1.
Ma
sain teada, kes ma olen. Roojane pätt.
„Arsti
ei vaja terved, vaid haiged. Ent minge ja õppige, mis see on: Ma
tahan halastust ja mitte ohvrit. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid,
vaid patuseid!” (Matteuse
9:12–13.)
2.
Minu
kirjanduslugu
(Killukesi
konspektist)
2021.
aastal ilmus Eestis üle saja algupärase proosaraamatu (neist 90
romaani) ja teine sama palju luulekogude esmatrükke.
Run
Forrest, run!
*
Nägin
kunagi Ervin Õ-d Kuku klubis. See pidi olema veel eelmisel sajandil.
Suurvaim oli maani täis ja oksendas korraliku läraka lauale, kus
ootasid toidud ja joogid. Ervin Õ. lauakaaslane vaimutses: „See on
geeniuse sisemaailm.”
Tänan
Sind, Jeesus, et Sa oled mind Ervin Õ.
ja mitmete teiste geeniuste sisemaailmadest säästnud.
*
Ega
ma Ave A-st suurt tea, üksnes, et tal on midagi jalgadega. 1986 (või
isegi 1985) vahtisin teda alt üles, suu lahti. „Selline siis ongi
poetess!”
Istusime Pärnus
Ülejõel
kohvikus ja jõime veinilaket. 20 aastat hiljem võin rahulikult ja
ülbitsemata öelda, et Ave A. on, vabandust, täiesti mõttetu mutt,
vulgaarne naisterahvas. Joodik ja liiderdaja. Loomulikult olin ise
samasugune, veel seitse korda hullem ja mind ootab õudne lõpp.
Tolle
killu – „joodik ja liiderdaja”
–
pani Gunnar Aarma, kes ei solvanud iialgi kedagi, Hemingway kohta.
Nad olid koos Hispaania kodusõjas. Mitte „kuulus kirjanik ja
Nobeli laureaat”,
vaid just „joodik ja liiderdaja”.[1]
Eks see pisut üllatas.
Aga on ju tõsi. Nii Hemingway kui ka Ave A. puhul. Ja oli ka minu
puhul. Kuid enam mitte.
(2006)
*
Vaino
Vahing kirjutas järelehüüdes Mati Undile: „Viimasel ajal elas ta
nõnda: hommikul hakkas kohe jooma. Siis läks proovi. [---]
Alkohol aitas tal elus püsida. [---]
Keegi ei teadnud seda, et ta oli oma joomise läbi samal ajal surmale
määratud. Maks oli tal juba ammu läbi, maksa polnud tal ollagi.
[---]
Lõpuks
ütlesid tal neerud ka üles ja oligi kõik.”[2]
Mina
mõistagi
vaimuhiiglaste tasemeni ei küüni,
kuid
teadsin üsna
hästi, et kui ma joomist ei lõpeta, siis
jõuan kärmelt Uulu kalmistule isa kõrvale.
*
Krossi
ja Traadi lahkumise järel räägiti „korvamatust kaotusest”.
Kross oli surres 87, Traat 85. Kas nad oleksid pidanud
viiesaja-aastaseks elama? Kas te jäite millestki ilma?
*
Johnny
B. oli aus inimene. Ta suutis oma treipingi õigel ajal välja
lülitada. Tehke järele.
Isotamm
(2012): „Hale on vaadata vanu sõpru ja kolleege, kes ikka püüavad
veel midagi teha. See on vana rasv ja ei maksa mitte kui midagi, uut
sõna ei ole kellelgi öelda.”[3]
*
Nüüdsel
ajal peab kirjanik olema libe ja santiv tola. Teisiti enam ei saa.
Mardistumise
viimane
staadium, metastaasidega.
*
Nimetage
mulle üks elav Eesti kirjanik, kellel looming ülistab
Jeesust...
(Kandev
paus.)
Kas
viimne kohtupäev jääb tulemata?
*
Viimase
25 aasta Eesti kirjanduse kõige olulisemad raamatud on ilmutanud
Jaan Tooming. Lugege seda lauset kohe kolm korda. Kas te olete neid
raamatuid näinud? Kas te olete neid lugenud? Te ei ole.
