal“ ilmus
12. augustil 1988.)
***
1988 suvel
töötasime Lembituga mõlemad Eesti NSV Riiklikus Spordimuuseumis, mis asus
Pauluse kiriku tiibhoones. Kurvits pidi töötama, tal olid alimendid kraes. Mina
tegin niisama nalja, mind võetigi tööle ajutiselt – kõigest kaheks kuuks –
järelvaatajaks (eksponaadivalvuriks). Mina „vaatasin“ all ja Lembit üleval. Või
oli see vastupidi?
Karikaid ja
medaleid valvates nägin esimest korda Toomas Raudamit, kes külastas muuseumi
kaheksa-aastase poja Juhaniga. Lugesin nende nimesid külalisraamatust ning
viisin siis nägudega kokku.
***
1988 sügisel kavatses Kurvits – ta oli siis
34-aastane, mina olin 20 – kokku panna mosaiik-draama-poeemi „Rutt, Andre, Mikk
– 88“, milles oleks kolm (pea)tegelast: Lepa Mikk (tudengist noorluuletaja,
22-aastane), Andre (katlakütja ja luuletaja, 33-aastane) ja Rutt (Lepa Miku
kursusekaaslane, Andre laulatatud naine, pikasääreline, sire, 20-aastane
nähvits). Teos pidi kujutama kolmiku reisi päikesepaistelisel juulipäeval
Tartust väikelinna ja tagasi. Eks Ruti, Andre ja Miku prototüübid olid üksjagu
koos reisinud...
Mikule
andsin hääle mina. 25. jaanuariks 1989. aastaks soovis Lembit minult ja oma
tookordselt abikaasalt Anitalt „vabas vormis väljendusi, lausestatud, vabavärsilisi,
[---] hüüdeid ja dialooge ning vestlusi.
Kõik nii, nagu pähe tuleb. [---] Võimalikult palju teksti. Et leht saaks täis“. (Katke Kurvitsa kirjast.)
***
Kirjutasin
Lembitu poolt etteantud teemade põhjal õhinaga kuusteist mustandit, millest Kurvits
tegi puhtandid. Kõik minu
kuusteist teksti jõudsid poeemi „Rutt,
Andre, Mikk – 88“ koosseisu. Ligi poole teosest hõlmab minu loodu.
Ühesõnaga – Ruti ja Miku prototüübid (Anita Kurvits ja Jüri Kaldmaa) kirjutasid
oma teksti ise, millest Lembit Kurvits endale sobiva ilukirjanduse vormis(tas).
Käsikiri valmis ja pidi
1990. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“ Lembit Kurvitsa nime all ilmuma. Eesti Raamatukaubastu Tellimislehest ilmuvate
uudisteoste kohta (nr. 9 / 1989) leiame „Rutt, Andre, Mikk – 88“ mahu (64 lehekülge), hinna (20 kopikat)
ning annotatsiooni („kollaažlik värsspoeem, esitab pilte ja juhtumeid Eestimaa kuumast suvest 1988“).
Raamat siiski trükivalgust ei näinud. Samas tellimislehes lubatud Adolf Rammo
„Ellujäänud mehe laulud“ ja Avo Üpruse „Hälin ja aeg“ jõudsid lugejateni.
***
Mõned
Lembitu tekstid kolisid „Rutt, Andre, Mikk – 88“-st tema järgmisse raamatusse „Meie ühine vend armastus“
(1991), mille esialgne pealkiri oli „Meie ühine vend surm“.
Üks luuletus („Meid sunnitakse põgenema...“), mille kaasautor olen mina, ilmus „Loomingus“ 1990.
aastal (nr. 4, lk. 490) Lembit Kurvitsa nime all.
***
Kui oma teise ja kolmandasse
luulekogusse kirjutas Lembit mulle „lugemiseks“ (vastavalt „Tühermaa“, 1987 ja
„Armastuseta“, 1990), siis kaheksanda raamatu puhul pühendussõna muutus –
„mälestuseks“ („Kakskümmend viis luuletust“, 2001).
***
Enda rumala, kuid möödapääsmatu minevikuga rahu tegemine on vabastav.
2014