Jaan:
„Ilma Jeesuseta on maailm kõle paik, kus on vaid söömine,
joomine, roojamine ja magamine. Ilma Jeesuseta on maailm paik, kus on
vaid viljatu seemendamine ja võitlus, võitlus olemasolu ja oma koha
eest, väljapaistva koha eest maailma sõnnikuhunnikul. Me pääsemine
on sõnnikuhunnikult maharonimises.”[4]
Kas
te saate sellest aru?
Te ei saa.
Sest kui te saaksite,
te
lõpetaksite oma
jama ja järgiksite
Jeesust.
Aga oma jama on n i i armas. Parem kui
Jeesus.
*
Olen
lugenud ü h t e ilukirjanduslikku teost, millel on ka mõte. See
on kirjutatud jidiši keeles
(esmakordselt ilmus 1973 ajalehes The
Jewish Daily Forward)
ja
selle tõlkis auväärt Kalle Kasemaa. See on Isaac Bashevis Singeri
„Patukahetseja”.
Singer:
„Automaatselt ostsin ma ajalehe ja
kui ma seda lehitsesin, leidsin ma sellest kõike, mille eest ma
tahtsin põgeneda: sõdu, revolutsiooni ülistamist, tapmisi,
vägistamisi, poliitikute küünilisi lubadusi, valelikke juhtkirju,
vasikavaimustust tühiste ja tobedate raamatute kohta ning idiootlike
näidendite ja filmide üle. See
ajaleht kubises kõikvõimalikust ebajumalateenistusest ning igal
hommikul sülgas järjekordselt tõele näkku.”[5]
(Minu
paksendus – J. K.)
Õppisin
tervelt ühe semestri
seltsimees Lauristini käe all sotsialistlikku
žurnalistikat. Sellest piisas.
*
Luuletajad,
kes mind kahekümneselt vaimustasid
(Üdi-Viiding, Runnel jmt.),
viisin viiekümneselt
konteinerisse, millel seisab silt „Paber ja papp”.
Nüüd on laual Albert Ruutsoo.
Raamatutest
III
Mu ärapöörduv pilk ei ole tänamatus;
te kaudu
terendus mu ees maailmakatus,
all varjus armastus ja
meeleheit ja vaprus
ning hiilgavate mõtteehitiste
haprus...
Miks kurta haihtuvinimlikke särapärgi?
Eks
leita vahel tarudeski tühje kärgi!
Nii väldin vaid te
prohvetlikku sõnamaagi,
ei enam oota, mida anda te ei
saagi.
Mu teel te vaid kui peatused ja vahejaamad.
Mu
ees on avatult nüüd Raamatute Raamat.[6]
3.
*
Arvo
Pärdi
tintinnabuli-muusika
tõestab,
et Jumal on olemas.
Seega –
Jumala
Riik
on maa peal.
„Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!”
(Matteuse 20:16.)
Pärt on Jumala väljavalitu, Jumala ime ja
kingitus inimkonnale.
*
Ülejäänud
Eesti kultuur, eriti moodne kirjandus, on Pärdi kõrval tibatilluke,
kuid väga ülbe ja surmani haige sitasitikas.
*
Pärdi
tintinnabuli-muusikas
pole
mitte ühtegi, toonitan – m i t t e ü h t e g i eestikeelset
luuleteksti. Emakeelt on helilooja kasutanud vist ainult kahel
korral, teostes „Eesti
hällilaul. Kuss-kuss, kallike” (2002) ja „Ja ma kuulsin
hääle...” (2017), mille
tekst pärineb Johannese Ilmutusraamatust (14. peatüki 13. salm) ja
mis on pühendatud Konrad Veemile.
Ent 1990 ilmunud „Eesti
muusika biograafilisest leksikonist” leiame märksõna „Pärt,
Arvo” (autor Avo Hirvesoo) alt kooriteose „Su üle Jumal valvaku”
(1984; kui autor oli sunnitud maapaos), kuid see on tõenäoliselt
ainult helilooja valduses. 2007–2008 avaldatud leksikoni täiendatud
trükis seda enam mainitud ei ole. Ei ole ka Arvo Pärdi Keskuse
kodulehel komponisti teoste nimekirjas.
Kas see kahele koorile,
orelile ja keelpillidele kirjutatud heliteos, mille pealkiri pärineb
teadagi
kust, on ikka olemas?
Ja kui on... Siis millal me seda kuuleme?
*
Rahu
leiab 16. sajandist. Ma elan seal.
Päevad
läbi Giovanni
Pierluigi da Palestrina, Orlando di Lasso,
Dominique
Phinot, Robert White, Thomas Tallis, Cristóbal de Morales, Tomás
Luis de Victoria, Nicolas Gombert ja mitmed teised.
Jumala
ülistuseks kirjutatud muusika. Milline rikkus, puhtus ja ilu!
Pange
Orlando di Lasso „Media
vita in morte sumus”
mängima ja kohtume aastas 1573.
*
Rokk
on sea söök.
Tundub,
et sigudik ma enam ei ole.
Ei
mingeid rollinguid, tsepeliine ega muud röökimist.
*
Enamik
kuulsaid ja rikkaid on õnnetud: alkohoolikud, narkomaanid,
perverdid... Ja pahatihti surevad noorelt.
See nimekiri tuleks
väga pikk. Nimetan siinkohal ainult Björn Ulvaeust, kes on ilmselt
Rootsi Kuningriigi üks jõukamaid persoone, ometigi alkohoolik. Aga
vaadake
88-aastast
Pärti. Säärase kuulsuse ja raha koorma kannab end seapeediks
joomata välja ainult sügavalt usklik ja alandlik inimene.
4.
„Ja
siis rääkis taevasse võetud Jeesus rahvahulgale:
„Ja
teie saage katoliiklasteks, õigeusklikeks, luterlasteks,
metodistideks, baptistideks, adventistideks, nelipühilasteks,
elusõnalasteks, ja olge omavahel riius. Ja vahel pange korraks
kinžallid tuppe, naeratage teineteisele ja pidage ka mõni
oikumeeniline jumalateenistus.”
Ja nõnda
sündiski.”
(Markuse 17:1–3.)
*
Jeesus
ja kirik on erinevad asjad. Väga erinevad. Vastandid.
*
Nelipühi
pastor keelas mul koguduse ülistusansamblis kitarri mängimise ära.
Järgmisel pühapäeval uuris kirikuõpetaja teistelt
koguduseliikmetelt kaastundlikult, et huvitav... miks mind ei
ole...
*
Kuidas
saab inimene olla katoliiklane, kui abieluõigusest ilma jäetud
„preester” pilastab inimese lapsi?
*
Räägin
19-aastasele tütarlapsele, et elu mõte on astuda kristlikku
abiellu, sünnitada lapsi – nii palju, kui Jumal annab –, olla
mehele ustav ja hea kaaslane. Olla naine, kelle elu sisu on Jeesus,
abikaasa ja lapsed.
Neidis naerab selle peale
laginal.
*
Ometi
ma kohtusin temaga. Tahtnuksin põlvitada ja suudelda maad tema jalge
all.
Ta ei käi teatris, ta ei külasta ööklubi, ta ei
tarvita alkoholi, ta ei suitseta, ta ei räägi eneseteostusest ja
karjäärist, tal ei ole armukest, ta ei kasuta kosmeetikat, ta ei
ole selle maailma malli järgi seksikas, ta ei jälgi päevauudiseid,
ta ei postita Facebooki enda saavutusi ja Instagrami fotosid oma
tagumikust.
Tal on 11 last. Tema silmadest vaatab vastu
Jeesus.
*
Ainukene
ilmalik inimene, kellega ma järjepidevamalt suhtlen, on „Selveri”
kassapidaja. Soovin talle Jeesuse rahu. Pontsakas neiukene naeratab
mulle ebalevalt.
*
Preester
ei salli mind,
sest mul on jäme piht.
Ta tahtis
peent.
Keegi ei ihka naist,
kellel on jäme
piht.
Kõik tahvad
peent.
*
„Mis
inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus.” (Luuka
16:15.)
Ma ei tulnud ilmalikus maailmas toime.
Ma ei
saanudki toime tulla.
Sest ilmalik maailm on kuradi
looming.
Aga mina olen Jumala laps.
*
Mulle
istub elu metsa sees, algristikoguduses.
Oluline
on Jeesus, kõik muu on teisejärguline.
Käime
Viljandi turul inimeste eest palvetamas.
Usule
tulevad kodutud ja asotsiaalid.
Ja mitte äri-, poliitika- ja
ammugi mitte kultuuriinimesed.
*
Tänan
Sind, Jeesus, et Sa vabastad mind mõttetust elust; tarbetust,
kasutust ja kahjulikust kultuurist. Ilmalik kultuur on takistus
Jumalaga suhtlemisel, veelgi enam – on kuradi
loodud vangla, mis ei lase Jeesuseni jõuda.
Või on lasteaed
või invaliidide kodu. Kummas teie ringi tatsate?
„Mina
olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse,
see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!”
(Johannese 15:5.)
Just
selle pärast on tühja ja mõttetut jampsi nii palju. Näiteks
traditsiooniline teater, mis üldjuhul rajaneb konfliktil, kaob
Kristuse tulles üldse ära. No mida te jaurate?! Ent sellel ei saa
ju ometi sündida lasta.
*
Taamal terendab ebajumala
kummardamise tempel „Ugala”. Ööl vastu 2. novembrit 1992.
aastal, „Surnud liblikate tantsu” esietenduse peol, roomasin ma –
pilt taskus – mööda „Ugala” pikki koridore ja otsisin
Jumalat.
Ma roomasin 30 aastat... Ja ma leidsin
Ta.
5.
Isadepäev
(Ilukirjandus)
Konutan
ihuüksi üüripugerikus. Palavik on tõusnud 39,5-ni. Päris hea soe
on juba. Enne oli küll nõnda külm, et kolm tekki, kuid hambad
plagisesid sellegipoolest.
Mu viis last, laste elegantne
ema ja laste suursugune võõras- või kasuisa (kumb sõna teile
parajasti paremini sobib? kasu-, eks?) on läinud peenele
lõunasöögile nooblisse restorani. Järsku heliseb MINU telefon
(oo, võõras number!) ja NEID teenindanud kelner lausub mulle kolm
sõna: „Mees, kanna üle...” Selgub, et neil ei tule seitsme
peale piduliku söömaaja raha kokku. Ega mina kooner ei ole. Laste
jaoks pole mul millestki kahju. See viis sotti siia-sinna. Sisenen
netipanka...
Paotan silmad. Loomulikult ärkan oma majas
ja turvalises abieluvoodis. Mu naine ja laste ema küpsetab
pannkooke. Milline õnnis lõhn! Minu viis last kogunevad
voodipäitsisse ja laulavad mu üles: „Head lapsed, need kasvavad
isata...” Me istume lauda, ja mu naine kostitab meid fantastiliste
pannkookide, maasikamoosi ja oma lüpsisooja rinnapiimaga.
Pärast
sööki toome lagedale ai-bljäädid ja mai-gaadid, krutifonid ja
tutifonid. Ja soovime teineteisele viisakalt ja vaikselt
sisestades-postitades ilusat isadepäeva. Kvaliteetaeg siiski.
Mõistagi esindame meie traditsioonilisi pereväärtusi. Ega me eriti
ei räägi. Mis sa tühja ikka mölised?!
Õue me ei lähe.
Tule, rõivas, appi! Tutifon saab ju niiskeks või suisa märjaks. Ja
siis võib vabalt kööga olla.
Ja need kaks isa (või oli neid
meedia andmetel koguni vist isegi kolm), kes tänasel päeval oma
lastega kokku ei saa või neid ei lasta, on lihtsalt tropid. Jah,
just. Tropid. Hämarusse jäägu otsima nad köit, mis nende piinad
igaveseks lõpetaks.
Isadepäev on harras ja oluline püha
meie imetoredas ja ühtehoidvas peres.
Kurat! Üks poistest on
siiski välja pääsenud. Ta naaseb tuppa ning ulatab mulle nööri,
sihukese tugeva ja paraja pikkusega...
(Tartus,
Tähe tänaval, novembris 2014)
*
„Aga
mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!”
(Joosua 24:15.)
Kus
see pere on?! Ma jõin selle maha. Sest ma ei suutnud rahuldada
täitmatu emase
vajadusi.
*
Tüdrukud,
mul
on teile geniaalne äriidee! Ma ei mõelnud seda ise välja, Elu
tegi.
Abielluge Mehega Number Üks. Sünnitage talle tütar.
Paari aasta pärast nikerdage Mehe Number Üks selja taga Mehega
Number Kaks poisslaps ja kirjutage pojuke
Mehe Number Üks nimele. Veel paari aasta pärast lahutage Mehest
Number Üks ja abielluge Mehega Number Kolm. Nüüd on teil võimalik
raha välja pumbata kolmelt mehelt.
Just
säärase meeliülendava ja valgusküllase kogemuse pakkus mulle
Unelmate
Nümf. Ja
mina kehastasin selles traagilises farsis Meest Number Üks. Pere
on väike, aga suur s(k)andaal.
Ent see asi tuli välja, see Mehega Number Kaks sigitatud sohipoeg.
Unelmate Nümf algatas Mehe Number Ühe vastu kohtuprotsessi, et
veelgi rohkem raha saada. Senine ei olnud piisav. Unelmate Nümfi
igapäevane leib oli (kriiskavalt):
„Miks nii väheeee?!”
Eesti
õilsa õigusriigi seadused andsid õiguse Unelmate Nümfile. Mitte
üht senti
Mees Number Üks tagasi ei saanud. 15 aastat võõrale lapsele
elatusraha. Olin helde annetaja. Minu ema samuti. Näiteks Austria
Vabariik maksab tagasi. Seal nii lõdvalt litsi lüüa ei saa.
Aga
Jumal nägi. Ja saatis Unelmate Nümfile abi. Tema kolmas laps Mehega
Number Kolm sündis
puudega.
*
Käsmus,
+27 kraadi varjus.
Viskasin aias tekile kõhuli.
Nagu
praepannil.
Pilk langes surnud vihmaussile.
See nägi välja
nagu krakovi
vorsti rõngas,
millel
kallal näkitsesid isuga kolm hiigelsuurt kuklast.
Ja korraga
meenusid mulle
mu ema,
mu vanema tütre ema
ja
mu
noorema tütre ema...
*
Armusin
kirikus.
Pruut lõi mulle vasaku
ja kindluse mõttes
ka
parema tissiga
pähe.
Oli see vast nõid!
Kõik
temakese probleemid
põhjustasin
mina.
*
4.
sajandil elanud Palladas
virutas:
„Sappi
on täis iga naine
ja hea on ta vaid kahel viisil:
esmalt
voodis ja veel,
kui lamab mulla all ta.”
See
on Prosper Mérimée „Carmeni” moto.[7]
Pärast
ligi 40 aastat kestnud piinarikkaid eksirännakuid olen sunnitud alla
kirjutama.
Kõige
maade ja aegade misogüünid, ühinege!
*
Üksi
on hea elada. Võin oma sokid panna padja alla, raamaturiiulisse või
külmkappi. Keegi ei vingu: „Miks nii?! Miks naa?! Mul pole midagi
selga panna! Millal me soojamaa reisile läheme?! Lapsevankril tuli
ratas alt ära! Kuid sinust ei ole ju parandajat! Ma kaotasin
kõrvarõnga ära! Mu lõhnaõli on otsas! Ma pean juuksurisse
minema! Sa ei tee minust enam üldse välja! Sa pole mind kunagi
armastanud! Raha on ka nii vähe!
Ja bla-bla-blaaaaaaaaaaaaaaaa...”
(Kestab
viimsepäeva laupäevani.)
Õnneks
on see kõik nüüd möödas.
*
Ma
ei ole mees.
Ma ei tea midagi autodest; ehitusest ja remondist;
jalgpallist ja õllest... Nüüd enam ka naistest ja seksist mitte.
Mind huvitab hoopis üks teine asi.
„Issand,
kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me
oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.”
(Johannese 6:68–69.)
*
Aga
tutid kõhistavad ikkagi maja ümber...
Ja till
tärkab...
Issand, halasta!
6.
Lahkumisavaldus
eestlaste
erakonnale
(Ametlik
dokument)
Ilmalik
Betti
Alver
ja vaimulik Albert
Ruutsoo
ei olnud eestlased. Sest eestlane on jälk elajas, rõve elukas ja
ropp loom.
Ta
nikub
– mis kõlab nagu situb
–, nussib,
kepib, koinib, kargab, kargutab, trukib, põrutab, paugutab, paneb,
rautab, rammib, tõmbab läbi, keerab taha, paneb taha, väänab
taha, väänab peeru vahele, annab tuti vahele, vannitab oda,
tühjendab vart...
Veidi
paremal juhul teeb
tonksu, teeb tihi, teeb krõpsu, suksutab, pumpab, püherdab, ameleb,
aeleb...
Ent labatseb kindlapeale.
Kui eriti hästi läheb, siis ehk ka
seksib,
armatseb, magatab
või magab.
Äiu-äiu! Kussu-kussu!
Jäävad veel matemaatiline ühtima
ja kõrgpoeetiline lembima.
Aga kes neid kasutab? Harimatus rohkemat ei võimalda. Keel ka ei
luba. Aga kesse keele tegi?
Ja ongi kogu armastus. Aga olla on
ikkagi
uhke
ja
hää!
Nikkuge
ja sittuge
rõõmsalt edasi. Hollarii!
Vabandage, kuid mina selles
projektis ei osale.
Mitte
lugupidavalt
Jüri
Kaldmaa
(Digiallkirjastatud
Tartus, 3. oktoobril 2022)
*
Minu
1928. aastal sündinud isa ütles selle
tegevuse
kohta nikitsema.
Võib-olla
rääkisid nii 17-aastased Rakvere koolipoisid enne kinnipanekut
1945...
Või ehk Eesti poliitvangid sundasumisel Kolõmal
viiekümnendate keskel?
Või hoopis
vabad poissmehed Pärnus kuuekümnendate
alguses?
*
Mitte
igaühele
Mitte igaühele õnneks ei antud
selgesti
näha,
mitte kõigile õnneks ei antud
selgesti
kuulda,
armastada palavalt
isamaad,
kannatada
temaga.
Jätan
teid aupaklikult siia soid kuivendama ja kündma, piinlema ja
soiguma. Mina rohkem ei soovi.
Lendan jälle pooleks
aastaks
Mauritiusele, kus pole vaja isamaaga kannatada ja selle üle uhkust
tunda.
Annetan
Tammsaare viis köidet India ookeanile. Need võetakse tänuga vastu.
Reformierakond jäi 9500 kilomeetri kaugusele.
On
soe ja hele
ja
mis peamine – inimesed usuvad Jumalasse. Nad on lahked, sõbralikud
ja abivalmid. Mitte nagu siin.
Eesti on väga jube koht. Väga
jube. Igas mõttes.
*
Minister
=
teenija, teener; alluv; abiline, abistaja...
*
Te
arvate, et õnne toob järgmine valitsus.
Te olete üle 32 aasta
niimoodi arvanud.
Seda ei ole juhtunud ega juhtu mitte
kunagi.
Rahu annab ainult Jeesus. Mitte keegi teine. Mitte miski
muu.
Mitte ükski ilmalik, maine ja muldne asi õnne ei too.
See
on nüüd ära tõestatud.
*
Ma
pole lugenud, vaadanud
ega kuulanud mitte
ühtegi uudist nn. Ukraina sõja
kohta. Ja ma ei kavatse seda edaspidigi teha. Keeldun
otsustavalt kõikvõimalikust solgist, mida ilmalik maailm tahab
mulle igal hommikul krae vahele valada.
7.
Olen
paljudest halvasti kirjutanud, vähe sellest, põhjendamatult
ülbitsenud, sõimanud ja räusanud. Väga piinlik. Mul on kahju. Ma
palun vabandust. Ja ma kahetsen. Olen oma vitsad saanud.
Ma
palun vabandust emalt ja isalt.
Palun vabandust vennalt, kes
suri 35-aastaselt viinasurma.
Palun vabandust vanema tütre
emalt ja noorema tütre emalt.
Palun vabandust vanemalt tütrelt
ja nooremalt tütrelt.
Palun
vabandust noormehelt, keda ma pidasin 15 aastat oma pojaks.
Palun
vabandust selle noormehe isalt, kes ronis mu naisele saabastega
selga.
Palun vabandust sõbralt.
Palun vabandust
eestlastelt.
Palun vabandust kirjanikelt.
Issand,
halasta!
Ma kahetsen, et olin sõnakuulmatu
poeg.
Kahetsen, et olin hoolimatu vend.
Kahetsen, et olin
sitt mees.
Kahetsen, et olin halb isa.
Kahetsen, et olin
kehv kaaslane.
Kahetsen, et olin vastik eestlane.
Kahetsen,
et olin idioodist kirjanik.
Kahetsen,
et olin joodik ja liiderdaja.
Ma kahetsen.
Ma
kahetsen.
Kahetsen.
Mea
culpa, mea culpa, mea maxima culpa.
Issand,
halasta!
*
Olin ilmselt üheksa-aastane (1977), kui
ma peotantsuringi minnes või pigem sealt tulles sattusin Pärnu
teatri kõrval asuvasse Püha
Suurkannataja
Katariina
kirikusse. Juhuseid ei ole.
Seal kiiskas ja sätendas. See oli
müstiline. Mulle anti aimu, et Jeesus on olemas. Ostsin taskuraha
eest pisikese risti ja ikooni. Vanemad muidugi pahandasid.
Jeesus
ootas ja valvas mind ligi 45 aastat, kui mitte arvestada
vastuolulist, kuid vajalikku luterluse perioodi 1996–2002, mis
päädis deliiriumiga Raja tänaval. Selle kinkis mulle maagiline
kooselu võluprintsessiga.
Tänaseks
on mul õnnestunud üle 21 aasta järjest kaine olla. Kiitus
Issandale!
*
„Ma
ootasin Jehoovat suure
ootusega;
ta kummardus mu poole
ja
kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles õuduse august
ja
paksust porist
ning asetas mu jalad kaljule
ja kinnitas mu
sammud!
Ta pani mu suhu uue laulu,
kiituslaulu meie
Jumalale!
Paljud näevad seda ja hakkavad
kartma
ja
lootma Jehoova peale!”
(Psalmid
40:2–4.)
Laulan
usuõe Maie sõnadega G-duurist:
„Jeesus armastamast sind ei
väsi,
sa vaid ulata tal käsi.”
*
Üksinda
Käsmus.
On põhjust hommikul üles tõusta:
võin
alasti
lumele selili heita,
võin
kuulata
„Hortus Musicust”,
võin
nautida
Pärdi kellukesi,
saan
küsida Jumalalt tarkust,
saan õppida Jumala Sõna,
saan
põlvitada ja palvetada,
saan kahetseda patte,
saan
parandada meelt,
saan
paluda andeks.
Ei
pea ilmalike inimestega suhtlema,
ei pea purjus inimestega
suhtlema,
ei pea naistega suhtlema,
ei pea lastega
suhtlema.
Ei pea tarbima massikultuuri.
Ei
midagi ilmalikku.
Ei pea mitte midagi tegema.
Saan
olla rahus.
See
on õndsus.
8.
*
Mõnulen
kahe hurmava hindutariga soojas
ookeanivees.
Ent Päästja elab ka teisel pool ekvaatorit ja kaitseb omasid.
Ta
muudab mind
suitsupääsukeseks, kes elab Eestis kõigest neli kuud aastast, viis
kuud Aafrikas ja kolm kuud rändab. Hindu kaunitaridest saavad
flamingod. Me tõuseme õhku. Nemad lendavad Šiva poole ja mina
sööstan Jeesuse juurde.
Jumalaga!
2022/2023
------------
[1]
Vt. Heli Lehtsaar. Silmast silma: Gunnar Aarma. Rahva Hääl 21.
august 1993, lk 9.
[2]
Vaino Vahing. Sa pole kunagi olnud võlts. Maaleht 25. august 2005,
lk 23.
[3]
Jaan Isotamm. „Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid,
sõnavõtte” (2015), lk 231.
[4]
Jaan Tooming. „Rist on kasvanud kõiksusest läbi” (1999), lk
23.
[5]
Isaac
Bashevis Singer. „Saatan Gorais. Patukahetseja” (1995), lk
146.
[6]
Albert Ruutsoo. „Astangud” (1986), lk. 58 ja Albert Ruutsoo.
„Tunniskirjad” (1998), lk. 62.
[7]
Prosper Mérimée. „Colomba. Carmen” (1990), lk 109. Esimeses
trükis kõlab Palladase tekst tõlkija Jolanda Kulli seletustes –
„naine
on kui sapp, vaid kahel juhul on ta hea, voodis ja surres”. Vt.
Prosper Mérimée. „Carmen” (1974), lk. 112. Vt. ka Jüri
Kaldmaa. „Isa kasvab pojaks” (2009), lk.
146.
Esmailmumine.
Tagasiside:
jkaldmaa@gmail.com
